Neeme Väli: Madridi tippkohtumise tulemid

Neeme Väli Otse Uudistemajast
Neeme Väli Otse Uudistemajast Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kolm päeva kestnud NATO tippkohtumine Madridis on tänaseks läbi. Kuigi tippkohtumised toimuvad regulaarselt ja viimasel ajal tihedamini kui traditsiooniline kord kahe aasta jooksul, läheb Madrid kindlasti märgilisena alliansi ajalukku. Tehti mitmeid olulisi otsuseid ja täna on lugejal valida, kas Eesti jaoks oli tegemist edulooga või pidid Balti riigid hoopis pettuma.

Pakun oma nägemuse tippkohtumise tulemist. Olgu kohe öeldud, et riigisaladusele juurdepääsu luba mul puudub ja järeldused tuginevad avalikule infole ning teenistuskogemusele NATOs. 

Soome ja Rootsi said ametliku kutse alliansiga liitumiseks

Vaist ei petnud, peale tunde kestnud läbirääkimisi NATO peasekretäri, Türgi ja Soome presidentide ning Rootsi peaministri vahel tuli pikalt oodatud Erdogani jah-sõna ometi ära.

Siinkohal on paslik meenutada kolme Balti riigi kaitseplaanide värskendamise protsessi, mida Türgi mõnda aega tagasi samuti pidurdas. Pärast pikalt  Brüsselis toimunud jagelemist  nõustus Ankara edasi liikuma. Ärme unusta, et tegemist on kultuuriga, milles kauplemine on täiesti tavapärane.

Tippkohtumise deklaratsiooni punkt 8 sedastab, et Soome ja Rootsi on saanud alliansiga liitumise kutse ning liikmesriigid leppisid kokku liitumisprotokollide ratifitseerimise protsessi alustamisest. Kolme riigi välisministrite allkirjastatud memorandumiga loodi raamistik võimalike probleemide lahendamiseks.

Kolmeleheküljeline kümnest punktist koosnev memorandum kajastab põhiliselt terrorismiga seotud probleeme aga ka relvamüügi embargo tühistamist ja Türgi kaasamist EL-ga seotud protsessidesse. Soomele ja Rootsile on jäetud väike tagauks klausliga, et kõik see peab toimuma NATO poliitika ja Euroopa Liidus kokkulepitud reeglite järgi. Samas ei saa nad Türgi nõudmisi ignoreerida, sest liitumiskutse on küll saadud aga liitumisprotokoll tuleb ka Türgi parlamendis ratifitseerida. Loodame, et liikmelisus selle taha enam venima ei jää.

Õigus on tegelikult ka peasekretär Stoltenbergil, kes ütles, et kuigi otsustamine takerdus ootamatult, on siiski tegemist varajasemate liitumistega võrreldes kiire protsessiga. 

Uus strateegiline kontseptsioon

Kõigepealt sissejuhatuseks natuke eelmisest, 2010. aastal vastu võetud strateegilisest kontseptsioonist. Selle punkt 7 ütleb, et Euro-Atlantilises piirkonnas valitseb rahu. Kollektiivkaitse on üks alliansi kolmest võrdse tähtsusega peaülesandest lisaks kriisihaldamisele ja julgeolekualasele partnerlusele. Kaitset ja heidutust käsitletakse meetmete loendina eraldi peaülesannetest. Punktid 33 ja 34 kirjeldavad Venemaad NATO partnerina. 

Madridis kinnitatud uues strateegilises kontseptsioonis on rõhuasetused muutunud. Juba sissejuhatus ütleb, et Vene Föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu on meie julgeolekukeskkonda põhjalikult muutnud.

Keskkonna kirjeldamise juures tõdetakse, et Euro-Atlantiline piirkond ei ela enam rahus ja punkt 8 defineerib Venemaa kõige olulisema ja vahetu ohuna alliansile. Lisaks Venemaale on võimaliku ohu allikana ära märgitud ka Hiina.

