Muinasjuttudest teame paljudest võluasjadest ning lapsepõlve kemplustes võis nii mõnigi unistada võlumõõgast oma käes. Tänapäeval saab poest osta "Tähesõdade" filmidest tuntud relvi, kuid ega see asja olemust ei muuda. Suured mehed unistavad samuti üha parematest relvadest, sest tehnoloogia sammub kiirete sammudega edasi ning võimaldab inimkonna elu parendamise kõrval samaaegselt tõhusamalt hävitada inimesi ja nende saavutusi.

Siinkohal võib tõdeda, et ega polegi suurt vahet võlumaailmal ja fantastikal, mis on kohe-kohe reaalsusesse jõudmas.

Relvade omadustel on suur kaal, samuti ka vägede arvukusel ja nende taktikal. Eestlased on n-ö pärismaalastena seda omal nahal kogenud paljude sadade aastate vältel. Kuid iga tõsiseltvõetav sõjandusest jagav asjamees toob esile ühe väga olulise komponendi, millest ei saa üle ega ümber. See komponent võib määrata lahingu ja ka sõja tulemuse isegi siis, kui vastaspooled pole arvuliste näitajate poolest võrdsed. See tähendab, et näiliselt nõrgem pool võidab, kui ta on üle oma vastasest millegagi, mida pole võimalik isegi mõõta.

Meil räägitakse kaitsetahtest. Kui võtta Napoleoni määratluse kohaselt, siis üks ülima kaitsetahtega võitleja sel puhul oleks väärt kolme vastast.

Kõige selle kõrval, mida saab mõõta ja väljendada arvuliselt, on klassikud juba ammu toonud esile veel ühe tähtsa teguri, milleks on moraal.

Need, kes sõdivad, peavad teadma, milleks nad seda teevad; kui palju ja kuidas nad annavad oma võimetest võidu saavutamiseks. Kaitsetahe on vägede moraali üks osa. Loomulikult ka tsiviilühiskonna ja selle liidrite jaoks on see sama oluline tegur. Eristatakse füüsilist sõjalist jõudu, kognitiivset potentsiaali ja vägede moraali, need on kolm domeeni, mis loovad ühtse tervikliku sõjalise võime.

Sõduri jaoks on olulised tema kaaslased, kellega ta koos läheb lahingusse, tema väejuht, pere, rahvas ja riik. Sõduri ja vägede moraal võib toimida ka kaugel kodumaast. Näiteks Aleksander Suure vägiteod said vallutusretkel paljuski võimalikuks just vägede moraalsele üleolekule. Leonidase juhitud 300 sõdalast kaitsesid kogu Kreekat ja kõiki kreeklasi, ehkki kaugel Sparta kuningriigist. Hannibali tunduvalt väiksem sõjavägi saavutas hiilgava võidu Cannae lahingus tänu väejuhi tarkusele ja vägede distsipliinile. Distsipliin on tähtis vägede moraali osis. Nagu ka vaprus, mille allikaks võivad olla nii patriotism kui ka isiklik ambitsioon.

Ka eestlastel on tähelepanuväärseid võite kaugemal oma kodust, näiteks Ümera lahingus ja Võnnu lahingus. Samas on teada, et Vabadussõja ajal rauges nii mõnegi sõduri ind, kui sõjategevus väljus Eesti piiridest.

Nii et väejuhi roll on siin moraali hoidmisel vast suurim. Olgu mainitud, et NATO piiririigina on meie kaitseväel suurim ülesanne kaitsta just meie riigi piiri, kuid samal ajal oleme võtnud kohustuse sama kõrge moraaliga kaitsta ka liitlasi, kuskil kaugel Eestist, kui vaja.

Eeltoodu kõrval on sõdurile lähemal küünarnukitunne, kui allüksuses on kõik üksteisest sõltuvad. Siit algab ka moraali tugevdamine. Kaitsesõjas teab iga sõdur, et võitleb oma lähedaste eest. Toimub lähedaste samastamine kogu rahvaga ning iga inimese jaoks on Eesti eest võitlev sõdur oma. Kui Vabadussõja algul oli omariikluse tunne veel õhkõrn, siis nüüd on siililegi selge, et ainult meie oma Eesti Vabariik annab võimaluse normaalselt elada.

Kas vägede moraalile on olemas aseaine? Vaevalt. Sundusmeetodid ähvardustest kuni detsimeerimiseni ei tõsta vägede moraali. Ka see, kui n-ö lastakse loom välja või võetakse teenistusse kriminaalse mineviku ja olemusega isikuid, viib lõpuks väe ja seejärel ühiskonna laostumiseni. Selliselt sõjaväelt pole oodata mingit halastust ning väärika vastase tunnustamist seda enam. Auavaldused väärikale vaenlasele on üldse siiski erandlikud.

Iseenesest vägede moraali teema on seotud rahva kultuurilise tausta, õigussüsteemiga jne. Võitja suhtumine alistatud vastase tsiviilisikutesse ja sõduritesse võib saada viimastele ka tagantjärele tarkuseks. Kuid teades näiteid vaenlase eelnevast tegutsemisest, mõjutab see sõdurite moraali. Igal juhul, moraali mõjust sõjapidamises on kirjutatud väga palju põhjapanevaid uurimusi ning see polegi praeguse kirjutise eesmärk.

