Kehalisest kasvatusest peab kasvama välja liikumisõpetus, näeb ette uus riikliku õppekava eelnõu. Paljudes koolides on liikumisõpetusele juba vaikimisi üle mindud ja uus lähenemine on heaks kiidetud.

Kuigi õpetajatele on mitme viimase aasta jooksul korraldatud hulk seminare, on siiski veel on koole ja õpetajaid, kes ütlevad end olevat paratamatusega küll leppinud, aga ainekava muutmise vajadusest aru ei saa.

Peamiseks vastuargumendiks on, et uus õppekava ei võimalda panna lapsi end kehaliselt piisavalt pingutama. Kas see ikka on nii? Või mis peaks üldse olema kooli kehalise kasvatuse tunni eesmärk pikemas perspektiivis?

Liikumisharjumuse kasu

Selge on see, et olümpiavõitjaid me kehalise kasvatuse tundidega ei kasvata, nii nagu muusikatundides ei toodeta ooperilauljaid. Küll aga peaks koolist saama eluks kaasa liikumisharjumuse ja oskused liikuda, või ka näiteks lugupidamise muusika vastu ning elementaarsed teadmisest muusikaloost, kas pole?

Uus liikumisõpetuse ainekava on suunatud liikumisharjumuse kujundamisele ja tänapäevaste liikumisvõimaluste tutvustamisele. Ainekava võimaldab senise üheksa kohustusliku spordiala kõrval omandada oskused selleks, et tegeleda uute, elustiili mõjutavate sportimisviisidega ning kasutada enam ära kooli kohapealseid olusid ja võimalusi.

Muidugi võiks igaüks osata hüpata kaugust või kõrgust, lennutada palli või lennelda üle kitse, aga me ei tohi kinni jääda ja kasvatada uusi põlvkondi, keda vastumeelsus ühe või teise tehnilise soorituse ees spordist sootuks kaugele peletab.

Kui nooruk kooli lõpus annab kodustele teada, et ta endale terve veerandi kehalises vanema allkirja võltsides vabastuse kirjutas, sest talle näiteks suusatamine või pallimängud ei istunud, siis on kaotajad ju kõik.

Veel hullem on olukord, kus vanem ise tõsimeeli püüab õpetajat veenda, et tema vaimselt ülekoormatud laps tuleks just kehalise tunnist vabastada. See tähendab, et vanem üritab oma last vabastada õppimisest ja ilmselt väga hästi ei kujutata ette, et vanem annaks samasuguse tõendi vabastamiseks matemaatikast või bioloogiast.

Teisalt annab selline olukord signaali, et senine kehaline kasvatus oma liiga kitsa ja harjumuspärase õpetamisviisi poolest mitte ei toeta vaimset tervist, vaid hoopis suurendab stressi.

Uus ainekava seab eesmärgiks, et iga õpilane suudaks ja tahaks analüüsida õpetaja juhendamisel oma kehalist valmisolekut erinevateks sooritusteks. Igale õpilasele peab jääma võimalus leida ja avastada talle isiklikult sobivaim liikumisviis ja koormus.

Edasiliikumise ja arengu jälgimiseks saab kasutada näiteks liikumispäevikut, mis innustab noori enam liikuma ka väljaspool koolitundi ja mille kaudu saab kaasata neidki lapsi, kes pole kehaliselt võrdselt võimekad. Ja mis peamine, enda võimetele sobiva liikumisviisi leidmine vähendab vajadust vabastustõendite järele.

On tõsi, et selline siht seab õpetajad veidi teistsuguse õpetamisviisi ette. Olgugi et õpetajad n-ö igas tunnis väidavad enda andvat õpilastele tagasisidet kehaliste soorituste kohta, tuleks küsida, mil määral hõlmab see tagasiside positiivset tunnustust, õpilase tugevuste ja edenemiste märkamist, kehalise kirjaoskuste kujundamist ja innustamist.

Kõik õpilased ei pea olema ühtviisi edukad kõikides liikumisviisides, igaühel on oma meelisalad ja need alad, mis nõuavad enamat pingutamist.

Mida enam on lapsi, kes kogevad rõõmu liikumisest, seda enam on neid, kes omandavad eri spordialade harrastamiseks vastavad oskused. Mida enam on spordialadest huvituvaid lapsi, seda suurem on tõenäosus, et hulk nendest jõuab ka erinevatesse trennidesse.

Mida enam lapsi ja noori jõuab trennidesse, seda suurem on lootus, et mõni neist harjutab end olümpiale välja. Seega on koolis toimuval liikumisharjumuse ja teadmiste-oskuste kujundamisel suurem roll, kui esmapilgul võiks arvata.

Oskused

Õpitulemuste saavutamist toetab see, milliseid rõhuasetusi seab õpetaja koos õpilastega õppe kavandamisel, kuidas selgitatakse õpilastele õpitava tähenduslikkust, väärtustatakse eneseanalüüsi ning eri spordialade, tantsude, lihtsustatud sportmängude põhioskuste omandamise tähtsust erinevates kombinatsioonides ja keskkondades.

Liikumispädevust arendava õppe tulemusena on põhikooli lõpetaja:

1. omandanud mitmekülgseid liikumisoskusi ja -kogemusi, et harrastada erinevaid liikumistegevusi;
2. suuteline mõistma tervise ja kehaliste võimete seost ning analüüsima liikumise ja toitumise tasakaalu;
3. igapäevaselt kehaliselt aktiivne ja mõistab tervisliku liikumise põhimõtteid;
4. väärtustab liikumist, sporti ja tantsu kultuuri osana ning ennast selle kandjana ja loojana;
5. suuteline mõistma vaimset ja kehalist tasakaalu soodustavate ning emotsioonide juhtimist toetavate tegevuste mõju enda heaolule, et tulla toime pingeliste olukordadega;
6. tundnud rõõmu liikumisest ja saanud sellest positiivse kogemuse.