Järgmisel nädalal olete juba teel tagasi Euroopasse. Millise tundega lahkute Washingtonist pärast oma ametiaega Eesti suursaadikuna Ameerika Ühendriikides?

Tunne on selline, et nii palju võiks veel ära teha. Iga päev toimub siin midagi, avaneb uusi võimalusi ja alati on küsimusi, mis vajavad lahendamist.

Teisest küljest on tunne, et on aeg. On õige hetk anda teatepulk üle oma järeltulijale.

Mõeldes viimase viie aasta peale, mis on olnud kõige keerulisemad hetked Eesti suursaadikuna Ameerika Ühendriikides?

Kõige keerulisem hetk oli seotud Venemaa täiemahulise agressiooni algusega Ukraina vastu. Kuigi see, mis juhtuma hakkas, oli meile mõnes mõttes juba ette laotatud. Ameeriklased olid luureinfo põhjal Venemaa kavatsusi ja tegevusplaane suuresti ette kirjeldanud.

Nendel esimestel tundidel ja päevadel oli ka USA enda süsteemis teatav kaos ja peataolek. Informatsiooni oli tohutult ning ilmselt ka tegevusi korraga liiga palju.

Sel hetkel oli meie jaoks kõige olulisem viia siinsete otsustajateni Eesti arusaam toimuvast, sellest, mis on kaalul, ning sellest, mida tuleks teha. Samuti oli tähtis veenda otsustajaid, et Euroopa on valmis liikuma mõnes mõttes kiiremini ja otsustavamalt, kui Washington seda tol hetkel võimalikuks pidas.

Eesti saatkond Washingtonis on kõik see aeg teinud palju tööd Ukraina toetamiseks. Kui keeruline on olnud hoida Ukraina küsimust USA poliitilises päevakorras olukorras, kus tähelepanu jagub ka Lähis-Idale ja Indo-Vaikse ookeani piirkonnale?

Kui Venemaa alustas 2022. aasta veebruaris täiemahulist agressiooni, võttis see välispoliitilises mõttes kogu tähelepanu enda alla. Seetõttu oli meil tol hetkel isegi lihtsam selgitada, miks see teema on oluline mitte ainult Euroopa, vaid ka Ameerika Ühendriikide jaoks.

Täna on see kindlasti keerulisem. Nagu te mainisite, on Iraaniga seonduv praegu üks olulisemaid välispoliitilisi teemasid. Pikemas vaates keskenduvad ameeriklased aga eelkõige Hiina väljakutsele.

Samas, kui vaadata nii Hiinat kui ka Iraani, siis seob neid Ukrainas toimuvaga asjaolu, et Venemaa on olnud mõlema jaoks pikaajaline partner. Venemaa on neid aidanud ning saanud neilt ka ise tuge.

Kuidas siis veenda siinseid otsustajaid, et Ukraina toetamine on jätkuvalt ka USA enda huvides?

Meie jaoks on oluline mitte ainult kirjeldada probleemi ega tuua seda lihtsalt Ameerika ukselävele, jättes mulje, et nüüd peab USA selle lahendama.

Olen leidnud, et kõige mõjusam viis rääkida Ukrainast või laiemalt Euroopa julgeolekust on kõigepealt selgitada olukorda nii, nagu meie seda näeme, ning anda ülevaade sellest, mida Euroopa ja Eesti ise teevad.

Kui see kõlab ameeriklaste jaoks usutavalt, on võimalik näidata ka seda, kuidas USA saaks sellesse panustada viisil, mis oleks kasulik ka Ameerika Ühendriikidele endale.

Kuidas täna, praeguses hetkes tunnetatakse Washingtonis Venemaa ohtu?

Washington on vähemalt pikaajalistes küsimustes Ameerika ühiskonna peegeldus. Üle poole ameeriklastest näeb Venemaad otseselt vaenlasena. Pew Research Centeri ühes viimases küsitluses kasutati just seda sõna "enemy".

Ligikaudu 40 protsenti inimestest peab Venemaad konkurendiks ning väike osa, umbes seitse protsenti, kui ma õigesti mäletan, näeb Venemaad pigem USA võimaliku partneri või koostööpartnerina.

See üldine hoiak jõuab kindlasti ka Washingtoni otsustajate arusaamadesse. Küsimus on pigem selles, et isegi kui Venemaad tajutakse vaenuliku jõuna või vähemalt probleemse tegurina, siis erinevused tekivad selles, kuidas hinnatakse selle ohu ulatust ja mõju Ameerika Ühendriikidele.

Meie jaoks on oluline osata välja tuua kõik need põhjused, miks me usume, et Venemaast lähtuv oht ei ole kahjuks lühiajaline ega piirdu ainult ühe piirkonna või ühe teemaga.

Te olete täiemahulise sõja esimesest päevast alates kandnud oma rinnas Ukraina linti. See on tänaseks juba veidi kulunud ja päevi näinud. Kas võtate selle oma uuele ametikohale kaasa?

Jah, minu rinnas on Eesti lipp, Ameerika Ühendriikide lipp ja Ukraina lint. Minu mõte tol hetkel oli, et kannan seda kuni sõja eduka lõpuni. Loomulikult ei osanud ma siis ette kujutada, kui kaua see kestab.

Ma ei osanud mõelda ka sellele, et isegi see väike siidilint kulub ära ja hakkab näitama väsimuse märke. Aga mõnes mõttes tunnen, et see on veel üks põhjus, miks seda mitte ära võtta. See tuletab inimestele meelde, et see sõda kestab edasi.

Kui isegi lint väsib, siis kuidas inimesed peaksid vastu pidama? Ometi ukrainlased peavad vastu.

