Jumala Poeg Jeesus löödi risti kahe kurjategija vahele. Jeruusalemma elanike jaoks, kõigi palverändurite jaoks, kes olid paasapühadeks templilinna kogunenud, rippus Kolgata künka ristidel kõigest kolm kurjategijat.

Jeesus oli möödujate jaoks samasugune kurjategija kui teised kaks, kellega ta saatust jagas. Kõrgus ju tema pea kohal isegi süüdimõistev kirjalik kohtuotsus, millel viide, et ristil ripub keegi Jeesus Naatsareti linnast, juutide kuningas.

Kuna juutide kuningaks oli Heroodes, oli kirjatahvli lugejale selge, et ristile pidi olema naelutatud keegi valekuningas, keegi, kes ise ennast kuningaks pidas. Kuna see Jeesus Naatsaretist oli löödud ristile teiste keskele, oli ta ilmselt suuremgi kurjategija kui teised kaks.

Risti all viibijad võisid olla sel pärastlõunasel ajal tunnistajateks kummalisele vestlusele kurjategijate vahel. See oli segu süüdistustest, vaidlusest ja lohutavatest sõnadest.

"Aga üks ristil rippuvaist kurjategijaist teotas Jeesust: "Eks sa ole Messias? Päästa siis iseennast ja meid!" Aga teine sõitles teda: "Karda ometi Jumalat, kuna sa oled sellesama karistuse all! Meie küll õigusega, sest me saame kätte, mis meie teod on väärt, aga tema ei ole teinud midagi sündmatut." Ja ta ütles: "Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!" Ja Jeesus ütles talle: "Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis." (Lk 23:39-43)

Kõik kolm olid surmamõistetud. Nende karistus oli ristile naelutamisega juba täide viidud. Nad ootasid veel vaid hingeheitmist, et kõik saaks lõpetatud. Asjaolud kujunesid aga teistsuguseks.

Keskmisest ristilöödud kurjategijast, Jeesusest sai ristil rippudes ootamatult õigusemõistja teistele kurjategijatele. Nõnda lubas ta ühele oma saatusekaaslasele pääsu paradiisi ja viis täide ka teise kurjategija palve, kes palus tal Messiana päästa ennast ja neid. Jeesus päästiski kogu inimsoo. Jeesus ei päästnud aga kedagi ristilt maha astudes, vaid ristile jäädes.

Kristlased usuvad, et pääsemine ei seisne mitte kannatuste lõpetamises ja surma takistamises, vaid surma võitmises surmast läbi minnes. Tee ellu läheb läbi haua. Jeesus oli esimene ja kõik teised pääsevad teda järgides samal viisil läbi haua. Seesugust pääsemist läbi kannatuse ja surma ei mõistnud keegi Jeesuse päevil ega mõista paljud ka praegu. Ometi on see suure reede ja ülestõusmispüha hommiku peamine sõnum.

Nagu kurjategija ristil küsis Jeesuselt, miks ta ei päästa ennast ja neid, küsitakse praeguseni. Hiljuti pidin vastama ühe ajakirjaniku küsimustele: "Miks Jumal lubab Ukraina sõjal toimuda, laseb kümnetel tuhandetel vägivaldselt surra ja sunnib miljonid kodudest põgenema?" Nagu Jeesus rippus koos kurjategijatega ristil, tahame panna nüüd Jumala jagama süüpinki sõja eest agressor Putiniga.

Heaoluühiskonna inkubaatoris võrsunud inimloomus kirjutab edu ja õnnestumised reeglina enda arvele. Läbikukkumised paneb ta süüks Jumalale. Vahel on mõni õnnetusjuhtum või katastroof see ainus kord, millega seoses Jumal kellelegi meenub. Sealgi, kus inimese tahe ja kurjad otsused on viinud sõdade ja verevalamisteni, jääb inimese silmis süüdi Jumal.

Mäletame, kuidas Aadam, omaenda tahet esmakordselt maitstes, ruttas Jumalale süüdistades meenutama, et keelatud vilja ulatas talle sama naine, kelle Jumal oli Aadamale kaasaks andnud. Nõnda tegi Aadam Jumalast pattulangemise kaasosalise.

Nagu ristil "kurjategijana" rippudes asus Jeesus kaaslaste üle õigust mõistma, teeb ta seda ka Ukraina sõja "kaassüüdlasena" kõigi nendega, kelle südametunnistusel lasuvad kümned tuhanded röövitud elud, purukspommitatud linnad ja hävitatud kodud. Inimlik kärsitu meel tahab loomulikult teada, millal saabub Issanda õiglane kohus.

Kristlaste jaoks on Jumal inimmeeltele hoomamata mõõtmetega armastus. Jumala armastus laseb meil alati oma tahtmist teha. Oma tahet hoiab Jumal tagasi ega suru ennast peale. Ta ei sekku isegi siis, kui oleme sooritamas hingesuitsiidi ja valime igavese hukatuse.

Jumala üleinimlik ehk jumalik loomus ei takista paraku ka seda kurja inimlikku tahet, mille ohvriks on langenud praegu Ukrainas miljonid süütud inimesed. Inimese vaba tahte austamises ilmutab Jumal oma armastuse tõelist loomust. Nõnda saab inimene oma vaba tahte kaudu ise endale kohtumõistjaks.

Ukraina sõjas toimuv on armastuse tapmine. Vallutussõda on ilma igasuguste mööndusteta patt. See on patt, mida inimesed sooritavad oma vaba tahet kuritarvitades. Jumala ja kogu maailma silme all see kuri tahe sünnibki. Jumal ei asu siiski armastuse tapjate poolele isegi siis, kui teda kolmanda Rooma ka kõige kuldsemate kuplite all pühitsetud liturgiatel sõja kaassüüdlaseks palvetatakse.

Nagu Kolgatal, kus üks kurjategijatest mõisteti paradiisi ja teine mitte, pärivad kõik inimesed viimsel päeval saatuse, mis on nende endi tahte kohane. Jeesuse tähendamissõna kohaselt jagatakse inimesed taevase kuninga trooni ette jõudes kahte ossa. Issanda trooni ees seisavad need, kes on tahtnud teha Jumala tahtmist, nagu ka need, kes on teinud iseenda tahtmist.

Esimestele, kes on alati Jumalale öelnud: "Sinu tahtmine sündigu, teatab Issand: Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!" (Mt 25:34).

Kõigile neile, kes on oma seestunud tahte orjad, sealhulgas Ukraina sõja põhjustajast Venemaa liidrile Putinile, tema toetajatele, imetlejatele ja õnnistajatele ütleb Issand: "Sinu tahtmine sündigu! Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!" (Mt 25:41)

Nõnda saab Kolgata mägi taevaseks kohtukojaks ja ristilöödud Jeesus õiglaseks kohtumõistjaks kõigile kurjategijatele. Nende ees, kes teevad Jumalast oma kuritegude, sõdade ja verevalamiste kaassüüdlase sulgub paradiis igaveseks ning järgneb igavene kannatus. Meeleparandajatele on Kristus lubanud aga sama, mida ristil pöördunud kurjategijale: "Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis." (Lk 23:43)

Suure reede sündmused avavad või sulgevad kõigi jaoks ukse paradiisi. Küsimus on, kummale poole paradiisiust inimene tahab oma vaba tahte alusel jääda.