Eesti inimesi piinab ikka küsimus, et miks just meie hinnad euroalal kasvavad kõige kiiremini?

Üks seletus on see, et meil ilmselt kasvavad ka palgad kõige kiiremini. Nii et see on selline nõudluse ja pakkumise vahekorra küsimus. Ja meie turg on euroalas üks kõige väiksemaid ja väikse turuna on ta ka kõige volatiilsem, kõige kõikuvam, kõige tundlikum igasugustele mõjutustele.

Kas Ukraina sõja mõjud on hinnakasvu kohale jõudnud või on veel vara?

Mõnel määral kindlasti, sest kõik need häiritused, mis olid, mis algasid siis Covidist, siis tarneprobleemidest, need on sõja tõttu süvenenud.

Mis saab edasi?

Lähikuudel on kaks mõjurit. On karta, et sõda veel mõnda aega jätkub ja see häiritus selle tõttu süveneb. Kuid samas suvi on energiatootjatele väiksema nõudluse aeg. Lisaks on mõned šokid tingitud sellest, et tarneahelaid liiga kiiresti ümber tõsta ei saa, kuid mingi kohandumine juba hakkab toimuma. Kui kuskile tuleb mingi vedelgaasikai juurde, siis see muudab turgu ja mõjub ka meile kaudselt. See mõjutab inflatsiooni allapoole. Aga olukord jääb veel mõneks ajaks kindlasti keerulisteks.

Kui aga rääkida sügisest, siis sügisel, tegelikult juba juulist, hakkab mõju avaldama eelmise aasta hinnatõus. Sest kuni jaanipäevani olid hinnad kaks aastat surutud, aga siis nad hakkasid tasakesi tõusma. Hinnatõus kiirenes detsembriks juba üsna palju. Ja siis on juba baasi mõju selline, mis teeb selle hinnatõusu kindlasti kahekohalisest ühekohaliseks.

Eesti on väike majandus ja väike riik, aga ikkagi, kas meil endal on ka midagi ära teha, et hinnatõusu alla suruda või ei ole sellel mõtet, et need meetmed lähevad lõppkokkuvõttes tühja?

Nad lähevad kalliks ja pikas perspektiivis lähevad tühja ka. Võtame kas või sellesama aprilli hinnatõusu. Üks põhjus, miks ta oli võrreldes märtsiga nii suur, oli see, et paljud meetmed lihtsalt lõpetasid oma toime. Nad peatati 1. aprillist. Nüüd ongi küsimus, et kuidas neid meetmeid rakendada, sest keegi peab need ju kinni maksma. Kas neid teha siis hinnatõusu piiramisena või otsese toetamisena ja kui toetamisena, siis kelle toetamisena? See on see küsimus, mis on valitsuse käes, aga turgu valitsus eriti muuta ei saa. Muidugi me võime mõelda sellele, et kuidas luua energeetikas mingisuguseid reserve, et me oleks hetke hindadele vähem tundlikud ja saaks kasutada reserve. Eriti tugeva hinnatõusu ajal. Aga see on kõik tulevikumuusika.

Eestis käib vaidlus selle üle, et kui langetada aktsiisi energiakandjatele, näiteks autokütustele, siis kas see soodustab inflatsiooni või ei soodusta. Mis teie arvamus on?

Aktsiis on üks hinna komponent ja kui aktsiisi alandada, siis kindlasti ta muudab mingil määral hinda ja muudab mingil määral Eesti konkurentsivõimet. Kui neli aastat tagasi kütuseaktsiisi liiga palju tõsteti, siis turg reageeris sellele väga tormiliselt, Eesti ei võitnud, eelarve ei võitnud ja tarbimine läks mujale. Nii et aktsiis kindlasti mõjutab, kuid aktsiisi muutmisel peab alati vaatama, mida naabrid teevad. Sest tookord me ei vaadanud ja lõikasime sõrme.

Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus aga ütleb, et kui me aktsiise langetame, siis on jääb inimestele rohkem raha kätte. Nad tarbivad rohkem ja selle võrra hinnad kasvavad mujal kiiremini. Kas teie selle teooriaga olete nõus?

Mingil määral on õigus, sest meil on ju hinnatõus seetõttu suurem kui Euroopas, et meil ka kriisi ajal kasvasid sissetulekud kuskil kuus, seitse protsenti aastas. Hinnad olid kord negatiivsed, kord kasvasid üks, kaks protsenti ja kuivõrd nõudlus kasvas tugevalt, pakkumine oli alla surutud, siis see andis põhjust hinnatõusuks. Aktsiisid on mingil määral turu moonutajad.

Normaalne turumajanduslik mudel näeb ette, et kui hinnad kerkivad liiga kiiresti, siis inimeste ostujõud langeb ja see hakkab omakorda survet avaldama pakkujatele, kellele nõudlus väheneb. Kas praeguses olukorras, kus meil on sõda, kus meil on olnud suur rahatrükk ja meil on koroonakriisist tingitud tarneahelate katkestused, see süsteem üldse toimib?

Praegu on nii, et probleem on pakkumise poolne - pakkumist on vähem, kui vaja oleks. Nõudlus on suurem, sest meil toetused ja palgatõus, mujal rahatrükk on nõudlust suurendanud, kuid pakkumist ei tule kuskilt, sest tarnehäired ja sõda häirivad tootmist.

Aga see, et hinnad nii palju kerkivad, see mingil hetkel ikkagi hakkab nõudlust vähendama?

Kui ei jätkata samas tempos sissetulekute suure suurendamist, ükskõik mis moel, siis hakkaks küll. Aga praegu on väga raske sissetulekuid kontrolli all hoida, sest olukord on rabe.

Kas Euroopa keskpanga intressimäärade tõstmisel nendel kavadel, mida me kuuleme on mingi mõju ka sellele, et see aitab inflatsiooni ohjeldada?

Teoreetiliselt on, aga kui me mõtleme, et kahe protsendilise inflatsiooni juures oli baasintress null või natukene alla selle ja siis oli reaalintress protsent-kaks negatiivne. Nüüd, kui tõstetakse natukene, ütleme pool protsenti või isegi protsent baasintressi ja inflatsioon on seitse, kaheksa, siis reaalintress on veel rohkem negatiivne. Nii et selleks reaalne mõju oleks, oleks vaja tunduvalt suuremat hinnatõusu või intressitõusu. Aga seda on väga raske teha, sest võlakoorem on väga suur. Ma ei mõtle siin Eestit, ma mõtlen Euroopat tervikuna.

Mida me sellest kõigest peame järeldama? Et me peame lihtsalt ootama, kuni tarneahelad saavad korda, sõda lõpeb ära, siis hakkab olukord tasakesi normaliseeruma?

Ma arvan, et mingisugune normaliseerumine tuleb ka siiski rahapoliitikast, kuid see ei ole väga kiire, sest ühel hoobil ei saa inflatsiooniprotsenti ja intressimäära võrdseks viia. See protsess võtab aega, aga see tuleb läbi viia.