Elektrituru hinna kujunemine sai paljudele palju selgemaks ja kostusid hääled, mis nõuavad turu ümberkorraldamist. Tõde on see, et turgu saab teha läbipaistvamaks, kuid kõrge elektrihinna vastu aitavad kaks lahendust. Esiteks tuleb ise toota piisavalt, et katta kodumaine tarbimine. Eesti toodab praegu umbes pool kuni kaks kolmandikku tarbitavast elektrist. Teiseks tuleb vähem tarbida.

Ükskõik, kuidas me elektrihinda ei keerutaks, on see hind tasakaalupunkt pakkumisest ja nõudlusest. Ka kõige illusoorsemas maailmas ei ärka mõne naaberriigi elektritootja juht üles hommikul mõttega, et tänane heategu on Eestile hea hinnaga elektrit müüa.

Elektritootjad on äriettevõtted ja kui lugeda seadusi, siis on nende eesmärk toota kasumit. Mitte keegi ei pea meie väikesele riigile andma elektrit parema hinnaga kui turg võimaldab. Päeva lõpuks vaatab iga riik ise, kuidas hakkama saab ja energiakriisi olukorras peame ise leidma lahendused.

Kus need varjatud võimsused Eestis end siis peidavad? Põlevkivis, päikeses, tuules, gaasijaamades, koostootmisjaamades või hoopis tuumaenergeetikas? Õige vastus on, et tõenäoliselt kõigis. Meil on kõike vaja. Meil on tarvis toota rohkem, kui ise tarbime.

Esimesed meretuulepargid on plaanitud valmima aastal 2028 ja kahe esimese pargi toodang katab kogu Eesti tarbimise. Siis on see maagiline hetk, kui meil on võimalik kujundada oma majandust selgelt hea hinnaga kliimaneutraalseks, ehk saame riigiks, kus on kõigil hea toimetada. Jättes hetkeks kõrvale kõik asjaolud, mis võivad meretuuleparkide valmimist takistada, on 2028 reaalselt tehtav tulemus.

Siiski tuleb meil hakkama saada veel vähemalt kuue aastaga, mis meid sellest hetkest eraldavad. Põlevkivist elektri tegemine on kallis nii hinnalt kui ka looduse seisukohast, kuid see võimsus on meil siiski turvavõrguna kuklas tiksumas. Põlevkivi saab ühel päeval otsa, isegi kui see päev ei saabu kohe, ei saa me sellest loobumist külma rahuga tulevastele põlvedele jätta.

Taastuvatest allikatest toodab praegu suure osa biomass, järgmisena olemasolev tuulevõimsus ja kiire tõusu on teinud päikeseenergia. Neid kõiki peame järgmisel kuuel aastal hoidma ja jõudumööda kasvatama. Biomass ehk soojuse ja elektri koostootmine ei kasva järgmisel kuuel aastal mastaapselt, kuna uusi kaugküttepiirkondi, mis soojust tarbiksid, ei teki Eestis massiliselt juurde. Omaette küsimuseks kujuneb biomassi hind, mis ei jää puutumata üldisest energiakriisist.

Päike on hea hajaasustuse lahendus, mis suurendab iga päikesepaneele omava majapidamise turvatunnet. Päikest ei ole meie kliimavöötmes kahjuks talveperioodil piisavalt ja läbi päikesepaneelide paigaldamise buumi on praegu suhteliselt võimatu uusi parke võrku ühendada. Meil ei ole veel ka häid pikaajalisi salvestuslahendusi, mis lubaksid tootmist ja tarbimist ühtlustada. Päike on hea ja vajalik, kuid nüüd ja lähimate aastate vaates ei kata meie tarbimisvajadust.

Tuumaenergial võiks olla roll ka Eesti energeetikas, kuid järgmise kuue aastaga me ühtegi jaama ka kõige meeletumates unistustes püsti ei saa. Võrdluseks: Eestis esimese meretuulepargi arendusega alustati 16 aastat tagasi ja ühe meretuulepargi või tuumajaama potentsiaalne keskkonnamõju ei ole omavahel võrreldavad.

Kui meretuulest tuleb meile elekter aastal 2028, siis maismaale valmivad uued tuulepargid juba järgmisel aastal. Enefit Greeni Purtse tuule ja päikese koostootmisjaam valmib 2023. aastal ja hübriidpargi prognoositav toodang on kokku 78 gigavatt-tundi, mis katab 24 000 keskmise majapidamise aastase tarbimise. 2023 valmib Utilitas Wind Saarde tuulepark, mis toodab 135 gigavatt-tundi ja katab üle 40 000 majapidamise aastase elektrivajaduse.

2024. aastal valmivad Enefit Greeni Tootsi ja Sopi tuulepargid toodavad aastas ligi 700 gigavatt-tundi elektrit, mis katab enam kui 200 000 kodumajapidamise aastase elektritarbimise.

Seega on üsna selge lootus, et järgmisel-ülejärgmisel aastal hakkab kodumaine elektritootmine tuntavalt kasvama ja nina tõuseb vaikselt veepinnale.

Kuid mõne kuu pärast algavat talve probleeme koos tajutava energiakriisiga see kõik ei lahenda. Ainus viis sellega hakkama saada on vähem tarbida. Ühiskonnas on piisavalt palju kohti, kus elektrit ei saa lihtsalt välja lülitada, samal ajal on mitmeid võimalusi tarbimist vähendada. Vähenev tarbimine nõuab vähem pakkumist ja seeläbi jätab rahaliselt ellu need, kes ei saa mitte tarbida.

Me oleme kriisis ja tulemas on energia mõttes väga keeruline talv. Eesti energiatootmine peab olema suurem kui tarbimine ja see peaks olema kombinatsioon kõikvõimalikest energiaallikatest, mis ei konkureeri, vaid täiendavad üksteist. Kuniks me ei suuda piisavalt toota, tuleb vähem tarbida.

Lühike perspektiiv on karm, aga selge. Pikem perspektiiv toob meile rohkem tootmist kui tarbimist. Tsiteerides klassikuid: "Sellest sillast läheme siis üle, kui me jõe äärde jõuame."