Alliansi peaülesanded on ümber grupeeritud. NATO peaeesmärk on tagada liikmete kollektiivkaitse, tuginedes 360° lähenemisele ehk kõikide julgeolek on võrdselt oluline.

Kollektiivkaitse tagamiseks keskendutakse kolmele peaülesandele, milleks on heidutus ja kaitse; kriiside ennetamine ja haldamine; koostöö partneritega. Kuigi kõik kolm peaülesannet on omavahel seotud ja toetavad teineteist, rõhutatakse siiski heidutuse ja kaitse olulisust art 5 tagamisel.

Kontseptsioon annab ülevaate julgeolekukeskkonnast, erinevatest ohtudest, meetmetest kollektiivkaitse tugevdamiseks, olulisematest partneritest ja regioonidest. Kõike siin ümber jutustama ei hakka, dokument on avalik ja NATO kodulehel kõikidele huvilistele kättesaadav.

Minu hinnangul oli kontseptsiooni uuendamiseks seoses muutustega keskkonnas viimane aeg. Muudatused peegeldavad olukorda meie regioonis paremini ja võimaldavad Eesti huve NATOs kindlamini kaitsta. 

Eelpaigutus ja kaitseplaanid

Tippkohtumise deklaratsiooni punkt 9 annab ülevaate, missugused muutused on plaanis NATO väestruktuuris ja täpsustab idatiiva tugevdamise meetmed.

Loomulikult on tegemist detailides mitteavaliku infoga, kuid peasekretäri kommentaarid erinevatel pressikonverentsidel annavad võimaluse üldisi avaldusi veidi täpsustada.

Idatiival asuvaid pataljonide lahingugruppe suurendatakse vastavalt vajadusele brigaadi tasemeni, tugevdatakse kiirelt ümberpaigutatavate lisavägede, eelpaigutatud varustuse ning täiendatud juhtimisvõimega. Tervitatakse panustavate ja vastuvõtvate riikide koostööd diviisi tasandi struktuuride loomisel.

NATO väestruktuuri moderniseeritakse selliselt, et see võimaldaks uute plaanide katmist liitlasriikide vägedega, milleks on riikide poolt tehtud ka esialgsed pakkumised.

Kollektiivkaitse operatsioone hakatakse regulaarselt harjutama. NRF-i ehk NATO kiirreageerimisväge suurendatakse 300 000 meheni. Peasekretäri sõnul sisaldab see number ka neid vägesid, mis on kinnitatud kaitseplaanide juurde. Juhul kui vägede reageerimisstandardeid ei muudeta, võib sellest järeldada, et NRF-i siirmiskiirus kehtib ka neile.

Täiendavate eelpaigutatavate võimete osas mainitakse ära õhukaitse.

Kaitseplaanide uuendamise kommentaaridest võib järeldada, et elustatakse külma sõja aegne planeerimissüsteem, plaanid saavad olema detailsemad ja plaanide juurde on määratud nende täitmiseks vajalikud väed ning ressursid. Loomulikult tähendab see süsteemi kaasajastamist näiteks andmebaaside ja digitaalse toe osas.

Lisan siia veel kaks olulist punkti. Lisaks regulaarsele harjutamisele peab olema veendunud, et plaanide täitmiseks määratud väed on koostöövõimelised ja suudavad lahinguülesandeid täita vastavuses NATO kehtestatud standarditele. Ka selleks oli kunagi oma süsteem, osalesin hindamismeeskondade töös 2000-2003 NATO väejuhatuses Brunssumis. See süsteem tuleb samuti kaasajastada ja koolitatud hindajad peavad tulema NATO juhtimisstruktuuri vahendusel, sest ainult nii saab tagada hindamise erapooletuse.

