Konverents lõppes pühapäeval, kõik paberid ei olnud siis veel edasi antud. Kõik aga teadsid, et liitumisavaldus tuleb ja soomlased olid õnnelike nägudega. Ka meil on hästi, sest ainuke aken Euroopasse ei ole kriiside ajal enam Suwalki koridor. Ainuüksi mõte sellest ajas sõjameestel juuksed halliks. Kaevikust kindluseks optimism muutub reaalsuseks, kui probleemid Türgi vastuseisuga lahendatakse. Loodame diplomaatiale.

Aga see ei olnud LMC, nagu Lennart Meri konverentsi lühendatult kutsutakse, peateema. Peateema oli loomulikult Ukraina sõda. Vladimir Putin, kuigi ta istub kuskil oma punkris, oli kõikides paneelides virtuaalselt kohal. Ilma tema käitumist arutamata ei saa kaasaja poliitikat arutada, vähemalt meie regioonis.

Vahendan muljed konverentsilt, aga tuleb arvestada, et palju arutelusid allus nn Chatham house'i reeglitele, mis tähendab, et ma ei saa nimetada kõiki nimesid ja konkreetseid kõnelejaid tsiteerida. Aga muljeid saan rääkida.

Ukraina esinejad olid head ja professionaalsed. Dramaatiline moment oli muidugi kohe alguses, kui ühes paneelis Kiievist internetiühenduses olnud Ukraina asepeaminister Olha Stefanišina pidi eetrist lahkuma, sest kodus algas õhuhäire. Paljud said just siis aru, kui tõsine praegune aeg ikka on.

Konverentsi üks läbivaid teemasid oli läänemaailma ühtsus Ukraina toetamisel ja kõlas ka kriitikanooli, eriti Saksamaa ja Prantsusmaa suunas. Kasutati isegi terminit "makroonima". See tähendab mõttetut ja tulemuseta telefonikõnet ja sellega viidati loomulikult Prantsumaa presidendile Emmanuel Macroni lõpututele telefonikõnedele Putinile. Macron sai selle terminiga n-ö laulu sisse ja mitte kenasti.

Suure aplausi sai Ukraina julgeolekuprogrammide juht Hanna Šelest. Ta kirjeldas, kuidas üks Itaalia ajakirjanik küsis, et kas Ukraina ei tahaks siiski Putinile mingit territooriumi ära anda, et ehk rahuneb maha. Šelest vastas, et loomulikult, las Putin võtab Como järve. See valus vastus näitab, kui palju on läänel õppida Ukraina tegelikkusest ja meeleoludest. Teiselt poolt on aga lääs siiski mõne kuuga teinud läbi kiire arengu ja erineb oluliselt eelmise aasta lõpust. Asi on praegu palju parem.

Palju arutati Venemaa elu, plaanide, rahva meeleolu ja propaganda üle. Järeldus ei ole optimistlik. Suurem osa Venemaa elanikkonnast usaldab Putinit ja ei mõista hukka Ukraina aktsiooni. Ja see ei ole mitte ainult propagandast ja infopuudusest. Paljude venemaalaste jaoks ei ole probleem mitte see, et rünnati, vaid see, et ukrainlasi ei võideta. Siin on reeglina süvapsühholoogilised ajaloolised põhjused ja need ei tõota tulevikuks midagi head.

Vene riigi ja rahva imago langus saab olema lähiaastate üks kõige olulisemaid siinse piirkonna elu mõjutavaid faktoreid. Paljude riikide esindajad kinnitasid, et sarnased Putini toetamise numbrid on ka vene diasporaal, mõnikord isegi kõrgemad. See tähendab, et paljud konfliktid on reas riikides potentsiaalselt olemas. Monumentide sõda on juba nähtaval.

Oli ka selliseid sõnastusi: "Euroopa julgeolekuarhitektuur ei sisalda enam Venemaad, sellel arhitektuuril tuleb Venemaaga tegeleda." Keegi ei ennustanud lähiaegadeks suuri proteste Venemaal. Paljud, kellel see vaim on alles, on välismaale põgenenud. Ehk kui Venemaal mingi muutus tuleb, tuleb see kas vandenõust või sõja ja sanktsioonide tulemusena.

Konverents ise on Eestile tõsine maamärk. Konverentsi korraldajad tegid head tööd, seda rõhutasid kõik. Ilmselt tehti ka üks selle valdkonna maailmarekord. Keegi ei suutnud meenutada juhust, et mõne riigi president ja peaminister oleksid reaalselt keeruliste paneelide juhid, mitte ainult esinejad. Alar Karis ja Kaja Kallas olid, lisaks veel Toomas Hendrik Ilves, Matti Maasikas ja Kadri Simson.

Sellistel konverentsidel kontrollitakse riigijuhtide rahvusvahelist mõjuvõimekust ja selle koha pealt on asjad Eestis hetkel head. Muide, see rahvusvaheline mõjuvõimekus on hea termin. Kellelgi see on, kellelgi mitte.

Kui praegust seisu kokku võtta, siis LMC järeldused on järgmised. Ukraina seda sõda ei kaota, Ukraina sõjas otsustatakse Euroopa saatus väga kauaks. Venemaa ei pääse ilma suurte muutusteta, omaaegset imperiaalselt mõjuvõimu ta enam ei saavuta. Tema relvastuse ja armee poole aasta tagusest ülemvõimu müüdist on järel riismed.

Teiselt poolt on Venemaa puhul tegemist on maaga, millel on suured ressursid ja sõda pole läbi. Kuidas see lõpeb, sõltub läänemaailma ühtsusest. Kui püsib Ukraina ühine abistamine, saab Euroopa jõudu ja identiteeti kõvasti juurde. Ehk pikas perspektiivis optimistlik lõppjäreldus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.