Eesti Päevalehe juhtkiri, mida tsiteeris neljapäeval Vikerraadio hommikuprogramm, ütleb, et riigihalduse minister Riina Solman "mängib ideega Euroopa Liidu reeglid sisuliselt kuu peale saata". Esiteks ei ole ma midagi niisugust öelnud, selline väide on eriti reljeefselt kontekstist välja rebitud.

Oma laupäevases arvamusartiklis ütlesin selgelt, et ei kutsu praegu üles Euroopa Liidu reegleid rikkuma, vaid esmajärjekorras läbi rääkima, et neid EL-i-üleselt võimalikult kiiresti muuta. Teiseks on hämmastav, kuidas saavad toimetuses tekitada hirmu mõtted, kui Eesti valitsuse esmane ülesanne on tagada Eesti riigi, rahva ja ettevõtjate heaolu, mitte Eestile kahjulike EL-i reeglite järgimine.

Tänan siiski omalt poolt ka Eesti Päevalehe ja Vikerraadio töökaid toimetusi, kes viitasid toredasti minu laupäeval avaldatud artiklile, milles ütlesin välja, et mittetoimiv elektrituru süsteem vajab sama ulatuslikku reformi, nagu Isamaa algatatud pensionireform. Nüüd ehk ongi suurem võimalus asjad rohkem selgeks rääkida.

Kirjutasin, et Eesti prioriteet number üks peab olema Eesti tarbija ja Eesti ettevõtja ning me peame lahenduste leidmisel Euroopa Liidu reegleid kohasemaks muutma hakkama. Lisasin, et ma ei kutsu praegu üles hakata rikkuma Euroopa Liidu reegleid, vaid muutuste nimel läbi rääkima. Eesti valitsus ei saa pealt vaadates lihtsalt ohata, et EL-i reeglite tõttu ei saa energiakriisis mitte midagi teha.

Väljendusin konkreetsemalt, et mõte paremini kohale jõuaks, aga raske on aru saada, kuidas selline mõttekäik saab Päevalehes kui ka Vikerraadio toimetuses hirmu tekitada.

Seda on ju ajaloos korduvalt nähtud, et ka heas usus ja õilsa eesmärgi nimel tehtud reeglid võivad tuua inimestele suurt kahju. Sellised reeglid tuleb ära muuta. Selles pole midagi uut, valitsus ja riigikogu muudavad kehtivaid õigusakte pidevalt.

Kordan üle: olen igati nõus, et kõigepealt tuleb püüda reegleid muuta ja üritada EL-i õigele rajale juhatada, aga olen seisukohal, et kui ohus on meie majanduskeskkond ja inimeste heaolu – kui inimesed kaotavad töö, sissetuleku, vaesuvad, pankrotistuvad –, siis tuleb kaaluda, mis on olulisem.

Kuidagi ei saa ma aga olla nõus suhtumisega, et mingite euroopa reeglite mõistlikkuse üle ei tuleks arutleda, näidates teinekord ka seda, milleni hullusärgina pitsitavate reeglite järgimine võib viia.

Kui seda ei tehta ja asjad samamoodi jätkuvad, tulevad poliitikaareenile palju reljeefsemalt väljenduvad tegelased.