USA veterandiplomaat: Venemaa vastutab ise oma läbikukkumiste eest

Lääs peab hoidma survet Ukrainat rünnanud Venemaa tagasitõrjumiseks ning Moskva peab oma läbikukkumiste pärast ise vastutuse võtma, rääkis 40 aastat USA diplomaatias tegutsenud Daniel Fried usutluses ERR-ile. Fried osaleb reedel Tallinnas alanud Lennart Meri julgeolekukonverentsil.
Miks USA ja liitlaste poolt Venemaale Krimmi annekteerimise järel 2014. aastal kehtestatud sanktsioonid ei heidutanud president Vladimir Putinit alustamast 2022. aasta veebruaris Ukraina vastu täiemahulist sõda?
Lühike vastus: meie sanktsioonid olid piisavalt tugevad, et Putin tõmbaks tagasi 2014 - 2015, kuid edaspidi ta ei võtnud kõnelusi Minski lepete raamistikus enam tõsiselt ning me ka ei suurendanud sanktsioone, et sundida teda selleks. Teisisõnu, meie sanktsioonid mõjusid alguses hästi, ta taganes, ta loobus nõudmisest Novorossija loomiseks, ta tunnistas Minski lepetega, et Donbass on Ukraina territoorium ja see toimus kõik sanktsioonide mõjul.
Teine probleem: See, et Obama administratsioon otsustas kehtestada sanktsioonid, see on hea. Aga nad otsustasid ka mitte anda Ukrainale relvi, mis minu arvates oli viga. Oleks me seda teinud - kehtestanud nii sanktsioonid kui ka andnud relvi, ja tugevdanud sanktsioone 2016. aastal, kui oli selge, et Putin ei liigu Minski raamistikus edasi, siis oleks meil olnud ehk rohkem edu. Ehk siis, me tegime midagi, ostsime sellega aega juurde, aga me ei teinud piisavalt.
Mina saan aru, et USA-s valitseb kaks vaadet. Esiteks et me ei tohiks Putinit nurka suruda, sest siis ta võib meeleheites kasutada tuumarelva ja algatada Kolmanda maailmasõja. Ja teine vaade, et Putinit tuleb survestada nii tugevalt ja kaua kui võimalik, et ta kaotaks sõja Ukrainas. Kumb vaade peale jääb?
Praegu pigistavad USA ning Euroopa Liit Putini Venemaad kõvasti. Me saadame relvi. Me intensiivistame sanktsioone ja ka Euroopa Liit peab jõudma otsuseni naftasanktsioonide osas, mille osas paistab praegu olevat küll ummikseis. See on hea lähenemine, et me pigistame Putinit kõvasti.
Mingi võib tulla aeg läbirääkimisteks, saabuda moment, kus on vaja aidata Ukrainat läbirääkimistel Venemaaga. Praegu on Venemaa see, kes ei soovi läbi rääkida. Ukraina oli valmis tõsiselt läbi rääkima, nad tegid ka mitmeid tõsiseid ettepanekuid. Venemaa ilmselt ikka veel loodab absoluutsele võidule. Eks me näe, kas ja millal Venemaa otsustab läbirääkimiste kasuks. Ja kõnelusi ma muidugi toetan. Aga seni peaks hoidma survet.
USA kaitseminister Lloyd Austin ütles pärast aprillis toimunud visiiti Kiievisse: "Me soovime nõrgestada Venemaad sellisel määral, et ta ei suudaks teha enam seda, mida me nägime teda tegemas Ukrainasse tungides." USA-s on käinud arutelu selle üle, kas see väljaütlemine tähistas sisulist muutust USA Venemaa-poliitikas või mitte. Mida teie arvate?
Mitmed kommentaatorid leidsid, et kaitseminister Lloyd Austin läks liiga kaugele ning ta poleks pidanud Venemaa nõrgestamist eesmärgiks seadma. Aga mina olen pigem tema poolel. Me tahame, et Putin saaks aru, et ta on alistatud, ma tahame, et Venemaa saaks aru, et Putin viis nad võimatusse situatsiooni ning ei olnud edukas. Mis saab olla halba selles, et me teeme Venemaale tulevikus millegi sellise kordamise keeruliseks? Mulle tundub, et kaitseminister Austinil on õigus. Ta oli keerulises situatsioonis, sest rääkis veidi liiga avameelselt sellest, mis sisuliselt on päris asjalik poliitiline eesmärk.
See ei tähenda, et me saavutame kindlasti oma maksimumeesmärgi. Me ei tea ju ka, mis saab lahinguväljal, keegi ei tea. Võib juhtuda, et Ukraina surub Venemaa tagasi 24. veebruari joonele või isegi kaugemale. Aga võib ka juhtuda, et Venemaal õnnestub hoida endale osa territooriumist, mille ta vallutas pärast 24. veebruari - me ei tea. Ja kuni me ei tea, mis on tulemus, peaksime aitama ukrainlastel võidelda oma riigi pärast ega peaks muretsema liigselt selle pärast, millised eesmärgid võiksid olla maksimaalsed, mida püüelda, mis võiks olla realistlik saavutada. Kõigepealt tuleb Ukrainat aidata praegu ja seejärel vaatame, kuhu me jõuame ja mida me peame tegema.
