Tavaliselt mõeldakse tsiviilkontrollist rääkides esmajärjekorras kaitseväge, mille taasloomise ajal pühendati palju tähelepanu õigete suhete kehtestamisele sõjalise ja tsiviilpoole vahel. Kuid siin tuleks vaadelda laiemalt neid riiklikke struktuure, millel täitevvõimu kandjatena on võime tekitada tahtlikult või tahtmata kahju inimestele.

Jõustruktuuride skaala võiks olla vaadeldud kõvast pehmeni, st kaitseväest õigussüsteemini. Inimeste julgeolek sõltub kaitseväest ja teistest relvi omavatest struktuuridest. Luure- ja vastuluure struktuuride tegevus on otseselt seotud inimeste julgeolekuga. Kuid ka päästjad võivad oma tegevuse ja eriti tegevusetusega tekitada inimestele kahju. Kui aga inimene satub prokuröri või kohtuniku omavoli ohvriks, on ka sel juhul inimesel võimalus olla lausa füüsiliselt isoleeritud ühiskonnast.

Jõustruktuuride omapära seisneb veel selles, et need on hierarhilised struktuurid ning nende töötajatel on võrreldes tavakodanikega rohkem piiranguid. See tähendab, et jõustruktuuri siseelu peab olema samuti kontrolli all. Nii et laias laastus peab kõigi nende struktuuride mehitamine ja juhtimine toimuma demokraatiale omaste põhimõtete alusel.

Civilian control oli tähtsaks teemaks kõigil riikidel, mis soovisid liituda NATO-ga ning paljude tollaste selgitavate ürituste seas toimus 6. mail 1996. aastal Krakówis Jagiello ülikoolis foorum, kus esines USA saadik NATO-s Robert Hunter. Tema kõnes esitatud põhimõtted ja selgitused on (minu vabatõlkes) alljärgnevad.

"Mõnedele pika taibuga inimestele näib, et arusaadavalt, kuid mis iseenesest on väär, on tsiviiljuhtimisel/kontrollil ligikaudu sama roll, mis kunagi oli poliitohvitseridel, komissaridel. Teised varjavad silmnähtavalt oma eksiarvamust, nagu tsiviiljuhtimine/kontroll tähendaks ühe grupi - tsivilistide - "võitu" teise grupi - sõjaväelaste - üle.

Tegelikult aga on demokraatia puhul tsiviiljuhtimise/kontrolli idee hoopis erinev ja põhimõttelisem: see tähendab inimeste (kodanike) tahet hoida kõiki kaitsepoliitikaga seotud otsuseid põhjaliku ja pideva järelevalve all, mida teostaksid demokraatlikult valitud ametiisikud. See ei tähenda, et sõjaväelastel pole midagi kaasa rääkida, vaid selline kord sätestab, et need juhid, kellele põhiseadusega on antud õigus langetada lõplikke otsuseid, on vastutavad ka inimeste (kodanike) ees.

Tagamaks sõjaväelaste vastavat rolli ühiskonnas eksisteerib palju põhitõdesid. Üheksa neist on eriti tähtsad:

• esiteks, vastav põhiseaduslik ja seadustega sätestatud struktuur, selgesti defineeritud täitev- ja seadusandliku võimude kohustuste ja vastutusega - nii rahu ja kriisi (konflikti) kui ka sõjaajaks koos tasakaalustatud kontrollsüsteemiga;
• teiseks, selgelt väljendatud tsiviilisikute eesõigus kaitseministeeriumis ja sõjalistes algatustes, kusjuures kõrgem sõjaväelane on allutatud tsiviilisikule;
• kolmandaks, sõltumatu parlamentaarne kontroll, kaasates parlamendiliikmeid, kes on väljaõpetatud teostama täitevvõimu oskuste ja vastutusala kontrolli, kaasa arvatud ressursside asukoht ja kasutamine;
• neljandaks, parlamendi püsiva professionaalse organi moodustamine, mis on võimeline andma pikaajalisi eksperthinnanguid ning on suuteline hoidma parlamendiliikmeid informeerituna võtmeküsimustes;
• viiendaks, eelarve ja kaitseplaanide (programmide) selgus ning avatus kui eluline vajadus usalduse loomisel tsiviilisikute ja sõjaväelaste vahel, ühiskonna usalduse võitmiseks;
• kuuendaks, tsiviilpersonali areng (väljaõpe), nii valitsuse siseselt kui ka väljaspool seda, et olla pädev kõikides julgeoleku küsimustes;
• seitsmendaks, väljaõpe ja kasvatus sõjaväes selgitamaks tema rolli demokraatlikus ühiskonnas;
• - kaheksandaks, õiglane ja efektiivne sõjaväe õigussüsteem, mis paneb maksma kõikide sõjaväelaste jaoks kehtestatud käitumisreeglid ja distsipliini; ning
• lõpuks, avatud ja hästi informeeritud riiklik arutelu enne otsuseid julgeoleku ja sõjaväe küsimustes."

Selleks, et juht langetaks optimaalseid ja ratsionaalseid otsuseid, mis viivad visiooniga või strateegiaga määratletud sihtidele, ei saa ta olla võhik. Universaalseid juhte pole olemas. Isegi kõrgemate väejuhtide kohta räägitakse, et on olemas sõjaaja ja rahuaja sõjaväejuhid - kes oskab laveerida poliitikas ja kes juhtida lahinguid. Kuid see pole enam poliitikute tarkus, kui sõjaajal hakatakse järgemööda otsima kindralit, kes sõja võidaks. Elu ja surm panevad kõik paika.

Algab aga kõik õigest valikust ning tulevase juhi ettevalmistusest. Kui erialalise hariduse ja väljaõppe osas on süsteem olemas, siis kõrgema astme juhtide valiku puhul jäävad ikkagi kummitama küsimused, et kes valib, missugune on nende kompetents? Sarnane teema: kes valvab valvureid?

Kompetentsi ja pädevuse osas panevad mõtlema ikka veel mitmed küsimused. Näiteks riigikogu ja eeltoodud tsiteeritud tekstis neljas punkt. Kas on olemas riigi julgeoleku tagamiseks vajalik pidev sõltumatu ekspertiis? Või siis – ja näeme seda Ukrainas käimasoleva sõja ajal – küsimus, kas ametiisikute julgeolekukontroll on see ainus ja kõige õigem vahend riigisaladuste kaitsmiseks? On ju näha, et sõjaolukorras sõltub palju parlamendi liikmetest ja teistest kõrgetest ametiisikutest, kuid ka kohaliku elu eestvedajatest.

Me kõik arvame end teadvat, et riigikaitses on rollid ilusasti jaotatud. Kaitseväe juhatajal on vaja õigust kohale määrata kaitseväelasi, käsutada talle antud ressursse ning anda alluvatele ülesandeid, lühidalt: ülesanded, raha ja personal ettenähtud funktsioonide täitmiseks.

Raha on "konsolideeritud" nn raamatupidajate pataljoni. Muide, brittidel on tsiviilkontrolliks pandud vormikandjast rahandust juhtiva ohvitseri kõrvale kaitseministeeriumi alluvusega tsiviilametnik.

Personali administreerimine "konsolideeritakse" kohe-kohe kaitseressursside ameti koosseisu. Tsiviilkontroll tähendab kaitseväe kõrgema juhi või ka juhtkonna ametisse nimetamist, mitte sekkumist kaitseväe hierarhilise struktuuri staapide ja üksuste tegemistesse. Ebakompetentsus tähendab samuti sekkumist ja kaitseväest eemal seisvad ametnikud seda kannavadki. Nii pole kaugel hetk, mil ülesannete jagamine "konsolideeritakse" ning me võime lisaks tänavu reservi/erru saadetud kõrgematele ohvitseridele veelgi nende ridu täiendada, kuni jääb alles see ainus ja kõige tähtsam.

Tsiviilkontrolli positsioonist paistab, et ainus puuduv kaitseväe personali puudutav ametiisik kaitseministeeriumis on inspektor, kes tegeleks asjalikult ja erapooletult muu seas ka personali puudutavate probleemidega, mida hierarhilises organisatsioonis võidakse summutada või varjata.

Kuid kõik see pole see, mida peab sisaldama vägede juhtimine demokraatlikus ühiskonnas. Tsiviilvõim juhib jõustruktuure läbi demokraatlikult ametisse nimetatud jõustruktuuride juhtide ning kontrollib nende asutuste tegevust läbi vastavate ametiisikute, aruandluse ja protseduuride. Ja väga laias mõõtmes on ikkagi hääleõiguslik rahvas volitatud valima endale teenreid, kellele on antud õigus ametisse nimetada kõrgemaid täitevstruktuuride juhte ja kontrollima nende tegevust. Nii et ka valvureid valvatakse, vähemalt kord valimisperioodi vältel.

Riigikaitse, vastavalt siis jõustruktuuride juhtimine toimub seaduste alusel ning nii see ka toimub. Probleemid tekivad, kui satutakse nn hallile alale. Elu on mitmekesine ja ehkki inimkond on kõike juba kogenud, ikka võib ette tulla mingi uus olukord. Kui otsustajatel on moraali ja väärtustega kõik korras, siis probleemid lahendatakse ka avalikkuse silmis õiglaselt.

Kuid juhtimise üheks osaks on tagasiside ja kontroll, mille abil võimalikud probleemid lahendatakse. Äärmuslike näidetena võib esile tuua Wikileaksi, Edward Snowdeni jt lood. Kuid elus on palju asju, mis esmapilgul näivad detailidena, milles peitub seesamune. Ja siis nagu ikka, heade kavatsuste sildi all sillutatakse teed põrgusse.

Vilepuhumine ja koputamine reeglina pole au sees. Kui tegemist on mingi väikese seltskonna väikeste saladustega vms süütute asjadega, siis nii see on. Sama ka võõrvõimu puhul. Oma riigi ja inimeste julgeolekut mõjutavad väärteod, sahkerdamine, korruptsioon ja muud sigadused peab päevavalgele tooma.

Tegemist on samal ajal delikaatse olukorraga. Kui mõne tähtsa isiku, kelle aususele ja teovõimele me kõik riigina panustame, purjutamine, rahahimu või muud pahed vaikitakse maha ja sellega tekitatakse julgeolekuoht, siis on asi kurjast. Seda enam pole ebakompetentsusele, korruptsioonile või otsesele reetmisele kohta julgeolekuasutustes. Mis iganes saladustega kaetud asutustes juhtub nii mõndagi.

Siin tulebki esile tsiviilkontroll selle kontrolli mõistes vajadus. Kaitseväes toimib see kohustusliku kaitseväeteenistuse läbivate noorte silmade läbi, kuid ka vastavate tsiviilametnike tegevuse alusel.

Kuid kaitseväes ning eriti suletud asutustes jääb see tagasiside ja kontroll nelja seina vahele. Siin jällegi mängib rolli vastavate järelevalvet teostavate ametiisikute kompetents ning oskus tegutseda. Jällegi nende moraali ja väärtuste teema. Peites toimunu sisu sõnade taha, peavad need olema asjakohased ja mõistetavad. Lihtsalt sõnamäng siin pole kohane. Julgeolek ja selle juhtimine on siiski liiga tõsised valdkonnad.

Äsja möödus 21 aastat kaksiktornide rünnakust ning selle valguses on asjakohane meenutada protseduuri kehtestamist renegade lennuki allatulistamiseks. Eestis on otsustusõigus antud kaitseministrile, keda vahetevahel asendab mõni teine minister. Nii et ka poliitilisel tasandil võib järsku tekkida moment, mil otsus vajab kompetentsi ja vastavaid isikuomadusi.

Julgeolekuasutuste juhid peavad aga olema veelgi rohkem tasemel, sest nemad on poliitikutest otsustajate kõrval. Siis peavad kõlama väga täpsed ja kaalutletud sõnad ja ei mingit mängu.