Miks oli Tallinna haigla halb projekt?

See oli eelmise sajandi haigla: konveier, kuhu minnakse haige olema - või surema.

Tallinna haigla oli odavaim võimalik projekt, mis koostati: sisulist arhitektuurivõistlust ei korraldatud, tehti parimal juhul fassaadivõistlus. Ligemale viis aastat valmistati projekti läbipaistmatult ette, meeskonnas ei olnud mitte ühtegi arhitekti. Kuidas on see võimalik Eesti ajaloo kalleima objekti puhul?

Kui arhitektuurivõistlus ka tuli, olid hindamiskriteeriumid sedavõrd halvad, et määrav oli ainult hind.

Tallinna haigla ettevalmistuse popslikkus on jahmatav. Nagu ikka selliste odavusele orienteeritud hoonetega on tulemus väga halb: aasta-paariga hakkavad ilmnema vead, mida on kallis parandada. Enne aga kui hoone püstigi saab, kallineb ehituse käigus projekt ise, sest projekt on korralikult läbi mõtlemata. See on seaduspära, mis ei üllata. Praegu mõjutas hindu sõda, paraku pole see kogu tõde. 

Samuti suureneb selliste odavusele rajatud ehk läbimõtlemata tööde puhul süsinikujälg nii ehitamisel kui hoone käimashoimisel. Mistahes hoonete puhul on reeglina süsinikujalajälg suurim just hoone kasutamise ajal. Teisisõnu: küttekulud ja elekter teeksid sellise, halvasti projekteeritud haigla väga kalliks. 

Arhitektuur pole esteetika. Arhitektuur on kõige ülaltoodu arvestamine: sisu ja vormi ühtsus, kui soovite, mille tulemusel valmib hoone, mis vastab vajadustele (inimeste tervendamisel), on minimaalse süsinikujäljega, mõistliku kuluga ning ligipääsetav võimalikult paljudele inimestele. Näiteks kuulub ühe hoone tekitatud süsinikujalajälje juurde ka liikuvus: kuidas me sinna saame? Katkise jalaga trammi või bussi peale ei astu, aga perearstivisiidile, silmaarsti ja sünnitusosakonda ei pea sõitma ainult autoga nagu Keskerakonna Kalle Klandorf talvel pealinna keskhaigla juures lumes sumpavale vanaproual käskis teha.

Kõik see pole maailmavaade, vaid kulu nii haigla rajamisel, ülalpidamisel kui ka igale eraisikule, kes sinna (igapäevaselt tööle) läheb. 

Milline oleks hea Tallinna haigla? 

Mida olulisem avalik asutus nagu näiteks haigla, seda kriitilisem on see hästi planeerida. Meil on vaja lähtuda kaasaegsetest ruumiplaneerimisest. Selle paneb paika suuresti kaks asja: parimad teadmised (haigla)hoonete projekteerimisel ja kliimakriisist tulenevad madal süsinikuheite nõuded. Maakeeli tähendab see, et ruumide paigutus peab olema haiglatööle vastav. 

Üks haigla peab toetama inimeste ravi: lihtsustades, mõelge valguse ja roheluse peale, millede piisav ja hästi korraldatud olemasolu toetab inimeste ravi. Ruumid peavad olema mitmefunktsionaalsed ja paindlikud: büroohoonetes tähendaks see näiteks, et ei ole vaja mitte 100 koosolekusaali, vaid 25-50, sest ruume on võimalik jagada või kerge vaevaga muuta. 

Ehitusprotsess ise on tulevikus üha enam tehnoloogiakeskne, automatiseeritud ja modulaarne: tehases toodetakse valmis moodulid ehk ühikud, millest saab efektiivsemalt ehk madalama materjalikulu, süsinikuheite ja ka madalama hinnaga hoonet ehitada. See on tark kokkuhoid, mitte kvaliteedi arvelt koonerdamine. Modulaarehituse puhul on veel üks oluline omadus juures: modulaarset hoonet on võimalik palju lihtsamalt juurde toota või ümber korraldada. Modulaarsetest üksustest (osaliselt) koosnev haigla ei tähendaks merekonteineritest või moodulmajadest legomaja, vaid tõstaks hoone kerksust (ingl keeles resilience).

Haiglate näiteid

Vaadelgem viimaks näiteid, kuidas ehitatakse haiglaid 21. sajandil. Kopenhaagenis luuakse uus lastehaigla, autoriks rahvusvaheliselt hinnatud 3XN arhitektuuribüroo. Võidutöö BørneRiget ehk "LasteRiik" seab kõige keskmesse lapsed. Kui laps haigestub või peab olema pikemalt haiglas - hoidku jumal selle eest -, on tarvis erilist tähelepanu pöörata justnimelt sellele, kuidas ehitatud ruum toetab tema heaolu, et ruumi jaguks vanematele või kogu perele, kes kaasa tuleb.

Sirvige pilte ja vaadake kui palju on nii sees kui vihmases ja külmas taani hoovis jäetud ruumi mängimesele kohe sealsamas hoone juures, mitte kuskil autoparkla taga paari äraunustatud kiige juures. Sellest rääkides - kui suurt parkimisplatsi haigla ümber te märkate? 

Võtame väiksema näite, sealtsamast Taanist järjepidevuse huvides. Herzog & de Meuron, arhitektuurimaailma tippnimesid Šveitsist, tegi maapiirkonda Nordsjællandisse haigla, kus on veelgi olulisem roll sisehoovil ja valgusel.

Aarhusis ehitatakse Taani neuroloogiahaiglat, mille kujundas staararhitekt Bjarke Ingels. Aarhusi rajatav neuroloogiahaigla on funktsionaalne ja toetub töötajate ning külastajate vajadustele.

Või vaatame kaugemale geograafias ja tulevikus. Qataris tegi jällegi üks tippbüroosid OMA uue Al Dayaan terviselinnaku projekti, mis järgib ülalkirjeldatud põhimõtteid. Palju valgust, rohelust, targalt paigutatud palatid ja kõige enam külastatavad osakonnad on strateegiliselt paigutatud; hoone koosneb moodulitest ehk seda saab vajadusel ümber kujundada või laiendada. Hoonet ennast saab täiendada ning vajadusel rajada kasvõi Marsile. Projekti video leiab maailma vaadatuima ehituskanali B1M lehelt keskkonnas Youtube.

Kuidas edasi?

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Nii ehitatud ruumis kui muus vallas peab naasema talupojatarkus praegu kõikjal tooni andva popslikkuse asemele: kui mingi asi on vajalik, olgu ta kvaliteetne, mitte kiiruga "omade keskis" tehtud odavusele rajatud käkk, mis peaks kellelegi kindlustama valijate hääli.

Eesti Arhitektide Liidu koostatud arhitektuurivõistlusjuhendile vastavalt tuleb korraldada uus - ja kvaliteetne - arhitektuurivõistlus. Eeltööks saab vaadata eeskujulikud suurte haiglate lahendusi Põhjamaades, kus tervishoid ja arhitektuur on maailmatasemel ning kliima ja kultuur sama, mis siin. Tuleb süveneda tänapäeva ruumilahendustesse ning parimate haiglate näidete varal luua uus ja kvaliteetne lähteülesanne. Lähteülesandega algab ja lõpeb kõik.