Sõda Ukraina õhuruumi pärast

Hostomeli lennuväljal sai kuulsaimaks sõjaohvriks maailma suurim kaubalennuk An-225.
Hostomeli lennuväljal sai kuulsaimaks sõjaohvriks maailma suurim kaubalennuk An-225.

Tulevase sõja ettevalmistamisel olid venelased toonud Ukraina piirile suurema osa enda lahinguvõimelistest lennuväeüksustest. Sellises olukorras langes peamine raskus Ukraina taeva kaitsmisel paratamatult õhutõrjele ja õhuväe hävitajad oleksid olnud selle jõukordistajad, mis saanuks oma õhutõrje vihmavarju all tegutseda ja kiirete rünnakutega vastast mõjutada.

Avalike allikate järgi oli veebruari keskel Valgevenesse ja piiriäärsetele lennuväljadele kogutud peaaegu 500 lahingulennukit (Su-27SM, Su-30SM, Su-35S, Su-24M, Su-34, Su-25SM, MiG-31) ja 300 kopterit (Mi-8/17, Mi-24, Mi-28, Mi-26, Ka-52). Peale taktikaliste ründelennukite ja kopterite oli venelastel kasutada ka strateegilisi pommitajaid Tu-160 ja Tu-95MS ning raskepommitajaid Tu-22M3.

Ukraina õhuvägi võis panna vastu ainult 69 hävitajat (43 MiG-29 ja 26 Su-27), 12 rindepommitajat Su-24M ja 17 ründelennukit Su-25. Veel oli ukrainlaste armee lennuväes 34 ründekopterit Mi-24 ja u 60 transpordikopterit Mi-8.

Lisaks nii suurele arvulisele ülekaalule oli enamik Vene lennukitest ja kopteritest kas uued või moderniseeritud. Ukrainlaste õhusõidukid olid enamasti nõukogude ajast ning ainult väike osa neist olid moderniseeritud. Seega oli venelastel nii arvuline kui tehniline ülekaal.

Sellises olukorras langes peamine raskus Ukraina taeva kaitsmisel paratamatult õhutõrjele ja õhuväe hävitajad oleksid olnud selle jõukordistajad, mis saanuks oma õhutõrje vihmavarju all tegutseda ja kiirete rünnakutega vastast mõjutada.

Praegu on raske öelda, mis oli venelaste esialgne plaan nii suure õhuarmaada kasutamiseks. Tõenäoliselt arvestati, et esimeste täppisrelvade rünnakutes suudetakse kahjutuks teha suurem osa ukrainlaste õhuväest ja õhutõrjest ning see võimaldaks Vene pilootidel suhteliselt takistamatult tegutseda Ukraina õhuruumis ja rünnata sihtmärke nii selle tagalas kui ka rindel – ehk siis saavutada õhuülekaal.

Kuna täppisrelvade hulk on võrdlemisi väike ja nende hind kõrge, siis võiks arvata, et venelased plaanisid õhuväge kasutada nii nagu Süürias – lauspommitada rinde läheduses ja vastase tagalas.

Raketid kukkusid alla

Esimestes rünnakutes koos strateegiliste pommitajatega, mis andsid löögi tiibrakettidega, osalesid ka taktikalised ründelennukid, mis püüdsid hävitada ukrainlaste radareid, kasutades selleks radarivastaseid rakette Kh-31P/PD. Näiteks vähemalt üks selline rakett kukkus Kiievi lõunaossa umbes kolme kilomeetri kaugusele Žuljanõ lennuväljalt. Tõenäoliselt püüti sellega hävitada seal olevat õhuseireradarit, kuid midagi läks järjekordselt valesti. Järgmistel päevadel leiti veel mõned sellised kukkunud raketid (nt 9. märtsil Berditševi piirkonnas).

Kuigi ukrainlased räägivad sellistel juhtudel tavaliselt allatulistamisest, siis võimalik, et vähemalt osa radarivastastest rakettidest kas kaotas oma sihtmärgi või lihtsalt kukkus alla tehnilistel põhjustel. Radarivastaseid rakette kandsid ka mitmeotstarbelised hävitajad.

Näiteks 4. aprillil Izjumi lähedal ukrainlaste õhutõrjeraketiga (võimalik, et keskmaasüsteemiga) alla tulistatud Su-35S kandis samuti Kh-31P rakette. Selle piloot katapulteerus ning langes ukrainlaste kätte. Tema ütluste järgi oli ülesanne üles otsida ukrainlaste õhutõrje raadioelektroonilise kaitsesüsteemi Hibinõ abil ning hävitada avastatud radarid nende vastase raketiga. Võib öelda, et ülesande esimene pool sai vähemalt osaliselt täidetud. Ukraina õhutõrje Vene piloot siiski avastas.

Peale radarivastaste relvade kasutasid Vene ründelennukid ka muid täppisrelvi, nagu näiteks Kh-58 õhk-maa-rakette rünnakul Mõkolajivi viljaelevaatorile 3. aprillil. Viimase puhul jääb arusaamatuks, milleks venelased ründasid viljasalve, kuid vähemalt üks analoogne rünnak oli ka Süürias, kus naftahoidla asemel rünnati viljaelevaatori mahuteid.

Igal juhul saab kindlalt väita, et vaatamata mõnedele kaotustele Ukraina õhuvägi ja õhutõrje elasid esimesed täppisrünnakud üle ning asusid vastast tõrjuma.

Suure tõenäosusega kujundaski venelaste suutmatus hävitada ukrainlaste õhutõrjet ja õhuväge kogu õhusõja kulgu – piiratud mahus rünnakud kallite täppisrelvadega ukrainlaste taristu vastu sügavuses ja küllaltki ebaefektiivne õhulähitoetus rindejoone vahetus läheduses.

Erinevalt Süüriast ei ole täheldatud venelaste raskepommitajate Tu-22M3 vaippommitamist Ukraina linnade kohal ning taktikaliste lennukite sügavaid reide oluliste objektide vastu.

Avaliku informatsiooni järgi võib rääkida venelaste Su-34 pommitajate ja mitmeotstarbeliste hävitajate Su-30SM rünnakutest Harkivi, Tšernigivi, Žõtomõri, Ahtõrka, Mariupoli ja teiste asustatud punktide vastu, mis asuvad üsna lähedal rindejoonele – reeglina ligi 20 kilomeetri vööndis.

Sellised rünnakud püütakse tavaliselt teha võimalikult distantsilt, isegi tavapommide puhul. Teisisõnu loobitakse pomme alla suurel kiirusel ja kõrgustel üle 3–4 kilomeetri koordinaatide järgi ning seejärel eemaldutakse. Enamasti on sellised rünnakud ohtlikumad tsiviilisikutele linnades kui ukrainlaste armee üksustele.

Ründelennukid Su-25 püüdsid algul tegutseda kõrgustel 1000–2000 meetrit, kus nad said visuaalselt avastada väiksemaid sihtmärke rindejoone läheduses ning neid efektiivselt rünnata tavapommide ja mittejuhitavate rakettidega. Näiteks sõja esimesel päeval oli info ukrainlaste sõjaväekolonni hävitamisest õhurünnakutega Hersoni oblastis.

 MANPAD-i oht

Ukrainlaste üksuste äsja saabunud õlalt lastavate õhutõrjerakettide (MANPAD) tegevus sundis neid ka muutma oma taktikat ning lendama kas väga madalalt või väga kõrgelt, kus oli raske sihtmärke avastada või täpset rünnakut sooritada.

Kuigi venelaste lennutegevus on küllaltki intensiivne (näiteks aprilli alguses räägiti umbes 200–300 väljalennust päevas), ei saa väita, et sellel oleks määrav osa nii enda üksuste pealetungi toetamisel kui ka kaitsvate ukrainlaste üksuste hävitamisel. Vähemalt Donbassi alal sõdivate ukrainlaste jutu järgi on sellised rünnakud enamasti ebatäpsed just seetõttu, et mittejuhitavate relvadega rünnatakse liiga kaugelt ja tihti pommitatakse alasid, kus ei pruugi kedagi enam olla.

Samamoodi tegutsesid ka armee lennuväe kopterid. Sõja esimesel nädalal olid venelaste kopterid aktiivsed ka Ukraina territooriumi sügavuses. Näiteks võib tuua kuulsa Hostomeli lennuvälja dessandi, kus umbes 30 kopterit mitmes laines lendasid pea 100 kilomeetri sügavusse ning tegid pataljoni suuruse dessandi lennuväljale.

Dessandi esimese laine üksus lendas suure osa teekonnast väga madalal Kiievi veehoidla kohal. Kuigi avalikel andmetel hoiatas USA luure sellise dessandi ohust juba jaanuaris, ei võtnud ukrainlased ilmselt seda hoiatust tõsiselt. Lennuväljal olnud Ukraina rahvuskaardi üksused ei olnud piisavalt varustatud ei MANPAD-ide ega õhutõrjekahurite või raskekuulipildujatega.

Väidetavalt lasti venelaste kopterite pihta kolm raketti, millest kaks tabasid sihtmärki ja veel üks Ka-52 kopter tegi hädamaandumise kuulitabamuste tõttu. Kokku kaotasid venelased seal kaks Ka-52 ja ühe Mi-24/35.

Märkimisväärne, et lennuvälja läheduses olevad ukrainlaste lühimaa-õhutõrjesüsteemid 9K33 Osa või Strela-10 (eri allikatel tüüp ja arv varieeruvad) olid kuuldavasti hävitatud päris alguses eelgrupi ründekopterite rünnakuga. Võimalik, et vastane teadis juba enne nende asukohast.

Kuna dessandi päeval pidasid ukrainlased alal kinni mitu isikut, kes justkui kogusid luureinfot, võib oletada, et luurega tegelesid Vene eriüksuste liikmed, kes kandsid tsiviilriietust. Ukrainlased püüdsid lennuvälja tagasi vallutada ja kasutasid selleks ka õhuväge, kuid lõplikult vastast välja lüüa neil siiski ei õnnestunud.

Aga järgmistel nädalatel, kui ukrainlased said hulga MANPAD-e juurde (kaasa arvatud USA päritolu FIM-92 Stinger ja brittide Starstreak), hakkasid Vene kopterid kandma kaotusi ja nende tegevuse iseloom muutus. Nüüd nad pelgavad lennata ukrainlaste kontrollitavatel aladel ning teostavad õhutoetust võimalikult suurelt distantsilt.

Õigupoolest näeb see nii välja, et paar või enam lennukit lendavad väga madalalt ning enne rindejoonele jõudmist tõstavad kõrgust ja lasevad mittejuhitavaid rakette kaarega (nn kabreerides) ukrainlaste suunas. Ilmselt selliste rünnakute täpsus ei ole kuigi hea kindlate objektide hävitamiseks, vaid lastakse jällegi alade pihta.

Hoolimata säärasest taktikast satuvad Vene kopterid siiski aina uuesti ukrainlaste tule alla, nagu 31. märtsil Luhanski oblastis Zolote asulas alla tulistatud Mi-28, mida tabas õhutõrjerakett eemaldamisel pärast rünnakut.

Kui Vene piloodid püüavad justkui distantsi hoida, tegutsevad ukrainlaste omad tunduvalt julgemalt. Juba sõja esimestel päevadel püüdsid ukrainlaste hävitajad tõrjuda venelaste rünnakuid ja ründelennukid pommitasid pealetungivaid kolonne. On teada, et Kiievi ja Žõtomõri kohal leidsid aset ka õhulahingud Vene ja Ukraina hävitajate vahel.

Tuleks mainida, et venelased on kasutanud õhuseire- ja juhtimislennukit A-50, mis tegutses Valgevene kohal, ja niisamuti hävitajate patrulle Valgevene piiri läheduses. Pealt kuulatud avatud tekstiga Vene pilootide kõnelustest A-50 ja hävitajate vahel on võimalik aru saada, et A-50 suutis näha õhuruumi vähemalt kuni Borispoli lennuväljani, kus ta fikseeris ukrainlaste lennukeid ning juhatas hävitajaid, mis ründasid ukrainlasi õhk-õhk-rakettidega suurelt distantsilt.