Ajaleht The New York Times avaldas kolmapäeval loo pealkirjaga "Ukraina sõja majandusmõju testib lääne ühtsust Venemaa vastu." Mis teie arvate, kas lääne avalikkus ja valijad suudavad toetada karmi kursi hoidmist, kui sõda jääb venima ning toidu- ja kütusehinnad jätkavad tõusmist ning jäävadki kõrgeks?
See võib olla väljakutse. Aga praegu peab peamine eesmärk olema aidata Ukrainal kaitsta oma maad ja tõrjuda Venemaa agressiooni. Minu meelest oleks viga iseennast nõrgestada seeläbi, et hakata rääkima sellest, mis kunagi tulevikus võib äkki juhtuda. Survestada tuleb praegu. Ja tegeleda ka sellega, et pehmendada Putini sõja majandusmõjusid. Seda on muidugi kergem öelda, kui teha.
Aga tegelikult on Saksamaa selles vallas edenenud valguse kiirusel, liikudes oma poliitikas pea totaalsest sõltuvusest Vene gaasist soovini lõpetada Vene nafta import täielikult juba aasta lõpuks ning teha hiljem sama ka gaasiga. See on oluline muutus. Seega, töötagem selliste meetmetega ning ärgem muretsegem pikaajaliste hüpoteetiliste murede pärast.
Ja jätkates seda mõtet: ma pole sugugi veendunud, et Venemaa ise oleks võimeline jätkama seda sõda pikaajaliselt mitmeid aastaid. Ma pole üldse kindel, et Venemaa suudab seda, eriti siis, kui meie teeme oma asju õigesti.
Endine Venemaa president Dmitri Medvedev, tänane julgeolekunõukogu asejuht, hoiatas neljapäeval, et kasvav sõjaline abi, mida USA annab Ukrainale, võib vallandada konflikti NATO ja Venemaa vahel ning kasvatab riski tuumasõja puhkemiseks. Kuidas peaks USA lugema ja vastama sedalaadi Venemaa retoorikale.
Mäletan, et umbes kuue nädala eest hakkas Venemaa ähvardama taktikalise tuumasõja võimalikkusega. See oli vist Prantsusmaa kindralstaabi juht, kes ütles: Venemaal on tuumarelvad, Prantsusmaal on ka tuumarelvad ja meie omad on töökorras. Ma arvan, et see oli väga hea vastus. USA-l on ka tuumarelvad. Venemaa püüab meid hirmutada. Meie ei tohi karta.
Endine president Medvedev ütleb palju igasuguseid asju. Ma arvan, et oleks viga selliste Venemaa ähvarduste peale taganemisjuttu rääkida. Hruštšov tavatses ka samamoodi rääkida. Pidagem meeles, et see on standardne nõukogude jutupunkt, mida nüüd taaskasutatakse.
Kas USA tänane administratsioon mõtleb nii nagu Teie praegu ütlesite?
Oleme näinud Joe Bideni administratsiooni oma poliitikat tugevdamas alates sõja algusest. President Bidenil on väga suur kogemus, sealhulgas külma sõja ajast, nende teemadega tegelemisest. Ta on piisavalt vana, et mäletada, kuidas Nõukogude Liit tegi sarnaseid ähvardusi. Ta ei käitu hirmunud liidrina, ta on otsusekindel, võimekas ning samas ettevaatlik ning ei tee midagi rumalat. Ta ei ole see, kes hirmunult või paanikas venelaste ees taganeks. Te näete seda, kuidas USA administratsioon on säilitanud kindlameelset ning tugevat poliitilist joont saates Ukrainasse relvi ning tehes koostööd Euroopa valitsustega, kes teevad sama, hoolimata Venemaa ähvardustest.
Eile pidasite Tartu Ülikoolis avaliku loengu pealkirjaga "Õpetunnid 1991. aastast, üks generatsioon hiljem". Kas Putini sõja juured võivad samuti olla aastates, kui Nõukogude Liit kokku kukkus ning selles, mida Lääs tegi või tegemata jättis?
Mõned USA-s levitavad teooriat, justkui oleks see kõik meie süü, sest me laiendasime NATO-t ja käitusime Venemaa suhtes halvasti ja pidanuks olema Venemaa suhtes mõistvamad. Mina arva, et see on rumal vaade.
Olgu läbipaistvuse huvides öeldud, mina olen üks Clintoni ja hiljem Bushi administratsiooni aegsetest n-ö arhitektidest, kes aitas tuua Kesk- ja Ida-Euroopa riike ja ka Baltimaid NATO-sse. See, mida me 1990ndail tegime, oli, et pakkusime Venemaale head kohta ühinenud Euroopas. Mida me ei pakkunud, oli Kremli mõjusfääride ja domineerimise kestmist ei Baltimaades ega Kesk- ja Ida-Euroopas ja me tegime õigesti. Meil oli õigus mitte lubada Venemaale mõjusfääride poliitika jätkumist.
