Hanno Matto: tuumaenergia üle tuleb arutleda tuumakalt

Tuumaenergia kasutusele võtmise otsus on avalikkuse jaoks suure ja olulise tähtsusega. On väga oluline, et Eesti elanikud, aga ka naaberriikide avalikkus saaks selle vastuvõtmises kaasa rääkida teadlikult, valgustatult ja süsteemselt, kirjutab Hanno Matto.
Käesoleval suvel on hüppeliselt kasvanud tuumaenergiast rääkimise määr. Sugulastega juubelilauas ja sõpradega saunas, ekspeaministrite trehvamisel Stenbockis ja isegi presidendi vastuvõtul Kadrioru lossi roosiaias. Ikka leidub seltskonnas keegi, kes tuumast pajatada võtab, oskuslikult mõne sõna oma avalikus kõnes aatomienergiale pühendab või rekordkõrgete elektrihindade vastu tuumakateldes parandavat rohtu näeb.
Aja märk, fooni teevad sõda ja rahu. Meedia kihab Venemaa pidevast tuumašantaažist. Kui veel suve alguses piirdus Kreml lääneliitlaste pideval hirmutamisel jutuga kasutada ennetavaid tuumalööke Ukrainas, siis nüüdseks on panuseid tõstetud ja Ukraina riikliku energiaettevõtte Energoatom juht Petro Kotin ongi teatanud, et Vene raketirünnak Zaporižžja tuumajaamale oli 10-20 meetri kaugusel tuumajäätmetest. Nende tabamisel oleks toimunud radiatsiooniõnnetus. Täiemahulise tuumakatastroofi puhul leviks saaste üle-euroopaliselt.
Miks Ukrainat okupeerivad Vene väed iseenda vallutatud tuumajaama pommitavad, on kaugel täiearulisest käitumisest, kuid eesmärgistatud tegevuses läbinähtav: psühholoogiliselt survestada Vene gaasi lõksu püütud eurooplasi, ennekõike Saksamaad, tuumaenergiast eemalduma. Äsja ongi Saksa majandusminister, roheliste esindaja Robert Habeck välistanud tuumajaamade allesjätmise.
Kestva rahu nimel NATO liitumisavalduse esitanud naaberriik Soome on tõstmas aga just neil päevil uusima Olkiluoto kolmanda reaktori võimsust järkjärguliselt, et saavutada oktoobris 1600 megawatti (MW) ehk 14 protsenti kogu riigi maksimaalsest tiputarbimisest. Soome elektriimport Venemaalt on ajalooliselt olnud enim 1300 MW-i, seega saavutatakse agressorriigist täielik elektrisõltumatus. Täiendava boonusena saab Soomest üle viiekümne aasta taas elektrienergia netoeksportija.
Eleringi Eesti energiavarustuskindluse aruanne aastani 2030 näitab üldise elektritarbimise statistika pidamise algusest kerget kasvutrendi, kuid elektrisüsteemi tipukoormused on viimasel kümnel aastal püsinud sisuliselt muutumatuna, jäädes vahemikku 1400 ja 1600 MW. Sealjuures tipukoormus 1587 MW registreeriti 12 aastat tagasi ehk 2010. aastal, mis langes kokku erakordselt külma talveperioodiga ning aastal 2021 jõuti veebruaris uuesti tipu lähedale ehk 1570 MW-ni.
Raportis toodud hinnangu alusel peab olema Eesti elektrisüsteemis umbes 1000 MW kindlat tootmisvõimsust. Koosmõjus teiste regioonis olevate tootmisvõimsustega on sellisel juhul võimalik tagada Eesti elektritarbimine tipukoormuse ajal ning varustuskindluse normi täitmine.
Millist liiki saab olema kindel tootmisvõimsus peale põlevkivi soojuselektrijaamade lõplikku tehnilist amortiseerumist ja CO2 kvoodi jätkuvat kallinemist võib vaid spekuleerida, kuid tarvidus heitmevaba(ma) kodumaise juhitava elektritootmise järele kindlustab täiendavalt teed tuumaenergiaaruteludeks.
Kui mullust valitsuse heakskiitu keskkonnaministri ettepanekule tuumaenergia töörühma kokkukutsumiseks võis osaliselt hinnata n-ö reaktsiooniks eraarendaja soovidele, siis Euroopa Parlamendi 6. juuli otsus, millega tunnistati tuumaenergia kasutamine keskkonnasäästlikuks tegevuseks, on teemale selgeks täiendavaks legitiimseks kiirendiks energiakriisi kõrval.
Juba on otsustatud, et tuumaenergia töörühm esitab valitsusele ja riigikogule lõpparuande algselt plaanitust pool aastat varem ehk 2023. aasta lõpus. Riigi tugiteenuste keskus on samaaegselt kuulutanud välja riigihanke, mille võitja ajakohastab 15 aasta vanuse tuumaseaduse eelnõu ning kaardistab tuumaprogrammiga alustamiseks vajaliku õigusraamistiku. Keskkonnaministril tuleb esitada töörühma tegevuste tulemuste vahearuanne valitsusele hiljemalt tänavu septembris ja lõpparuanne 2023. aasta lõpuks.
Tuumaenergia töörühma vaheraport saab luua eeldused täiemahuliseks teadlikuks ja teadmuspõhise tuumadebati käivitumiseks ühiskonnas.
Peaminister Kaja Kallase kutsel Stenbocki majja kogunenud endised valitsusjuhid tõdesid, et üheks olulisemaks küsimuseks, mis tuleb valitsusel lahendada, on see, kuidas langetada elektri hinda.
Aastatel 2005-2014 peaministri ametis olnud Andrus Ansip kirjeldas: "Baasvõimsust igal pool Euroopas – mitte küll päris igal pool, aga paljudes riikides, nagu Prantsusmaal – üritatakse katta tuumaenergiaga. Praegune olukord on hoopis muud kui siis, kui mina peaminister olin – nüüd on olemas juba väikesi reaktoreid, mis Eesti pisikesele turule ära mahuvad. Ja julgustaks küll mõtlema investeeringutele tuumaenergiasse."
Juhan Parts, peaminister 2003-2005, leidis tuge Artur Alliksaare luuleridadest: "Mina ei suru oma arvamust kellelegi peale" ning lisas "Ma ei välistaks seda (tuumajaama). See on intellektuaalselt huvitav idee, sellega seotud riskidest tuleb rääkida erapooletult. Julgeolekuriskid – me näeme, mis toimub praegu Zaporižžja tuumaelektrijaamas, see on äärmiselt tõsine aspekt. Aga ma ei näe alternatiivi tahke kütuse jaamadele Auveres, võiks põlevkivielektrijaamu juurde ehitada."
Iseseisvuse taastamise pidustustel presidendi vastuvõtul Kadrioru lossi roosiaias sidus Ahhaa teaduskeskuse juhatuse esimees Andres Juur tuumaenergia ning vaimupimeduse riski mõjusalt üheks:
"Viie aasta eest ei huvitanud eriti kedagi, milline elektripakett tal on, või mis me selle tuumajaama ideega teeme. Leedukad tegid 2012. aastal referendumi, et kas ehitada Ignalina tuumajaama asemele uus jaam või mitte. Vastus oli: "Ei!". Seega keegi nägi Leedus vajadust elektri järele ette, pani selle suisa hääletusele, kuid rahvas ei pidanud seda oluliseks. Tänavu oleks pidanud see elektrijaam valmima. Ja meie ei peaks lugema oma elektriarvet nagu põnevusromaani. Väidan, et umbes viie aasta pärast hakkavad esimesed eestlased pimedusse jääma. Ei, mitte elektri puuduse tõttu, sest seda saame naabritelt juurde osta, kuniks ise mõne arvestatava elektrijaama valmis saame. Ma räägin vaimupimedusest."
Tuumaenergia kasutusele võtmise otsus on avalikkuse jaoks suure ja olulise tähtsusega. On väga oluline, et Eesti elanikud, aga ka naaberriikide avalikkus, saaks selle vastuvõtmises kaasa rääkida teadlikult, valgustatult ja süsteemselt. Tuumast arutletagu tuumakalt, kaasamist tuleb alustada tuumaenergia töörühma vaheraporti valmimisel.
Ühtlasi tuleb valitsusel koostada ja avalikustada kommunikatsiooni- ja kaasamiskava tuumaenergia kasutuselevõtmise võimaluste osas avaliku diskussiooni alustamiseks.
Autor on osalenud Fermi Energia kutsel Vattenfalli Forsmarki tuumajaama külastusel ja õppeseminaril.
Toimetaja: Kaupo Meiel