Kuidas senaator Lindsey Grahami surm mõjutab Ukraina toetust kongressis ning laiemalt vabariiklaste ja ameeriklaste seas?

Me ei tea veel päris täpselt, milline mõju sellel saab olema.

Graham oli ilmselt üks kõige häälekamaid ja tuntumaid tänaseid senaatoreid, kes vabariiklaste seas aktiivselt Ukraina toetamise eest seisis. Ta mõtles väga konkreetselt sellele, kuidas USA saaks Ukrainat toetada ning samal ajal pidurdada Venemaa sõjamasinat.

Aga ma tahaksin siin rõhutada ka seda, et eeskätt oli Graham väga Ameerika-meelne poliitik. Olen temaga mitmel korral kohtunud ning ta uskus siiralt, et Ameerika Ühendriikide ja ameeriklaste huvides on toetada teisi inimesi ja rahvaid, kes on ise valmis oma vabaduse eest seisma.

Tema pärand Ukraina küsimuses sõltub nüüd sellest, kas jäävad peale need inimesed, keda kongressis on praegu veel päris palju: need, kes leiavad, et just Grahami mälestuse valguses tuleks kiiresti edasi liikuda uue meetmete paketiga.

Samas on senati ja esindajatekoja tänane reaalsus see, et enne järgmisi valimisi vajavad menetlemist väga paljud teemad ja eelnõud. Konkurents selle nimel, millised neist üldse jõuavad nii-öelda põrandale ehk hääletusele, on tohutu.

Seega tuleb oodata, vaadata ja loota?

Oodata ja vaadata tuleb kindlasti, aga samal ajal tuleb selle nimel ka tööd teha, et meie jaoks olulised ja soodsad hoiakud jääksid peale.

Ka täna lähen pärastlõunal kongressi ning järgmisel nädalal on mul veel mitmeid lahkumiskohtumisi kongressiliikmetega. Need annavad võimaluse rääkida ka sellest, kuidas Grahami pärandit Ukraina küsimuses väärikalt edasi kanda.

Eesti saatkond on keskendunud väga palju Ukraina abistamisele. Kuidas on selle aja jooksul muutunud aga Eesti ja USA suhted? Kuidas president Donald Trumpi naasmine Valgesse Majja on muutnud Eesti diplomaatide tööd siin Washingtonis?

Iga uus administratsioon toob kaasa teatud uued poliitilised eelistused ja rõhuasetused. Samuti tulevad uued inimesed ning sageli ka uued viisid, kuidas ühe või teise ametiasutusega siin asju ajada.

Praegu julgen öelda, et need viis aastat on meie suhted Ameerika Ühendriikidega olnud väga töised ja pragmaatilised. Samas ei tohi me olla halva muusikalise kuulmisega, peame märkama, kui Ameerika rõhuasetused muutuvad.

Peame märkama ka seda, kui USA seisukohad mõnes küsimuses erinevad varasemast või ei ole täielikult samasugused nagu meie omad. Oluline on osata seda tunnistada ja mõista.

Mille üle tunnete oma ametiaja jooksul kõige suuremat uhkust?

Olen kindlasti uhke selle üle, et kui vaadata mitte ainult viimast viit aastat, vaid võrrelda tänast aega sellega, kui ma esimest korda diplomaadina Washingtonis alustasin, see oli 2002. aastal, siis on muutus olnud tohutu.

Tollal oli väga vähe inimesi, kes Eestist midagi teadsid. Ja need teadmised või ettekujutused, mis Eestiga seostusid, ei olnud alati kõige positiivsemad. Sageli põhinesid need lihtsalt eelarvamustel.

Täna on Eesti tuntus ja kuvand aga selline, et kui võrrelda seda meie rahvaarvu, majanduse suuruse või geograafilise kaugusega Ameerika Ühendriikidest, siis on tulemus lausa imetlusväärne.

Loomulikult ei ole see ühe inimese ega ühe ametiaja saavutus. See on aastakümnete pikkuse töö tulemus. Väga suur roll on olnud ka Eesti sõpradel üle maailma. Ma usun, et neid on miljoneid, kes on aidanud levitada teadmist Eestist ja kujundanud meie mainet.

On üsna tavaline, et inimene ei pruugi osata Eestit kaardil näidata või isegi öelda, kas me kuulume Euroopa Liitu või NATO-sse. Aga sageli on tal siiski olemas üldine arusaam, et Eesti on midagi positiivset.

See positiivne kuvand seostub enamasti tõhusa asjade korralduse, digiriigi, tehnoloogilise võimekuse ja uuenduslike digitaalsete lahendustega.

Kui mõtlete tagasi oma USA-s veedetud aastatele, siis mis jääb teile lisaks tööle kõige enam meelde. Kas jääte midagi igatsema?  

See maa on tohutult suur. Ja mõnikord ka üllatavalt kirev. Hiljuti tegime perega üle 5000 kilomeetri pikkuse autoreisi. Sõitsime Chicagost Suurte järvede äärde, sealt edasi läbi väikeste maapiirkondade Wyomingi osariiki ning lõpuks läänerannikule, San Franciscosse Eesti päevadele.

See reis kinnistas minus veelgi seda tunnet, et Ameerika looduslik mitmekesisus on lihtsalt vapustav. Need võimsad maastikud ja vaated ning see, kuidas loodus, ligipääs maanteedele, raudteedele või ookeanile kujundavad inimeste elu ja majandust. Seda kõike on väga põnev lähedalt näha.

See reis tekitas minus ainult suurema soovi siia tagasi tulla. Tahan avastada veel neid paiku, kuhu ma seni pole jõudnud.

Olen tänaseks käinud 43 või 44 osariigis, kuid tahaksin Ameerikat veel palju paremini tundma õppida.