Katri Aaslav-Tepandi: hingehoid Ukraina sõjapõgenikele ja Eesti inimestele

Hingehoiul on ka avaram tähendus. Me oleme kõik üksteise ja omaendagi hinge hoidjad. Eriti sõja ajal vajame rohkem kui kunagi varem üksteise tuge ja hoidmist, et koos toime tulla uute ülesannetega, kirjutab Katri Aaslav-Tepandi.
Ukraina sõjakolletest saabuvad inimesed vajavad kõigepealt esmaste baasvajaduste rahuldamist: turvaline keskkond, soe tuba, söök-jook, uni, info, kuidas Eesti riigis toime tulla, kuidas tööle, lapsed kooli. Sama oluline on emotsionaalne ja hingeline tugi.
Teame, et sõjapõgenike seas on palju inimesi, kes vajavad usulist hingepidet. Hinnanguid, et Ukraina inimene on religioossem kui eestlane, on juba kõlanud abistajate seas, teemaks on see olnud ka meedias. Kuidas võrdlemisi usuleiges Eestis sellist vajadust üldse märgata ja mida me hingeliste vajaduste rahuldamiseks saame teha? Kuidas saame parimal moel põgenikke toetada, ise hingelistelt ja vaimselt aitajana vastu pidada?
Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakond kutsus kokku kutseliste hingehoidjate ja kaplanite vabatahtliku võrgustiku, mille liikmed pakuvad alates 11. märtsist majutuskeskustes Ukraina sõjapõgenikele tuge. Hingehoidjate võrgustiku moodustavad erinevatest Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutest 70 hingehoidjat ja vaimulikku, kes valdavad suhtlustasandil eesti ja vene keelt. Nad on toeks nii Ukraina sõjapõgenikele kui ka Eesti inimestele.
Hingehoiutööd sõjapõgenike majutuskeskustes korraldame koos Põhja, Lõuna, Ida ja Lääne regiooni hingehoiu rühmajuhtidega ning koostöös psühhosotsiaalse kriisiabi töötajatega, mida korraldab sotsiaalkindlustusamet.
Esmased kogemused näitavad, et vajadus hingehoiutoe järgi on suur ja ollakse avatud abile. Hingehoidlike vestluste kõrval täidavad hingehoidjad ka praktilisi ülesandeid: vahendavad infot, märkavad majutusega seotud muresid, olmeprobleeme, suunavad abiküsimised edasi, on ka lihtsalt toeks peredele, emadele ja lastele.
Õpitakse eesti keele sõnu, mängitakse, joonistatakse. On peetud palvusi, sõjas hukkunute mälestusteenistusi. Hingehoidjad on olnud sidepidajaks ka kohaliku Ukraina kogukonna, koguduste ja põgenike vahel, aidanud toimetada abiettevõtmisi. Samuti on nad toeks abistajatele, ka eesliinil töötajatel on vajadus oma kogemusi, mõtteid ja muret jagada. Pinged võivad tekkida sellest, et aitajana tuleb säilitada rahu ja kindlameelsus, samal ajal kui kõigile/kõigele ei osata või ei suudeta lahendusi pakkuda.
Hingehoid kui professionaalne nõustamine ja tugi
Ikka on küsitud, mida hingehoidja teeb ning ega ta tule usku pöörama. Hingehoidja on küll kristliku teoloogilise ettevalmistusega nõustaja, aga lähtub alati abivajaja vajadustest, uskumustest, veendumustest ja eluväärtustest. Hingehoidja on kuulaja, kõrvalolija ja toetaja, aidates inimesel toimunut mõista ja mõtestada ning ka kõige lootusetuna tunduvas olukorras leida elujulgust, hingerahu ja lootust.
Hingehoiu ja hingehoidjate koordineeritud kriisitöö sotsiaalministeeriumi kaplanaadi juhtimisel algas 2020. aastal koroonapandeemia puhkemisel, kus moodustati vabatahtlike hingehoidjate võrgustik, kes pakkusid telefoni teel tuge hooldekodudes ja haiglates olevatele inimestele.
Eestis on hingehoid olnud Eesti inimestele kriisides toeks loomulikult juba mitukümmend aastat. Esimeseks olulisemaks ülesandeks oli hingehoidjatele parvlaeva Estonia katastroofi ohvrite ja nende lähedaste toetamine. Samuti on hingehoidjad kõrvuti teiste vaimse tervise spetsialistidega tegutsenud aastaid haiglates, nii aktiivravis kui ka õendusabis ja hospiitsis.
Nüüdseks on vabatahtlike hingehoiu võrgustikust välja kasvanud riigi toetusel pakutav hingehoiuteenus, millest saab osa 39 suuremat üldhooldekodu ja töötab hingehoiutelefon, mis pakub nõustamist nii eesti kui ka vene keeles. Alates 1. aprillist ühendati hingehoiutelefon sotsiaalkindlustusameti vaimse tervise telefoniliiniga, uue nimetusega "emotsionaalse toe ja hingehoiutelefon". Telefoniliin 116 123 on avatud ööpäevaringselt seitse päeva nädalas.
Hingejõud ja vaimujõud
Hingehoiul on ka avaram tähendus. Me oleme kõik üksteise ja omaendagi hinge hoidjad. Eriti sõja ajal vajame rohkem kui kunagi varem üksteise tuge ja hoidmist, et koos toime tulla uute ülesannetega. Iga Eesti inimene võib kokku puutuda sõjapõgenikega, võib osutuda aitajaks. Iga Eesti inimene elab sõjateadete väljas, on neist puudutatud.
Aitajatena vajame hingejõudu ja vaimujõudu. Vajame oskusi, kuidas aidata. Vajame teadmisi selle kohta, mis meie endi vaimset tervist ja hingejõudu toetab, teadmisi sõjatraumast. Ka sekundaarsest sõjatraumast, sellest, mis võib meid puudutada, kui kogeme kaudselt, näiteks meedia ja sotsiaalmeedia vahendusel sõja koledusi ja purustusi, inimlikku kannatust ja valu. Vajame mõnikord ka ise abi, selleks, et kogu meid puudutava infovooga toime tulla, et õhtuti peale uudiste vaatamist uinuda.
Sõjateated muserdavad, teevad ärevaks, võivad kahandada teo- ja tahtejõudu, mistõttu on väga oluline sellele seisundile vastu astuda. Jätkata argitegevusi, süüa korralikult, pidada kinni magamisaegadest, leida võimalusi lõõgastumiseks, puhkamiseks. Viibida looduses, nautida teatrietendusi, häid filme, kuulata muusikat, lugeda raamatuid. Ja vähendada uudisteväljas olemise aega.
Tuleks leida aega rääkimiseks pereringis, lastega, lähedastega, sõpradega, kolleegidega, ja võtta endale aega ka vaikuses olemiseks. Rahulikuks hingamiseks. See on hinge ja vaimu puhastamine.
Sõjal on mitu nägu, ühte me näeme ja kogeme igapäevaselt vaadates uudiseid julmadelt lahinguväljadelt, kuulates Ukraina sõjapõgenikke, nähes nende kannatusi. Aga sõjal on ka meie hingesügavusest väljakasvava vaimujõu ja rahu nägu. Seda saame ise eneses kanda, suurendada, enesest välja kiirata. Seegi on hingehoid.
Toimetaja: Kaupo Meiel