"Kiievi vaim"

Video ja fotodega on kinnitatud vähemalt kahe Ukraina hävitaja kaotust Kiievi piirkonnas sõja esimestel päevadel: üks MiG-29 kukkus Kiievi veehoidlasse dessandi toimumise päeval, 24. veebruaril, ja teine, järgmisel päeval Kiievis alla tulistatud Su-27. Samuti ei tea täpselt, kes need alla tulistasid, kas venelaste lennukid või enda õhutõrje. Hiljem teavitasid ukrainlased veel ühest hävitaja MiG-29 piloodist, kes hukkus õhulahingus vastastega Žõtomõri oblastis.

Sõja alguses ilmus ilus legend "Kiievi vaimust" (Ghost of Kiev), mille järgi üks Ukraina piloot hävitas kümneid vastase lennukeid. Kahjuks pole siiani leitud kinnitust, et sellised sündmused ka reaalselt toimusid.

Peale hävitajate ründasid vastast ka ukrainlaste rindepommitajad Su-24M ja ründelennukid Su-25. Tegutseti vastase kolonnide vastu ja peamiselt madalal kõrgusel. On ka video ühest sellisest julgest rünnakust, kui kaks Su-25 ründavad pealetungiva vastase üksust Hersoni oblastis 26. veebruaril ning üks lennuk saab tabamuse ja kukub alla. Kahjuks sellised rünnakud on liiga ohtlikud ka ründajale endale ning ukrainlased kaotasid selles rünnakus mõlemad Su-25.

Vaatamata halbadele kogemustele 2014. aasta veristest lahingutest Donbassis, tegutsesid julgelt ka ukrainlaste kopteripiloodid. Ründekopterite piloodid toetasid oma maaväeüksusi ning ründasid vastase kolonne.

Tähelepanuväärt on kaks iseloomustavat sündmust: ümberpiiratud ukrainlaste üksuste varustamise ja haavatute evakueerimise operatsioon Mariupolis ning naftabaasi rünnak Belgorodis. Esimene sündmus leidis aset 31. märtsi varahommikul, kui viis Ukraina kopterit (1 Mi-24 JA 4 Mi-8) tõusid Dnipro lennuväljalt ning suundusid väga madalal kõrgusel Mariupoli poole.

Hoolimata sellest, et vastane oli linna ümber piiranud ning osa teekonnast lendasid kopterid alade kohal, mis justkui oleksid pidanud olema vastase kontrolli all, jõudis kopterite rühm siiski sihtpunkti – Mariupoli sadamasse. Seal laaditi kümne minuti jooksul maha varustus, võeti peale haavatud ning rühm suundus tagasi. Paraku sattusid kopterid tagasiteel vastase tule alla ning üks, seitsme meetri kõrgusel lendav M-8 sai õhutõrjeraketi tabamuse ja kukkus Mariupoli läheduses asuva Rõbastke küla lähistel alla.

Kõik ülaltoodud üksikasjad on saadud kahelt ellujäänud ukrainlaselt, kelle venelased võtsid vangi ja panid üles video nende ülekuulamisest. Võimalik, et selliseid lende oli ka varem tehtud.

Teine imestamapanev seik oli hulljulge reid Belgorodi naftabaasi vastu Venemaa territooriumil 1. aprillil. See võiks kõlada nagu aprillinali, kuid varahommikul kl 5.43 sattusid Belgorodi linna tänavakaamerate vaatevälja kaks Mi-24 ründekopterit, mis tulistasid mittejuhitavate rakettidega naftabaasi mahutit ning seejärel lahkusid alalt. Naftabaasi põlengud suudeti kustutada alles sama päeva õhtuks.

Arvestades sellega, et Ukraina kopterid pidid läbima vähemalt 30 km Venemaa kohal ning seejärel lendama ka tagasi, tekitab sellise reidi (ja samuti Mariupoli evakuatsioonilennu) õnnestumine küsimusi, kas venelaste õhutõrje ja õhuvägi ikka suudavad kontrollida õhuruumi väga madalalt lendavate sihtmärkide korral.