Kuid tuleme korraks meie Siili juurde tagasi, nüüd siis õppuse nimetusena. Juttu on olnud kaitsetahtest, mille väljenduseks on toodud protsendid. Ametlikult on kõlanud info, et õppusele kutsutud reservväelastest saabus kohale 60 protsenti, mõnes üksuses ka rohkem. Õppuse eel võis meediale antud teabest välja lugeda, et osalejaid saab olema 15 800, hilisemad teated aga mainisid "ligi 15 000 õppusest osalejat", õppuse lõpus aga 15 300.

Ainult 1. jalaväebrigaadi arvude puhul oli öeldud ülekattega kutsumisest, kuid tegelikult võis see olla kõigi reservüksuste puhul. Nii et ka selle õppuse puhul minu usaldus protsentide vastu paremaks ei muutunud. Kuid pole põhjust kahelda õppusest osalejate kaitsetahtes. Veelgi enam, kaitsetahte puudumises pole mõtet süüdistada ka neid, kes õppusel ei saanud tulla.

Selge, et mitteilmumise põhjused saavad välja selgitatud, kuid kas ka nende moraal? Võib-olla strateegilise kommunikatsiooni spetsialistid saavad siin oma oskusi rakendada?

Iseenesest pole reservväelased enam kaitseväe palgal ning vastavate ülemate alluvuses. Just nende puhul on vaja peenemat lähenemist, kui tavapärase töö puhul isikkooseisuga vägedes. Lisaksin, et reservallüksuste võitlejate omavaheline kontakt on ülioluline ja reservväe võrgustiku aluseks.

Kõige olulisemaks elemendiks reservväe transformeerimisel tegevväeks on selle käivitamise periood ja see algab teavitamisest. Seda protseduuri on vaja harjutada ning vastavat võrgustikku töös hoida. Ainult suurõppuse puhul läbiviidud teavitamisprotsess jääb puudulikuks.

Suurõppused on atraktiivsed mitmes mõttes ja annavad vastavaid kogemusi, kuid reservallüksuste taseme alalhoidmiseks on väiksema mastaabiga harjutused vast efektiivsemad. Ma usun, et rohkem paindlikkust suhetes reservväelastega hoiab ka nende moraali paremal järjel.

ETV saates "Esimene stuudio" hindas kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem olukorda kainelt. Ta teab, et sõduritel on mitmeid väljakutseid: ellujäämine, vastase võitmine, hirmu ületamine, distsipliini järgimine. Juttu oli mitmetest asjadest, kuid hilisem meediakäsitlus noppis üles ühe mõtte, mida serveeriti erineval kombel. Ka mulle ei meeldinud, kui kaitseväe juhataja ütles: "Ma ei usu eriti enam heidutusse". Kuid järgnev lause, et "agressor, niipalju kui ta üle piiri tuleb, nii ta ka otsa saab", ongi tegelikult heidutus. Usk endasse ja oma alluvatesse on kahtlemata hea. Ja nii pannakse ka potentsiaalne ründaja seda uskuma.

Sõge vaenlane ei hooli niikuinii sõnadest, eriti väiksemaarvulise vastase puhul. Kuid tuumaheidutus, mis on NATO liitlastel, on ka tema jaoks suur mõttekoht. Heidutus pole antud juhul taktikaline termin. Jutt pole üksikust Eestist, kes meeleheitlikult end kaitseb.

Terminoloogiline täpsus on oluline ja detailid jutustavad palju. Kaitsetahte ja moraali teemal oli juba juttu, sama hästi tuleb teha vahet ka strateegial ja taktikal. Lisaks eksisteerivad veel geopoliitika ja grand strategy (suur strateegia), kuid las need olla.

Sarnane olukord, rääkides terminitest, tekkis ka siis, kui (lihttõlkena) võeti kasutusele mõiste tsiviilkontroll (civilian control), mis pole pelgalt tsiviilne kontroll. Näitena tsiviilvõimu juhtimisest ja rollist riigikaitses näeme, kuidas aastate jooksul tsiviilvõimu otsustega kägistati Ukraina relvajõude, mis viis 2014. aasta sündmuste tulemusteni. Isegi kuni käesoleva aastani ei võetud olukorda kardinaalselt parandada. Mõisteid tuleb tunda sügavuti ja vastavalt tegutseda.

Nii et kasutatav mõiste "kaitsetahe" ei peegelda kõiki vägede moraali elemente ja see tuleks meie sõjalises doktriinis paika panna.

Tugeva moraaliga väe puhul vähenevad posttraumaatilisest stressist tulenevad nähtused ja tekib tõepoolest olukord, kus ka koduseinad aitavad. Kaitseväe moraalse domeeni ja elanikkonna suhe on proportsioonis.

Kalevipoja mõõk lõikas teatavasti oma kangelasest peremehel jalad alt. Valed sõnad mängisid oma saatusliku vingerpussi. Nii et otsides võimalusi tõhustada oma riigikaitset peame relvastuse soetamise kõrval pöörama tähelepanu kaitseväe moraalile, mitte pelgalt kinnistuma kaitsetahtele ja protsentidele. Loodetavasti kognitiivne domeen on tasemel, et seda mõista ja teostada. Siis leiame ka oma võlumõõga, mis meid avitab.