Minu sümpaatia Vene psühholoogilise trauma osas, mis tekkis seoses Nõukogude Liidu lagunemisega, ütleme nii, on piiratud. Nemad ei ole ohvrid. Nemad olid agressoriks. Me peame meeles pidama, kuidas ja milliste vahenditega nad allutasid Ida-Euroopa oma impeeriumile. Seda pole vaja rääkida eestlastele, eestlased teavad, nagu ka poolakad, leedulased ja lätlased.
Ma arvan, et me peame pakkuma Venemaale kohta Euroopa peres, aga see peab olema parem Venemaa. Me ei saa neile pakkuda riike mille üle nad saaksid domineerida, selle pärast, et nende tunded on riivatud.
Üks 1989. aasta õppetunde on, et riigid peavad otsa vaatama oma ajaloo pimedatele tahkudele. Ajaloo tumedaid tahke on igal riigil. USA jaoks on see orjandus ja rassism. Saksamaal on oma tumedad tahud. Ka Baltimaadel on oma tumedad tahud, mõned inimesed kollaboreerusid natsidega Teises maailmasõjas, aga see ei tähenda, et kogu maa ja rahvas oleks kompromiteeritud. See tähendab, et vabad riigid tegelevad oma minevikuga.
Aga Venemaa ei tee seda. Venemaa tegi sellega algust 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel, aga see peatati ning keerati tagasi. Aus ja vaba maa tegeleb oma minevikuga. Kui Venemaa soovib vabaneda oma halvimaist traditsioonidest - Vene imperialismist ning nõukogude repressioonidest ja Stalini massitapmistest - peavad nad tegelema oma ajalooga. See on väljakutse.

Pärast Saksamaa kokkuvarisemist surusid võitjad Saksamaale peale denatsifitseerimise. Peale Nõukogude Liidu kokku varisemist ei sunnitud Venemaad desovietiseeruma. Kas see oli viga?
Me ei olnud siis olukorras, kus saanuks neid sundida seda tegema. Me innustasime neid. Tegime oma parima, et pakkuda parimat kohta Euroopas paremale Venemaale. Venemaa peab võtma vastutuse omaenda läbikukkumiste pärast, see pole meie süü.
Reedel osalete Lennart Meri konverentsi avasessioonil ja diskuteerite koos peaminister Kaja Kallase, Euroopa Parlamendi presidendi Roberta Metsola ning kirjaniku ja mõtleja Ivan Krasteviga. Tean, et see on Teil mitmes kord Eestis viibida, aga siiski, mis tõi teid tänavu Lennart Meri konverentsile?
See, mis tõi mind ja paljusid USA tippametnikke Tallinna, on see, et te olete eesliiniriik. Teie olete piiril Venemaaga. Kõik, mis me saavutasime 1989-91, soovib Putin tagasi keerata. Võite kindlad olla, ma tulin siia solidaarsusest Eestiga, aga ka nende väärtuste pärast, mille poolest Eesti on olnud esil alates laulvast revolutsioonist ning Nõukogude Liidu kokku lükkamisest.
See pole konverents, millega pelgalt tähistada möödunut ning Lennart Meri head pärandit. See konverents on väärtustada Lennart Meri õppetunde, mis seisnevad rahvusliku pärandi tähtsustamises ning samaaegses universaalsete väärtuste au sees pidamises. Solidaarsus Eestiga tähendab ka solidaarsust meie parimate traditsioonidega.
Taust:
Daniel Fried töötas USA välisteenistuses 1977-2017. Friedil oli 1990ndate alguses Nõukogude Liidu lagunemise ajal oluline roll USA Euroopa- suunalise välispoliitika välja töötamisel ja ellu viimisel. Ta täitis mitmeid olulisi positsioone, teenides 1997-2000 USA suursaadikuna Poolas ning Euroopa asjade eest vastutava USA asevälisministrina 2005-2009. 2013-2017 töötas Fried USA välisministeeriumis sanktsioonide koordinaatorina ning tegeles Venemaale sanktsioonide kehtestamisega pärat Krimmi annekteerimist. Praegu töötab Fried mõttekojas Atlantic Council.
Reedel algas Tallinnas 15. Lennart Meri konverents, mis tänavu keskendub Venamaa algatatud Ukraina sõja mõjudele maailmas. Teiste seas osalevad julgeolekukonverentsil Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola, NATO kaitseinvesteeringute abipeasekretär Camille Grand, Moldova asepeaminister ja integratsiooni minister Oleg Serebrian, USA kaitseministeeriumi rahvusvahelise julgeoleku küsimuste abiminister Celeste Wallander, USA riiklik luurejuht Avril Haines, Bellingcati tegevjuht Christo Grozev, Liberaalsete Strateegiate Keskuse juht filosoof Ivan Krastev.
Toimetaja: Mait Ots