Droonisõda

Kindlasti oodati selle sõja puhul ka ründedroonide kasutamist, mis said üheks 2020. aasta Mägi-Karabahhi sõja "visiitkaardiks".

Oli teada, et sõja alguseks soetas Ukraina Türgist umbes 30 Bayraktar TB2 ründedrooni (täpne arv ei ole avalikult öeldud, kuid võimalik, et sõja algusest toodi droone ja nende laskemoona Türgist Poola kaudu veel juurde).

Osa esimestest venelaste rünnakutest oli nende lennubaaside vastu, kus võisid olla Bayraktarid, kuigi pole informatsiooni esimese rünnaku kaotustest. Vaatamata hulgalistele venelaste väidetele, et kõik või suurem osa TB2-st on hävitatud, saab (aprilli alguse seisuga) reaalselt videotõenditega kinnitada ainult kolme Bayraktari allatulistamist.

Kuigi ukrainlased (erinevalt aseritest) ei kipu avaldama palju videomaterjali ründedroonide kasutamisest, on mõned klipid siiski internetis leitavad.

Tuleb tõdeda, et jällegi vastupidi aseritele, kes ründasid MAM-L laserjuhtivate pommidega pea kõiki armeenlaste sihtmärke – alates tankist kuni üksiku jalaväelaseni –, valivad ukrainlased oma sihtmärke palju hoolikamalt.

Enamik neist vähestest videotest on seotud kas venelaste õhutõrjesüsteemide (Buk-M1/ või Tor-M1/2 ja Pantsir-S1) või vastase juhtimis- ja sidemasinate ning logistiliste elementide rünnakutega. Selle põhjuseks võib olla ka laskemoona kokkuhoid, mida ei täheldatud Türgi lähima liitlase Aserbaidžaani puhul.

Teine fakt on, et Bayraktarid tegutsevad venelaste lähitagalas (vähemalt 20 km rindejoonest) ja ründavad venelaste maaväe õhutõrjet, mis justkui peaks nad hävitama. Selles osas kordusid Mägi-Karabahhi sündmused, kui aserid metoodiliselt hävitasid droonidega armeenlaste vanemaid Osasid, kuid seekord nende ohvriteks langesid juba võimsamad õhutõrjesüsteemid.

Kas nende õnnestunud rünnakute põhjuseks on venelaste tehniline suutmatus avastada ja rünnata TB2 (nagu seda väideti Osade puhul) või pigem taktikalised puudujäägid – jääb praegusel ajal vaid arvata. Võib öelda, et raskusi droonide kahjutuks tegemisel on ilmselt ka ukrainlastel, sest venelaste UAV-d Forpostid on samuti tegutsemas ukrainlaste tagala kohal, näiteks Kiievis. Venelaste väitel on nad kasutanud ukrainlaste vastu ka enda ründedroone, nagu väikepommidega varustatud Forpost või Orion. Siiski, nende avaldatud videolõikude järgi on seda raske kinnitada.

Lisaks Bayraktaridele ja Forpostidele kasutavad mõlemad pooled hulgaliselt väiksemaid taktikalisi droone: alates spetsiifilistest venelaste Orlan-10 ja Eleron-3, ukrainlaste kodumaistest Furija ja Leleka kuni tsiviilkasutuses olevate mikrodroonideni DJI Mavik 2 ja 3 ja Autel EVO II. Viimaseid on küllaltki palju ja edukalt kasutatud näiteks lähidistantsilt tulejuhtimiseks või asustatud punkti võitlusel majade vahel varjunud vastaste otsimiseks.

Samas võib ukrainlaste väitel Hiina firma DJI toodete kasutamine olla ohtlik ka piloodile endale, kuna nii GPS-režiimis töötavat drooni kui ka piloodi puldi asukohta on võimalik avastada eriseadmete (DJI Aeroscope) abil. Kuigi mõlemad pooled kasutavad UAV-d maasihtmärkide ründamiseks, võib siiski tõdeda, et suurem droonide kasutegur on endiselt luure ja tulejuhtimine.

Artikkel ilmunud ajakirjas Sõdur nr 2/2022

Allikas: ajakiri Sõdur

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: