President Lennart Meri, kelle nime see konverents kannab, on jäädvustatud meie mällu erakordse eestlasena, aga ka erakordse eurooplasena. Tema arusaamine Euroopa ajaloost oli haruldane. Tema enda elu jäljendas Eesti lugu 20. sajandi ajaloo keerdkäikudes, mis olid nii mitmeski mõttes traagilised. See oli tekitanud temas kindla veendumuse – Eesti peab naasma Euroopasse nii kultuuriliselt, poliitiliselt kui ka majanduslikult.

Aga mitte ainult – Eesti peab olema kinnistatud Euro-Atlandi julgeolekusse kõige tugevamate võimalike sidemetega. NATO liitlaseks saades. Kirjutades alla Washingtoni lepingu artikkel 5 lubadusele: üks kõigi ja kõik ühe eest.

President Meri mõistis paremini kui keegi teine, et ajalugu ei ole kindlasti lõppenud. Et Euroopa kontinenti läbistavad lõhed pole veel täidetud vennaliku armastuse betooniga, nagu ta kunagi ütles.

Sel talvel oleme näinud sõja naasmist Euroopasse. Me oleme näinud katseid Euroopa eraldusjooni taastada, pöörduda tagasi mõjusfääride ideoloogia juurde.

Venemaa nõudmised naasta Euroopas 1997. aasta eelsesse aega tuletas meile siin Eestis tugevalt meelde 1939. aasta septembrit. Just siis määrasid Molotov ja Ribbentrop meie saatuse järgmiseks 50 aastaks. Mis pärast sõja lõppu kinnistati Jalta konverentsiga.

Kui ma aprillis Ukrainat külastasin, siis nägin oma silmaga, et sõda aastal 2022 ei erinegi kuigivõrd Teise maailmasõja piltidest. Tsiviil-infrastruktuuri sihilik hävitamine, kohalike elanike tapmine ja piinamine, sõnulseletamatud kahjud linnades ja külades. Mis muide näevad välja samasugused, nagu linnad ja külad kõikjal Euroopas.

Ehk ei peaks see olema nii šokeeriv pärast mitut kuud võikaid videosid Venemaa sõjast Ukrainast. Aga ikka veel on. Lapsed mängimas oma kodu varemetel. Päästetöötajad otsimas ohvreid kokkuvarisenud naabermajadest. Vene tankide poolt lömastatud ja põlenud autod tee ääres.

Lood Ukraina naiste ja laste piinamistest ja vägistamistest sõdurite poolt, jõuga kinni peetud ja küüditatud inimestest – kõik need äratavad kollektiivse valu eestlastes, kes kogesid samasuguseid traumasid Vene okupatsiooni ajal.

Kui ma räägin Eesti inimestega sõjast, ütlen ma alati seda, et Eesti on NATO liige. Ja NATO on maailma tugevaim sõjaline liit. Selliste tüüpidega ei taha mitte keegi tüli norida. On ju nii?

Ja ometi, kui naabrite juures käib julm agressioonisõda, siis on selge, et midagi on läinud viltu. Tol päeval, kui president Putin andis korralduse alustada niinimetatud erioperatsiooni Ukrainas, oli heidutus läbi kukkunud.

Pärast seda, kui mitmed silmapaistvad lääne riikide riigipead olid Venemaa juhtkonda kaasanud, pärast seda, kui ikka ja jälle oli korratud sanktsioonidega ähvardamist ja Ukrainale toetuse lubamist, Moskva lihtsalt ei hoolinud sellest.

Muidugi ei määra lõpptulemust ükski tegur eraldi. Venelased alahindasid Ukraina tahet ja võimet võidelda ning ülehindasid omaenda tahet ja võimet võidelda. Nad ei uskunud – võiksin lisada, nagu ka mõned lääne liidrid – et rahvas, kelle peale Venemaa on ülevalt alla vaadanud, isegi nende olemasolu eitanud, võiks võidelda nii vapralt.

Samamoodi ei oodanud Moskva, et sissetungi šokk muudab lääne ühtseks. Et me teeme kohe ära selle, mida on nimetatud "kõigi sanktsioonide emaks". Et Ukraina kaitsjate tugevdamiseks antakse seninägematus ulatuses sõjalist, rahalist ja humanitaarabi. Et isegi väljaspool tavapäraseid rahvaid Põhja-Ameerikas ja Euroopas on riigid kõikjal üle maailma kohkunud ja tunnevad õudust selle pärast, mida Venemaa Ukrainas teeb.

Ma kahtlustan, et mingi osa Venemaa valearvestustest tuleneb minevikust. Lääne reaktsioone sellele, kui Venemaa ründas Gruusiat ning okupeeris Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, annekteeris Krimmi ja pidas varjatud sõda Donbassis, peeti Moskva poolt nõrkadeks.

Samuti oli Venemaa juba aastaid teinud kehvasti varjatud katseid õõnestada lääne ühiskonnakorraldust. Korruptsiooni, mõjukate poliitikute meelitamise teel ja meie inforuumi mürgise propagandaga saastamise teel. Seda nimekirja võiks jätkata. Miks peaks Kreml uskuma, et seekord on meie teod kooskõlas meie sõnade tugevusega?

Ma küsin veel – kas tõsiste, kuid konkreetsemalt määratlemata tagajärgedega ähvardamine suudab tavaliselt agressiivset ja ekspansionistlikku käitumist vaos hoida? Ma väidan, et ajaloost ei leia just kuigi palju näiteid, kus selline lähenemine oleks toiminud. Karistamisega heidutamine pole kunagi olnud nii tõhus nagu tõkestamisega heidutamine.

Filosoof Hannah Arendt on kirjutanud: "Ühelgi karistusel pole kunagi olnud piisavalt heidutavat võimu, et hoida ära kuritegude toimepanemine." Meil oleks kõigil mõistlik seda meeles pidada, kui mõtleme, kuidas taastada julgeolek Euroopas ja seda seejärel hoida. Kaasa arvatud siin, NATO idatiival.

Seega tagasi vaadates olen ma täiesti kindel, et üks oluline tegur teel sõtta oli Kremli otsustajate veendumus, et neil ei tule hakata otseselt võitlema läänega, vähemalt mitte sõjaliselt. Eskalatsiooni faasis väljendasid mitmed lääne liidrid selgelt, et mingit otsest sõjaist abi nende relvajõudude poolt tulemas ei ole. Päris mitmed viivitasid relvastuse saatmisega või keeldusid seda saatmast, arvatavasti lootuses pingeid de-eskaleerida.

NATO kinnitas viisakalt oma avatud uste poliitika kehtivust, aga juhtis hoolega tähelepanu ka sellele, et Ukraina ei ole kollektiivse kaitse subjekt. Moskvas võidi ka arvata, et Kreml suudab dikteerida tingimusi oma naabritele – kuna USA tähelepanu on pöördumas Euroopa asjadelt Hiinale ja Vaikse ookeani piirkonnale.

Sõnum, mille venelased sõjaks valmistumise käigus said, oli: kui te Ukrainat ründate, saame me väga vihaseks, aga te võite olla kindlad, et meie nende kaitsmisega ei ühine. Ainus teine reaalne heidutus – sanktsioonid – oli miski, millega president Putin oli valmis leppima.

Meil siin, läänes, on raske tunnistada, et kui ülejäänud Euroopa on üles ehitanud demokraatliku, õiglase ja rahumeelse korra, siis Venemaa on jäänud pidama aastasse 1939. Et kusagil on uhkes üksinduses diktaator, kes sepitseb ebainimlikku sõda. Diktaator, kes peaks kuuluma ajalooraamatutesse, on tegelikult võimul.

Samal ajal kui meie, lääne inimesed tegeleme igapäevaselt sellega, et inimestel oleks tööd, et nad saaksid vaktsineeritud ega oleks suurte küttearvetega liigselt koormatud, on äkitselt genotsiid meil lausa ukse taga.

Vaid passiivsus ja hirm võivad aidata Venemaal seda sõda võita. Nii passiivsus kui ka hirm Venemaa sees, ja läänes samuti. Ja see, et me pole enam üldse harjunud taluma väljakutseid ja tooma tõelisi ohvreid. Ma tean, et Venemaal on sõjavastaste protestide eest arreteeritud tuhandeid. Ma tean, et seal leidub endiselt vapraid ajakirjanikke, kes püüavad teha oma tööd.

Aga me vajame enamat. Inimesed Euroopa riikides mõistavad olukorda hästi ja on valmis Ukrainat toetama. Nüüd peavad samasugust vaprust üles näitama ka otsustajad. Ukraina inimesed näitavad selles võimsat eeskuju: vabadus ei ole tasuta.

Lõpetagem siis rääkimine sellest, mida me ei saa teha, ja hakakem rääkima sellest, mida me saame teha. See kriis nõuab meilt, meie juhtidelt ja meie rahvalt palju. Aga praeguseks hetkeks peaks juba kõigile olema selge, et Euroopa julgeolek, Euroopa demokraatia kaitsmine ei tule tasuta.

Me peame oma hirmudele silma vaatama. Konkreetsemalt peame üle saama hirmust, et meie teod võivad Venemaad provotseerida. Tegelikult on asi vastupidi – kindlad teod on ainus heidutus, mis toimib.

Ja kui oleme oma iseenda heidutamise lõpetanud, siis oleks aeg lääne Venemaa-suunaline strateegia ümber sõnastada. Sest ma väidan, et me pole veel lõpuni mõistnud, mida Venemaa invasioon tähendab Euroopa julgeolekukorralduse jaoks. Ja kuidas me reageeriksime. Varasemad majandussidemete ja kaubandussuhete loomise strateegiad pole tulemust toonud. Ohjeldamine pole tulemust toonud. On aeg teha midagi julgemat.

Mind julgustavad EL-i viis sanktsioonide paketti, aga me peame jõudma Venemaa nafta keelustamiseni. Ma olen lootusrikas, sest mitmed NATO liitlased on suurendanud oma sõjalist abi ning on andmas sõdivatele ukrainlastele väljaõpet ja jagamas nendega luureinfot.

Eestlased on saatnud sõjalist varustust summa eest, mis ulatub kolmandikuni meie aastasest kaitse-eelarvest. Ja alles möödunud nädalal kiitis valitsus heaks veel ühe saadetise haubitsatest ja laskemoonast. Ma kutsun üles kõiki oma sõpru NATO-s ja EL-is püüdma meie saavutust ületada.

Ma loodan ka, et NATO paneb oma idatiival paika usutavad kaitsepositsioonid. Tõelise kaitsevägede eelpaigutuse, mis ei võimaldaks Kremlil teha järjekordset valearvestust. See peaks olema piisavalt robustne, et võiks toimida keeldumisega heidutamisena.

Aga me peame olema valmis minema veel kaugemale. Tegelikult nii kaugele, kui on vaja minna selleks, et Venemaa kaotaks selle sõja ning et vaba ja demokraatlik Ukraina jääks püsima, territoriaalselt terviklikuna.

Sest liiga kaua on president Putin teinud head tööd meie heidutamisel, aga nüüd on aeg see ümber pöörata. President Putini ekspansionistlik unistus luua suur Novorossija ei saa jääda püsima. Kui kaua veel võime küsida: kes on järgmine? Me peame sellele lõpu tegema.

Praegu kannab iga inimene vastutust võitlemise eest selle Euroopale suunatud ohu vastu ja Euroopa väärtuste nimel.

Nagu on öelnud Aleksandr Solženitsõn: hea ja kurja eraldusjoon ei kulge mitte riikide vahelt või klasside vahelt ega isegi poliitiliste parteide vahelt mitte, see kulgeb otse läbi iga inimese südame ja läbi kõigi inimeste südamete.