Oliver Laas: nutilinnad süvendavad sõltuvust tehnoloogiast
Amsterdam, Songdo, Santander, Tallinn - neid ja mitmeid teisi linnu peetakse nutilinnadeks. Mis on nutilinnad? Miks neid arendatakse? Oliver Laas võtab Vikerraadio päevakommentaaris kokku, millised tagajärjed võivad olla nutilinnade laialdasel levikul.
Ratsionaalsuse ja ökonoomsuse nimel tehnoloogia linnadega seostamist võis kohata juba eelmise sajandi esimese poole maailmanäitustel ja messidel. Näiteks New Yorgis 1939. aastal toimunud maailmanäitusel esitles General Motors väljapanekut nimega "Futurama," kus näidati automatiseeritud kiirteid lahendusena liiklusummikutele.
1960. aastatel tõi Jay Forrester linnaplaneerimisse süsteemiteoreetilise perspektiivi, kui kirjutas, et arvutite abil saaks inimestest objektiivsemalt ja erapooletumalt modelleerida linnadega seotud protsesse, et neid efektiivsemalt soovitud suunas juhtida. Sellest mõtteviisist on kantud ka kaasaegsed nutilinnad.
Sõna "nutilinn" kasvas 1990. aastatel välja väljenditest "digitaalne linn" ja "virtuaalne linn" ning oli kuni 2000. aastateni lähedaselt seotud nimetusega intelligentsete linnadega. Kuna "nutilinn" on võrdlemisi uus termin, siis selle määratlused varieeruvad.
Erinevate definitsioonide ühiseks jooneks on aga informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) käsitamine nutilinnade iseloomuliku tunnusena. Siinkohal peame nutilinna all silmas linna või selle osa, mis püüab haldusprobleemide lahendamiseks rakendada IKT-põhiseid lahendusi koostöös erinevate asjaosalistega.
Nutilinnades rakendatakse erinevaid tehnoloogiaid. Kõige levinumad on nutiseadmed ja neile loodud rakendused, mis võimaldavad elanikel linna haldamises kaasa lüüa. Asjakohasteks näideteks on e-valitsemisega seotud rakendused ja internetiteenused. Levinud on ka tarkvõrgud – IKT-sid rakendavad, automaatsed elektri tootmise ja jagamise süsteemid –, kiipkaartide kasutamine erinevate teenuste jaoks, sõidujagamisteenused, asjade internet ja nutikodud.
Nutilinnade arendamiseks on mitmeid ajendeid. Üheks levinud põhjenduseks on vajadus infrastruktuuri optimeerimise järele: teenuste tõhusamaks korraldamiseks ning ressursside efektiivsemaks suunamiseks tuleks kasutusele võtta IKT-põhised lahendused. Sageli seatakse sellisel juhul aga efektiivsus teistest väärtustest kõrgemale ja elanikud taandatakse linna poolt pakutavaid teenuseid tarbivateks klientideks, selmet olla oma elukeskkonna aktiivsed kujundajad.
Teine sage põhjendus on seotud nutilinnade väidetava keskkonnasõbralikkusega, mida võimaldavat saavutada senisest laiaulatuslikum ja põhjalikum andmekorje õhusaaste või elanike liikumisharjumuste kohta. Praktikas on säästlikud nutilahendused tihti suunatud jõukamatele klientidele või kasutatakse nende realiseerimiseks ebaefektiivseid lahendusi.
Germaine Halegoua kirjutab, et nutilinnade turundamist ja arendamist suunavad üldjoontes kolm võistlevat nägemust. Esimene neist leiab, et olemasolevate linnade parendamise asemel on mõistlikum luua uusi linnu või linnaosi, millesse on IKT-d integreeritud juba planeerimise faasis. Sellise lähenemise üheks näiteks on Sidewalk Labsi poolt kavandatud nutirajoon Torontos, kuhu pidi tulema ka Google'i peakorter Kanadas.
Teine lähenemine proovib olemasolevaid linnu parandada levinud tüüplahenduste abil. Asjakohaseks näiteks on SmartSantander, Euroopa Komisjoni poolt rahastatud projekt, mille raames paigaldati Santanderi linna Hispaanias hulgaliselt andureid kogumaks andmeid erinevate linnaelu aspektide kohta, et nende põhjal linnaelanikele paremaid teenuseid pakkuda.
Projekti tulemusel kahanesid nii energiakulu kui ja prügivedude sagedus 20 protsendi võrra. Kolmas lähenemine rõhutab IKT-de loovat kasutamist elanike endi poolt, et nood omaalgatusliku probleemide lahendamise kaudu kogukondi tugevdaksid ja oma elukeskkonna kujundamise eest kollektiivse vastutuse võtaksid. Näiteks Denveris muutis kohalik kunstnik kaks kvartalit vabaõhu mängusaaliks, kus elanikud kasutasid oma kehasid ja nutitelefone jagatud ekraanidel videomängu mängimiseks.
Me sõltume nii individuaalsel kui ka ühiskondlikul tasandi üha enam tehnoloogiast. Nutilinnad ainult süvendavad sellist sõltuvust. Meid ümbritsevad nutikad seadmed, kodud ja linnad võivad autonoomselt toimides justkui meie enda huvides meie vabadust piirata viisil, mida ei saa vastustada ilma nende funktsionaalsust rikkumata.
Selline tehnoloogiline paternalism ei välista küll elujärje parandamist, kuid võib linnaelanike klientidena kohtlemise või nende omaalgatuslike lahenduste eiramise korral tuua kaasa hoopis autonoomia kahanemise.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel