Elektribörsilt lahkudes käivitub meie jaoks elektri varustuskindluse tagamisel vorst vorsti vastu õudusunenägu, kus igaüks võitleb enda eest oma parima äranägemise järgi. Miks peaksid teised riigid tahtma meid elektriga varustada kui me ise ühisele turule elektrit ei paku?

Elektribörs ei ole üksnes elektri ostu- ja müügitehingute tegemise koht. Kuna Eesti ei suuda igal ajahetkel ennast ise elektriga varustada, siis on elektribörsi kaudu toimivad välisühendused meie jaoks väga olulised varustuskindluse tagamiseks.

Euroopa Liidu energiaturud baseeruvad piiriülesel koostööl. Eesti praegune elektrituru maht on 8 TWh aastas. Võrdluseks: Põhjamaade elektrituru maht on 400 TWh. Kui Eesti lühiajalise kasu eesmärgil börsilt lahkub ja ennast sellest koostööst eemaldab, siis suure tõenäosusega ei jäta naabrid sellele vastamata.

Näiteks hoiustab Eesti enda maagaasi Läti gaasihoidlas ning Eesti ja Soome vahel on lisaks planeeritavale kolmandale ühendusele juba 1000 MW jagu ühendusi, mille kaudu saame osa Põhjamaade taastuvelektri hüvedest. Need koostöövormid saavad väga suure tõenäosusega tagasilöögi.

Ka lühiajalised otsused piirata elektri eksporti teistesse riikidesse toovad kaasa pikaajalised tagajärjed koostööle meie naabritega. Kuigi viimased kuud oleme Eestis tootnud rohkem elektrit, kui ise tarbime, siis suurema osa aastast oleme siiski elektrit importiv riik. Ka taastuvenergia investeeringuid on raske näha Eestisse tulemas, kui hästi toimiv elektriturg ei võimalda kohalikust tarbimisest üle jäävat elektri eksportida naabritele. Selline olukord võib reaalselt saabuda juba järgmise aasta suvel.

Kui Euroopa riigid võtavad rahvusliku lähenemisviisi ja lõpetavad omavahelise energiakaubanduse, siis teenib see peamiselt Venemaa eesmärke, mis järjepidevalt gaasikraanidega manipuleerib. Kas ikka tasub agressorile "jaga ja valitse" kaarte kätte mängida?

Just nüüd ja praegu on kõige olulisem lähtuda Euroopas solidaarsuse printsiibist ning teha koostööd. Mitte sellepärast, et mingid reeglid kohustavad, vaid sellepärast, et meil siin Eestis on seda päriselt vaja.

Elektribörsilt lahkumine ei lahenda elektri hinna probleemi

Euroopa elektrimajandus oli kunagi reguleeritud äri. Domineerisid ettevõtted, mis kontrollisid kogu sektori väärtusahelat tootmisest kuni elektrimüügini lõpptarbijale. Elektrimajanduse dereguleerimine algas 1990. aastatel Suurbritanniast ja Põhjamaadest põhjusel, et konkurents oli sektoris väga madal ja kulud kõrged.

Dereguleerimise alguspunkt oli soodne, sest reguleeritud elektri hind oli võimaldanud varasemalt teha suuremahulisi investeeringuid elektritootmisse, mille tulemusel oli tootmist märksa rohkem, kui seda tegelikult vaja oli. Elektri varustuskindlus oli kuhjaga tagatud.

Vaba turg tõi soodsa hinna, aga…

Dereguleerimise, konkurentsi hoogustamise, keskkonnapoliitika pideva karmistumise jms tulemusel on need ülemäärased tootmisvõimsused nüüdseks praktiliselt kadunud. See tähendab, et uut taastuvenergia põhist tootmist on küll üksjagu juurde ehitatud, kuid vanemat tootmist on märksa rohkem kinni pandud. Tänu sellisele optimeerimisele on Euroopas ja sealhulgas Eestiski nauditud pikalt väga soodsaid elektri hindu, mis ei võimaldanud uute tootmisvõimsuste rajamist ilma toetuseta.