Teiseks tuleb aru saada, et mida detailsem on plaan, seda kiiremini ta aegub. Seega lisaks plaanide koostamisele tuleb valminud plaane regulaarselt üle vaadata, et need jätkuvalt vastaksid tegelikule olukorrale. Ka see süsteem on NATO-s olemas, kuid minu hinnangul tuleb plaane uuendata palju tihedamini kui seda tehakse täna.

Lisan veel ühe tähelepaneku, mis puudutab eelpaigutatud varustust. Kindlasti aitab varustuse eelpaigutamine reageerimiskiirust parandada. Teatud varustusartiklite lõikes ei ole see ka suur probleem kui üksused tulevad kogu aeg samast liikmesriigist. Loomulikult eeldusel, et vastuvõtja riik suudab tagada vajaliku infrastruktuuri. Näidetena võib siin tuua toidu, riidevarustuse või ka NATO standarditele vastava laskemoona. Kuid suuremate relvasüsteemide puhul tuleb näiteks brittidel teha valik, mitu ühikut brigaadi soomustehnikast paikneb alaliselt Eestis ja palju jääb koju, sest ka seal tuleb õppusi läbi viia. Tehnika iga rotatsiooniga kaasavedamine aitab küll harjutada siirmist, kuid on väga kallis. Kahte komplekti ehk üks Eesti ja teine kodus, ei suuda täna ükski riik endale lubada, välja arvatud võibolla USA. 

Kodutöö

Tippkohtumise otsused on nüüd paberil kenasti vormistatud ja minu hinnangul võime me tulemiga rahul olla. Otsuste taga on meie diplomaatide ja sõjaväelaste visa, kuudepikkune töö.

Võrreldes programmi ja kohtumiste tegelikku kestust, kokkulepete avalikustamise kiirust ja peasekretäri avaldusi on selge, et tippkohtumine oli korralikult ette valmistatud ja liikmesriikidega kooskõlastamiseks vajalik vaikuseprotseduur läbitud enne kohtumise algust. Selle tõttu jääb arusaamatuks meie kohtumise eelne paanikapuhang. 

Nüüd tuleb paber muuta reaalsuseks. Heaks märgiks on Suurbritannia lubadus eraldada Eesti kaitseks täiendavalt tuhat sõdurit. Ka meil endal tuleb pingutada, et kõik plaanid ja kavad saaksid kiiresti üle vaadatud. Selleks on ennekõike vaja vastavate teadmiste ja kogemustega inimesi.

Diviisi tasandi juhtimisstruktuuri loomise ambitsioonist on räägitud palju. Paraku on nii, et staap ei sõdi, lahinguväljal tegutsevad ikka üksused. Seega on vaja luua mitte ainult juhtimiselement, vaid diviis kui tervik.

Olen nõus, et staabi ülem võiks olla Eestist, kuid diviisi kui terviku loomiseks ja selle viimiseks NATO-s nõutavale tasemel on meil vaja vastava kogemusega kindralit, keda täna Eestis veel ei ole. Kuid brittidel kindlasti on ja usun, et nad oleksid valmis meid kolm-neli aastat aitama, kuniks meie oma inimesed selle tasemini jõuavad. Ideaalis võiks esimene eestlasest staabiülem olla järgmine diviisi ülem.

Juhtimiselement on vaja samuti mehitada ja leitnantidel pole seal midagi teha. Diviisi taseme staapi on valdavalt vaja staabikoolituse läbinud ning piisava kogemusega vanemohvitsere. Neid napib juba täna ja kahjuks süveneb ka tegevteenistusest lahkumise trend. Mehitamine saab kaitseväe jaoks kindlasti olema väljakutse. 

Ja veel, ärgem unustagem, et me oleme osa ühest tervikust ja NATO vaade julgeolekule on 360°. Isegi regiooni kontekstis on Baltikum sõjalisest vaatenurgast NATO jaoks üks sõjateater. Seega koduseid toimetusi tehes ärgem unustagem ka suurt pilti.  

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: