Õhusõda Ukrainas: esimesed õpikogemused
Sõda Ukrainas algas selle aasta 24. veebruari varahommikul. Nagu paljud viimase aja sõjalised operatsioonid, algas see õhulöökidega, mis ei olnud suureks üllatuseks, sest Venemaa käitus just nii, nagu juba varem ajakirjanduses avaldati oletusi võimalike rünnakustsenaariumite kohta.
Esimeste tundide jooksul lasti kümneid ballistilisi rakette ja tiibrakette Ukraina oluliste objektide vastu. Rünnaku sihtmärgid olid lennuväljad, kütuse- ja laskemoonalaod, õhutõrjeradarid ja -üksused ning teised sõjalised objektid. Nähtavasti kavatseti nende rünnakutega eelkõige neutraliseerida Ukraina õhuvägi ja õhutõrje.
Lääne kogemuste põhjal oleks pidanud järgnema massiline õhukampaania allesjäänud ukrainlaste üksuste ja taristu vastu ning õhutoetus võiduka maaväe pealetungi toetamiseks. Kuid venelaste plaanides läks miski valesti ja nüüdseks võib öelda, et nende õhusõda Ukrainas ei läinud nii edukalt nagu lääneriikide varasemad kampaaniad Iraagis, Jugoslaavias või Liibüas.
Kuna avalikes allikates avaldatud informatsioon on kohati vastuoluline ning selle tõesus küsitav, ei saagi päris kindel olla, et kõik esitatud detailid ning järeldused oleksid täiesti õiged. Kumbki pool ei avalda kogu informatsiooni enda kaotustest. Poolte väiteid vastase kaotustest ei ole võimalik sõltumatute allikatega kontrollida ning nendesse arvudesse tuleks suhtuda ettevaatlikult.
Ukraina ei avalda julgeoleku kaalutlustel kuigi palju infot enda õhuväe- ja õhutõrjetaktikast ega muudest tehnilistest detailidest. "Sõjaudu" on selle konflikti puhul endiselt paks, siis ilmselt tulevikus ilmub täiendavaid fakte, mis aitavad paremini aru saada, kuidas ja miks selle konflikti õhusõda külgnes ja mis olid selle põhjused.
Venemaa täppisrünnakud
Vene relvajõud on kasutanud Ukrainas peaaegu kogu enda maa- / meri-maa- ja õhk-maa-täppisrelvade arsenali. USA avalike andmete põhjal, mis on toodud 21. märtsi 2022 seisuga, kasutasid venelased Ukrainas üle 1100 eri raketi ning suurem osa neist oli mõeldud just maasihtmärkide vastu.
Suurim kogus rakette lasti välja esimese sõjapäeva jooksul ("avapauk", kus kasutati u 160 erisugust raketti). Hiljem oli vastav arv pigem languses mõnede tõusudega. Tõenäoliselt on need tõusud olnud otseselt seotud uute rakettide tarnetega.
Kuigi sõja alguses püüti arvatavasti sõjalisi sihtmärke rünnata, siis järgnevatel nädalatel sattusid rünnaku alla lisaks sõjalistele objektidele ka logistiline taristu (nt kütusehoidlad) ning kohaliku omavalitsuse hooned (nt 1. märtsil Harkivi ja 29. märtsil Mõkolajivi oblasti haldushooned), kus hukkus hulgaliselt tsiviilisikuid.
Maa pealt kasutati peamiselt taktikalisi ballistilisi rakette Iskander-M (SS-26) ja võimalik, et ka tiibrakette Iskander-K. Sõjategevuse järgmistel nädalatel hakkas laekuma infot, et kasutatakse ka vanemaid Totška-U (SS-21) rakette, kuigi avalikel andmetel kõik vene Totškad on võetud relvastusest maha juba 2019. aastal.
Nende kasutamist Ukrainas võib selgitada uuemate Iskanderide defitsiidiga. Ühes avalikuks tulnud videos võis näha ka uute Iskander-M rakettide transportimist Valgevenesse. Oletatavasti ületas kulutatud rakettide hulk esialgselt planeeritud laskemoona koguse ning oli vaja taas kasutusele võtta ka vanemat kraami.
Iskanderi rakette lasti Valgevenest, Venemaalt ning okupeeritud Ukraina aladelt ja sellega oli seotud enamik Vene armee Iskanderi brigaadidest.
Näiteks Valgevene Mozõri piirkonnast lasti eeldatavasti nendega Kiievi läheduses olevaid objekte ning sellisel juhul jäid laskekaugused u 200–250 km. Tabamuste täpsus oli varieeruv ning olemasolevate avalike andmete (videosalvestused ja fotod) alusel võib hinnanguliselt pidada selleks 20–75 m võimalikust sihtimispunktist. Kuna Iskander-M rakettidel on 480 kg lõhkepea, võib isegi möödalask kindlustamata hoonele (nt kasarmu) olla purustav ning põhjustada isikkoosseisu kaotusi.
Mustalt merelt lasti juba Süüria sõjas tuntud tiibrakette Kalibr. Avalike allikate kohaselt lasti osa neist Venemaa laevadelt otse Sevastopoli reidilt seitsme-kaheksa kaupa. Kalibri rakettide sihtmärgid olid suuresti Ukraina lõuna- ja lääneosas ning nende laskekaugus võis olla 600–700 km.
Osa rakettidest oli Ukraina andmetel alla lastud, kuid avalikustatud piltide järgi ei ole seda võimalik kinnitada. Samuti tuleks mainida USA esindajate väidet, et ligi 60 protsenti mõnedest vene täppisrelvadest ei toiminud nii nagu peaks: kukkusid alla, ei startinud või ei plahvatanud tabamusel.
Raske on hinnata ka seda, kui kiiresti ja mille arvelt venelased suudavad enda rakettide varusid täiendada ja mis kvaliteediga need on.
Venemaa õhuvägi kasutas ka oma täppisrelvi. Raskepommitajad tulistasid rakette väljastpoolt Ukraina õhuruumi – kas Valgevene või Musta mere kohalt. Kasutati tõenäoliselt nii vanemaid Kh-555 kui ka uuemaid Kh-101 tiibrakette. Avaldatud video- ja fotomaterjalides on kohati raske eristada õhuväe tiibrakette Kalibritest või maapealsest versioonist Iskander-K.
Näiteks ei ole selge, millise raketiga rünnati Harkivi linnavalitsuse hoonet 1. märtsil. Avaldatud videolõikudest on võimalik näha, et tiibrakettide lennukõrgus oli umbes 200–250 meetrit ja need lendasid üksteise järel umbes 30-sekundilise vahega. Sihtmärke tabati kas laugpikeerimisega või sööstult järsu nurga all. Viimast rünnakuviisi kasutati just Harkivi linnavalitsuse hoone vastu, kuna laugpikeerimist kõrgete hoonetega linnakeskuses on raske teha.
Tiibrakettide täpsuse kohta võib arvata, et see on umbes 20–50 meetrit oletatavast sihtimispunktist (hoone keskpunkt). Võimalik, et järsu nurga all sööstu korral võib täpsus olla isegi kehvem.
Kuigi vene relvade arvatav täpsus ja töökindlus jääb pigem lääne analoogidele (nt BGM-109 Tomahawk) alla, suudeti nende abil siiski mõnedel juhtudel tekitada ukrainlastele märgatavaid kaotusi. Kõige valusamad löögid olid rünnak Javorivi polügoonile 13. märtsil ning rünnak Mõkolajivi kasarmule 18. märtsil. Mõlemad toimusid enne kell 6 hommikul, kui sõdurid olid kasarmutes.
Javorivit rünnati ligi 30 õhk-maa-tiibraketiga, mida tulistasid vene pommitajad Musta mere kohal ning vähemalt kaheksa neist tabasid sihtmärke, kus hukkus 35 ja sai haavata 134 ukrainlast. Mõkolajivi rünnak oli veelgi verisem: rünnaku hetkel viibis kasarmus umbes 200 inimest, kellest hukkus varemetes vähemalt 50 ja haavata sai 57. Väidetavalt tabas kasarmut kaks Kalibrit.
Peale selle on infot täppisrelvade kasutamisest ukrainlaste õhutõrjesüsteemide vastu (nt S-300 üksuste hävitamine nende positsioonidel Harkivi ja Hersoni oblastis sõja esimestel päevadel).
Lisaks tiibrakettidele kasutas Venemaa õhuvägi väidetavalt ka oma kõige uuemat täppisrelva Kh-47M2 Kinžal. Venelaste väitel rünnati 18. märtsil sellega ukrainlaste laskemoonaladu Ivano-Frankivski oblastis, kuid seda on raske kinnitada. Igal juhul avaldatud video, kus oli kuuldavasti salvestatud tabamus madala hoone pihta, osutus valeks – tegemist oli hoopis Ukraina teises piirkonnas ligi nädal varem tehtud videoga.
Täppisrelvade rünnakute sihtmärkide valikuks ja lahingukahjustuste hindamiseks kasutati nii maa- kui õhuluuret. Esimese puhul, eriti ukrainlaste sügavas tagalas, olid ilmselt kas varjatud agendid või venelaste eriüksused ja õhuluureks kasutati näiteks UAV-sid (peamiselt Forpost).
UAV-de kasutamine toimus siiski pigem lahinguala läheduses, kuna Forposti tegevusulatus on umbes 200 kilomeetrit. Kaugel olevate sihtmärkide luureks võeti tõenäoliselt kasutusele ka satelliitluure, mis sõltub ilmastikuoludest ja ei pruugi olla nii paindlik ja operatiivne.
Avalike allikate põhjal on raske hinnata, kui kiiresti toimub venelaste sihtmärgistamine täppisrelvade rünnakuteks.
Näiteks Kiievi kaubanduskeskust Retroville tabanud rünnaku puhul on teada, et üks kohalik elanik tegi 24. veebruaril pilte kaubanduskeskusest ning ukrainlaste sõjatehnikast selle lähedal ja postitas need sotsiaalmeediasse mõned päevad enne rünnakut. Hiljem avalikustas Venemaa kaitseministeerium video, mis oli tehtud UAV-ga (tõenäoliselt Forpost) enne rünnakut. Kuigi ei ole täpselt teada, millal see video UAV-ga tehti, oli see filmitud päevasel ajal ning rünnak toimus 20. märtsil kell 22.45. Ei ole välistatud, et UAV-ga tehtud video on filmitud samal päeval, kui rünnak toimus.
Ukrainlaste täppisrelvade valik ja kogus oli märgatavalt väiksem. Relvastuses on vanad Totška-U taktikalised ballistilised raketid ja uuemad juhitavad raketid Vilha (NL-aegse Smertši raketi juhitav modifikatsioon, mille laskekaugus on kuni 130 km). Totškasid lasti venelaste sihtmärkide pihta, kaasaarvatud VF territooriumil (nt Millerovo lennuvälja pihta 25. veebruaril, kus väidetavalt hävitati kaks vene hävitajat).
Hiljem oli info ka teistest ukrainlaste raketirünnakutest, kuid nende hulk on märksa väiksem kui vastasel. Venelased väitsid, et on hävitanud mitu ukrainlaste ballistilist raketti õhutõrjega, kuid neid väited ei ole võimalik kinnitada. Igal juhul jääb kobarlõhkepeaga Totškast järele mootori osa, mida tihti demonstreeritakse kui "alla lastud raketi jäänuseid". Vilha kasutamisest on teada veel vähem – tootja andmetel kasutati seda märtsi alguse seisuga u 50 korda ja rünnakud olid efektiivsed.
Täppisrelvade kasutamise õpikogemusena võib esile tõsta, et ründaja kasutas neid relvi hulganisti esimestel sõjapäevadel ning ka edaspidi, aga juba väiksemal määral. Kui algul prooviti rünnata enamasti sõjalisi objekte, siis viimasel ajal rünnatakse peamiselt kas topeltkasutusega (kütuselaod, militaartehnika remondiga tegelevad tehased jms) või lausa tsiviilobjekte. Viimaste puhul võib arvata, et venelased püüavad tekitada Ukrainale nii palju kahjustusi, kui neil on seda võimalik praegu teha. Kuigi rünnakute hulk oli aprilli alguse seisuga vähenenud, on oht tsiviilühiskonnale pigem tõusmas.
Järgmisena võib nimetada venelaste suutmatust otsustavalt mõjutada selliste rünnakutega ukrainlaste kaitset – ilmselt ei olnud kasutatud täppisrelvade hulk ja töökindlus piisav, et strateegilisi eesmärke saavutada.
Samas ei tohiks alahinnata ka selliste rünnakute potentsiaalset ohtu. Javoriv ja Mõkolajiv näitasid, et isegi 20–25 meetri täpsusega rünnakud võivad tekitada palju kaotusi, kui sihtmärgiks on rahvast täis kindlustamata hoone. Suuremad kindlustamata laod ja kütusehoidlad on samuti kergesti mõjutatavad vene täppisrelvade rünnakutest. Et neid vältida või vähemalt vähendada nende mõju, peaks hajutama varud ja isikkoosseisu ning varjama oluliste üksuste (staabid, radarid, õhutõrje- ja laevatõrjesüsteemid) paiknemist ja tegevust.
Artikkel ilmunus ajakirjas Sõdur nr 2/2022
Allikas: ajakiri Sõdur