Pikkade aastate jooksul ei peetud seda probleemiks. Eestis elektri varustuskindluse eest vastutav põhivõrguettevõte Elering rääkis ühisest elektriturust, mis laiub Gibraltarist Nordkapini ja et sellel turul pole vahet, kas elektrijaam asub Narvas või piiride taga. Kusagil elektrit ikka toodetakse.

Maagaasi suur hinnatõus lõi sellesse filosoofiasse mõra. Varasemalt väga soodne kütus muutus kalliks ja elektri hind seetõttu väljakannatamatult kõrgeks. Maagaasist pole ka võimalik kiiresti loobuda, sest mõnda teist kütust kasutavaid elektrijaamu on jäänud palju vähemaks. Gaasist täielikult loobumine tooks kaasa elektri defitsiidi.

Praeguse probleemi vastu aitab ainult uute ja odavat elektri hinda võimaldavate taastuvelektri tootmisvõimsuste ehitamine, mis võimaldaks kõige kallima kütuse kasutamist vähendada.

Börsilt lahkumine ei tee elektrit odavamaks

Kas elektribörsilt lahkumine aitaks probleemide lahendamisele kaasa? Arvan, et mitte. Kuna meie elektriturg on piiriüleste ülekandevõimsustega ühendatud meie naabritega, siis Lätis ja Leedus peamiselt maagaasist toodetav elekter ajab elektri hinna üles ka Eestis. See valmistab mõistetavalt suurt pahameelt.

Probleemi lahendamiseks on soovitatud elektribörsilt lahkumist ja ülekandevõimsuste vähendamist naabritega.

Need soovitajad unustavad paraku, et börs just võimaldabki tuua Eestisse väga odava elektri, mida Eestis paiknev tootmine praegu pakkuda ei suuda. Kipume unustama, et vaid paar aastat tagasi nautisime odavat elektrit just tänu elektribörsile. Ka praegusel ajal näeme lisaks väga kõrgetele hindadele osadel päevadel börsihinda näiteks 0,06 senti kilovatt-tunni eest (näiteks 21. augusti öösel).

Lahkudes börsilt kahjustaks Eesti oluliselt enda investeerimiskliimat ja määraks ennast pikemaajaliselt ise tarbima kallimat elektrit, kui börs võimaldab. Samuti võivad juba eeloleval talvel mõnel külmal päeval just Lätis ja Leedus paiknevad gaasil töötavad elektrijaamad tagada meie varustuskindluse.

Elektriturg vajab edasiarendust

See kõik ei tähenda, et elektriturg toimib veatult ja sellega ei pea midagi ette võtma. Kaugel sellest. Kindlasti tuleks kriitiliselt hinnata praeguse turumudeli toimimist ja suurendada selle läbipaistvust.

Olukorras, kus tegelikku tootmisvõimsust oli sel hetkel regiooni turul piisavalt, ei tohiks paari megavatt-tunni jagu pakkumise puudumine börsi süsteemis lennutada terves Balti turupiirkonnas hinda börsi tehnilise piiri 4000 €/MWh-ni.

Balti riikide regulaatoritel on olemas kogu vajalik info ning oskused, et tuvastada, milliste turuosaliste tegevuse või tegevusetuse tõttu selline olukord sai realiseeruda. Uurimine tuleb kiiresti läbi viia ja teha sellest tõsised järeldused.

Kindlasti tuleb ennetavalt Põhjamaade eeskujul valmistada ette turupõhine suurtarbijate kaasamine äärmuslikeks talvisteks olukordadeks, kui elektrit mingitel hetkedel tõesti ei jätku. Lisaks "päev ette turule" peaks oluliselt aktiveeruma päevasisene kauplemine.

Ootame pikisilmi ka läbipaistva bilansituru käivitumist Balti riikides sarnaselt Põhjamaadega, sest klientide poolt kaetav süsteemiteenuste kulu on pidevalt kasvanud ilma olulist lisaväärtust nägemata.