1925. aastal hakkas Tallinna elektrijaam puidu- ja turba asemel kasutama elektri tootmiseks põlevkivi. Põlevkivi on sellest ajast praeguseni tänu paljude Eesti ja välismaa inseneride tublile tööle elektritarbijat hästi teeninud: kilovatt-tunni hinnad on olnud madalad, mis oli olnud nii Eesti NSV valitsuste kui ka iseseisvuse taastamise järgsete valitsuste tähtis eesmärk.

1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel Balti vabariikide ja Loode-Venemaa elektriga varustamiseks ehitatud Balti SEJ (1624 MW) ja Eesti SEJ (1610 MW) (tootsid 1979. aastal 19,2 TWh elektrienergiat) põlevkivitolmküttele ehitatud katelde kasutegur oli 90 protsendi juures (elektritootmise kasutegur Carnot' ringprotsessi järgi 30 protsenti) ja plaanilised hooldused olid kallid.

1990. aastate Eesti riigil oli rikkust vähe, mistõttu planeeritud 40-aastase tööeaga katelde hooldamisse ei investeeritud piisavalt. Lisaks vähenes elektritarbimine oluliselt, katlaid polnud vaja hooldada ning riigile kuuluval Eesti Energial võime hoida elektritoodangut Nõukogude okupatsiooniaja lõpuaastate tasemel hakkas järjepidevalt vähenema.

Eesti enda tarbimise vaates probleeme polnud, sest suur tootmisvõimsuse ülejääk kompenseeris katelde kulumist ning esialgu jätkus tootmisvõimsusest ka elektri müügiks Lätti, mis turgutas rahanäljas Eesti riigi eelarvet.

Euroopa Liidu keskkonnapoliitika mõju Eesti elektrisüsteemi arengule

Liitumisprotsess Euroopa Liiduga eeldas Eestilt oluliselt keskkonnasõbralikumat energiatootmist ja oma energiaturu avamist.

Balti SEJ ja Eesti SEJ mõlemas üks plokk (kaks katelt, turbiin ja generaator kokku 200 MW) viidi üle efektiivsemale põlevkivi keevkihitehnoloogiale (efektiivsus 33–35 protsenti), mis toimus aastail 2001–2005.

Ökoloogilise jalajälje vähendamiseks said ülejäänud Balti (tüüp TP-67) ja Eesti SEJ katlad tolmufiltrid ja väävlipüüdurid. Kahe suure põlevkivielektrijaama installeeritud koguvõimsusest oli 2005. aasta lõpuks, mil Euroopa Liidus rakendus CO₂ kvootide müügi süsteem, Eesti Energia aastaaruande kohaselt alles 2380 MW. Eestis energiatarbimine aga tõusis.

Sarnaselt Euroopa Liidu energiapoliitikaga nägid Eesti spetsialistid ja poliitikud 2005. aastal valitsuses kinnitatud Eesti energiamajanduse arengukavas kuni 2015. aastani Vene maagaasis head, väga odavat ja keskkonnasõbralikku alternatiivi põlevkivile. Näiteks Narva soojusega varustamist alustaski 2005. aastal pidevalt remonti vajanud Balti SEJ juures reservgaasikatlamaja (260 MW), gaasikatlamajad olid saanud juba 2003. aastal ka näiteks Iru ja Sillamäe elektrijaamad, et arendada kaugkütet (n-ö koostootmisjaamad).

Riik ehitab uue põlevkivielektrijaama

Ühinemisel Euroopa Liiduga pidi Eesti hiljemalt 2013. aastaks avama oma elektrituru ja vastavalt 2005. aasta arengukavale võttis kohustuse "sulgeda suurema osa oma elektrilisest tootmisvõimsusest [seoses keskkonnaheitmete mittevastavusega] ja uued tootmisvõimsused rajama avaneva elektrituru tingimustes" vaid Eesti tarbimist rahuldavate erinevatel energiaallikatel baseeruvate tootmisvõimsustega.

Kui 2006. aastal valminud Soome-Eesti kaabliühendus ESTLINK 1 (350 MW) aitas kaasa elektrituru avanemisele, siis põlevkivielektrijaamade asendamine oli hirmkallis kohustuse võtmine.

2008. aastal puhkenud Venemaa-Gruusia sõja ja Eesti SEJ vanade katelde kiire amortiseerumise mõjul otsustas valitsus 2009. aastal ehitada nii kodumaist puitu kui ka põlevkivi neelava elektrijaama (ca 300 MW) vaatamata avalikkuse ja isegi Eesti Energia vastuseisule. Auvere elektrijaam alustas elektri tootmist 2015. aastal.

Puidu kuulutamine 2009. aastal Euroopa Liidus taastuvaks energiaallikaks toetas valitsuse otsust ja soodustas ka Eesti koostootmisjaamade osalist või täielikku üleminekut gaasiküttelt puiduküttele, mis põhjustab veel praegugi ühiskonnas üksteisele vastukäivaid reaktsioone.

Valitsus oli säilitanud Eesti energiajulgeoleku ja riik ei pidanud alustama elektri importi, mis oleks omakorda halvendanud väliskaubanduse bilanssi. Eesti elektritarbimise tipukoormuse (1500 MW) kandis 2013. aastast Nord Pooli elektribörsil osalev Eesti oma juhitavate elektrijaamadega (ca 1000 MW) ära. Läti, Leedu ja Soome katsid oma elektridefitsiiti elektri impordiga Venemaalt ja Valgevenest.

Miks ei jõua taastuvenergia elektrivõrkudesse?

Eesti energiaga varustatus näis olevat ülaltoodud meetmete rakendamise järel kindlustatud, kuid Eestil tuli oma põlevkivielektrijaamade valguses püüelda Euroopa Liidule lubatud suurema keskkonnasõbralikkuse poole.

Pärast riigikogu 2007. aasta otsust maksta taastuvenergia tootjatele otsetoetust 53,7 €/MWh kokku 600 MWh tuuleenergiale algas tuuleparkide võrku lülitamise buum. Tootjalt tarbijale suunatud elektri jaotusvõrk polnud selleks aga valmis, nõudes väga suuri investeeringuid, mis olid juba Nõukogude okupatsiooniperioodil olnud ebapiisavad.

2005. aastal kinnitatud Eesti energiamajanduse arengukavas kirjutati:

"Tuulest elektri tootmise arendamist piiravad Eestis elektrivõrgu ulatus ja elektrisüsteemi struktuur, tuulest toodetud elektritoodangu ebaühtluse tõttu on vajalik elektrisüsteemis hoida töös reservelektrijaamasid, mis suurendab elektri hinda. Elektrisüsteemi talitluse kvaliteeti oluliselt halvamata võib elektrisüsteemi installeerida 90–100 MW tuulegeneraatore."

Põlevkivielektrijaamad aitasid süsteemi stabiliseerida. Uusi reservjaamu, mis tõenäoliselt hakanuks kasutama maagaasi, siiski ei ehitatud ja polnud ka eriti vaja, kuna tuuleparkide ehitamine venis nii kohalike inimeste kui ka mõne ministeeriumi (nt kaitseministeerium) vastuseisu tõttu. Ette polnud nähtud ka mingeid taluvustasusid.

Paljud Euroopa riigid aga ehitasid gaasielektrijaamasid ja nende võimekus oma võrku taastuvelektritootjaid lülitada on seetõttu nüüd palju kõrgem. Sellegipoolest on ühenduste paranemine Soome ja Lätiga ning Auvere elektrijaam võimaldanud elektrivõrku Elektrilevi juhi andmete kohaselt ühendada võrku päikeseenergia tootjaid 450 MWh ja tuuleenergia tootjaid 320 MWh mahus.

Elektrivõrku ühendamist ootavad veel paljud tootjad. Kuna aga võrku on arendatud tootmis- ja tarbimistsentrite keskselt, siis vajab võrgu ümberehitamine suuri investeeringuid uute tootjate võrku lülitamiseks, mis on tehtav vaid pikaajalises perspektiivis ja olulise võrgutasu tõstmise hinnaga.

Valitsus küll eraldas äsja päikeseenergia mikrotootjate võrku lülitamiseks Elektrilevile erakorraliselt kaheksa miljonit lisaeurot, kuigi taotlus oli 55 miljonit eurot… Et iga majapidamine saaks elektrit võrku toota, on Elektrilevi hinnangul vajalik riigil tervelt 300 miljonit lisaeurot investeerida.

Seda kummalisem on, et valitsus kiitles hiljuti, et taastuvelektri tootmise vähempakkumise tulemusel peaks mõne aasta pärast turule lisanduma 540 GWh taastuvelektrit. Kuidas see on ilma investeeringuteta jaotusvõrku võimalik, sest samal ajal teatati, et alles "otsitakse [rahalisi] võimalusi elektrivõrgu arengu pikaajaliseks suunamiseks suuremale valmisolekule uute taastuvelektri tootmisseadmete võrguga liitmiseks"?

Valitsuse praegune koonerdamine näitab, et taastuvelekter ja rohepööre on retoorikas neile palju südamelähedasemad kui tegelikkuses ja paika pandud tegevuskava puudub. Pealegi on seoses Venemaa-Ukraina sõjaga kadunud elektridefitsiidis Baltimaade ja Soome elektriturult Vene elekter (ca 2000 MW), mida pole ilma elektrivõrgu arendamisse investeerimata võimalik kiiresti mitte mingil moel rohelise elektriga asendada.

Kiire võimalus olukorda seni vaid majanduskasvule orienteeritud ühiskonnas parandada on ulatuslik energia kokkuhoid näiteks ruumide soojustamisega. See on aga kallis ja pikaajaline projekt, kuid riiklikke toetusmeetmeid napib. Lisaks puudub valitsusel elektri kasutamise kriisikava, millest ühiskond saaks erakorralisel ajal juhinduda.

Eesti elektrisüsteemi Achilleuse kand

Eesti Läti ja Leedu energiasüsteemi suurim probleem ja ohukoht kolme aasta perspektiivis on siiski sageduse tagamine, mida praegu teeb Venemaa. Pärast seda, kui Venemaa hõivas Krimmi, otsustati 2018. aastal, et 1988. aastast seni vaid jutu tasemel olnud Eesti, Läti ja Leedu lahtiühendamine Venemaa energiasüsteemist tuleb poliitiliste manipulatsioonide vältimiseks ellu viia.

Eesmärgiks võeti 2026. aasta alguseks siduda end Poola kaudu Euroopa energiasüsteemiga. Ettevalmistusi lahtiühendamiseks on Euroopa Liidu kaasfinantseerimisel tehtud sadade miljonite eest, kuid me pole selleks tehniliselt valmis. Sageduse hoidmist ja sageduse muutumise kiirust stabiliseerivaid sünkroonkompensaatoreid alles paigaldatakse.

Arvestades Eesti, Läti ja Leedu jäägitut toetust Ukrainale, millele lisanduvad Leedu tehtud otsus piirata sanktsioonide all olevate kaupade transiiti Kaliningradi (praeguseks tagasi võetud) ja täieliku sissesõidu keelu rakendamise soov Venemaa kodanikele Euroopa Liitu, võib Vene juhtkonnal olla majanduspoliitiline kalkulatsioon meid karistada oma sagedusalast lahti ühendamisega. Venemaa majanduslikku kahju ei kannata, meie aga küll.

Selleks, et elektrivõrgu kokkukukkumist sellises olukorras vältida, tuleb tööle panna juba 2005. aasta Eesti elektrimajanduse arengukavas mainitud ning 2013. ja 2014. aastal Kiisale ehitatud kaks avariireservelektrijaama (võimsused vastavalt 110 ja 140 MW), mis tavaolukorras elektriturul osaleda ei tohi. Ainus kitsaskoht on asjaolu, et need elektrijaamad töötavad maagaasi või siis diisliga…

Me saime Euroopa Liidust erandi mitte järgida vabatahtlikku 15 protsendi gaasikasutuse piiramise nõuet, kui Venemaa peaks meid oma sagedusalast välja lülitama. Lahtiühendamise hind kujuneks meile rahaliselt väga valusaks ja tooks riigieelarvele lisakulu sadades miljonites, arvestades gaasi praegust ja tulevikufutuuride hinda.

Halvimal juhul, kui gaasi ei jätku, kukub meie elektrisüsteem kokku. Selline stsenaarium võiski olla 17. augusti 4000 MWh rekordilise tunnihinna taga: väärtuslikku gaasi hoiti Läti või Leedu gaasielektrijaamades halvima vältimiseks lähitulevikus lihtsalt kokku, sest elektritootjad pole kohustatud elektribörsile pakkumisi tegema. Selliste olukordade edaspidiseks vältimiseks on vajalik Balti riikide elektritootmise koordineerimine.

Kokkuvõtteks

Tuleb nentida, et meie näiline sõltumatus maagaasist polegi nii tühine, nagu peaminister ja valitsus armastavad kinnitada. Balti riikide kogu energiajulgeolek kriisiolukorras on praegu üles ehitatud maagaasile, mille kättesaadavus on ebaselge ja hind ulmeliselt kõrge, olgu siis tegemist torugaasi või LNG-ga.

Vaadates suurt puudujääki elektritootmises nii Eestis kui ka meie naabrite juures, tuleks endale sarnaselt soomlastega ausalt tunnistada, et elektrikatkestused eesseisval talvel ja veel ka järgmistel aastatel pigem tulevad kui ei tule.

Lühemas ja keskpikas perspektiivis peame oma heaolu taset ohverdama ja linnades, kodumajapidamistes ning ka tootmises kõvasti energiatarbimist vähendama.

Pikemat perspektiivi vaadates vajab Eesti kindlasti üht uut juhitava võimsusega elektrijaama. Keskkonna seisukohalt jäävad probleemseks nii uus süsinikku püüdev põlevkivi- või ka gaasielektrijaam, samuti on oma ohud tuumaelektrijaamal, kuid otsustama peab, sest energiata elada ei saa.

Tuule- (0,26) ja päikeseparkide (0,11) energeetiline kasutegur (tuulevaikus, pilvine ilm) ning akude mahtuvus pole kõrge ja ökoloogiline jalajälg (kallis utiliseerimine) on samuti suur, nagu ka poliitiline risk (suur vajadus haruldaste metallide järele mittedemokraatlikest riikidest).

Sellegipoolest ei tohi lähiperspektiivis (riigieelarve arutelude valgusel) elektrivõrgu salvestusvõimekuse planeerimise ja väljaehitamise algusega (nt kavandatud hüdroakumulatsioon Paldiskis ja Eesti Energia kasutuseta kaevanduskäikudes) taastuvenergia vastuvõtuks venitada päevagi. Samuti võimaldab iga riigi Elektrilevile eraldatud lisaeuro, mis jaotusvõrku investeeritakse, meil kiiresti tõsta kohalikku elektritoomist, ükskõik kui negatiivne see ka riigieelarve suurema tasakaalu seisukohalt valitsusele ei tundu.

Autor tänab Arvi Hamburgi, Alar Konistit ja Jaak Leimanni artikli konstruktiivse kritiseerimise eest.