Mart Einasto: kas ravikindlustussüsteemi on vaja muuta?
Ehkki minister Peep Peterson on end üsna häguselt väljendanud, on arusaadav, et tahetakse kas siis kogu sotsiaalmaksuga või selle ravikindlustuse osaga maksustada ettevõtlustulusid, kirjutab Mart Einasto.
Vastse töö- ja tervishoiuministri Peep Petersoni (SDE) öeldust ERR-ile jäi kõlama uudne idee: "Jääb aina vähemaks ravikindlustussüsteemi üleval pidavaid maksumaksjaid ning seetõttu on vaja senist maksusüsteemi muuta ning hakata maksustama lisaks palgale ka muid tulusid." Petersoni sõnul on vaja senist süsteemi muuta, sest järjest enam on ravikindlustuseta inimesi.
Minister lubab selle ideega edasi töötada ja varsti avalikkusele esitada. Põhjuse sellist lubadust anda pakkus Eesti Kunstnike Liidu algatanud kampaania, et anda ravikindlustus kõigile Eesti elanikele.
Ehkki Peterson on end üsna häguselt väljendanud, on siiski ühemõtteliselt arusaadav, et tahetakse kas siis kogu sotsiaalmaksuga (33 protsenti) või selle ravikindlustuse osaga (13 protsenti) maksustada ettevõtlustulusid. Kõigile selle tulu saajatele oleks see märkimisväärne maksutõus, millega nad kindlasti arvestanud pole. Need inimesed võiks jagada viite rühma.
"Välismaised kontsernid, mis meil teenitud kasumi välja viivad" selle alla ei langeks. Kui selline tõlgendus leiduks, mis neid selleks sunniks, siis viidaks see kapital siit kohe välja. Kasvõi Lätti.
"Omamaised rantjeed", kes ainult ettevõtlustuludest elavad. Kel vähegi jaksu juristi teenuseid osta, viivad oma kapitali välja. Kes ise ei jaksa, küsib eelmainitute käest nõu.
Väikeinvestorid. Näiteks need, kes just suure kampaania korras teisest pensionisambast oma raha välja võtsid ja otsustasid ise investeerida. Või finantssõltumatuse poole pürgivad palgatöötajad, kes iga kuu natuke investeerivad. Ei neil pääsu pole. Peale kibedustunde ja selle, et neid on jälle riigi poolt alt veetud, ei jää neile suurt midagi.
Väikeettevõtjad, kes endale väikest palka maksavad, et dividenditulu suurem oleks. Kui need nüüd võrdseks osutuvad, siis pole ettevõtlusel enam mõtet. Pigem loobuda üldse riskide võtmisest ja minna palgatööle.
Niinimetatud OÜ-tajad. Ehkki see mõiste on täpselt määratlemata, siis ilmselt peetakse silmas selliseid inimesi, kes kasutavad mõningate suuremate kulude (näiteks auto kasutamine) kandmist ettevõtluskulude hulka ja muid JOKK-skeeme, mis on iseenesest seaduslikkuse piirimail, kuid siiski lubatavad. Sellele näikse viitavat ka ministri vihje intervjuus, et vähem on neid gruppe, kes ausalt ja täisväärtuslikult panustavad haigekassasse.
Õigupoolest ei takista miski olemasolevates seadustes olevaid mõisteid täpsustamast ja süsteemi korrastamast. Kuid siin me räägimegi juba olemasolevate reeglite selgitamisest ja jõustamisest, seaduseaukude lappimisest, mitte uute kirjutamisest.
Nii omandab väike plaan raha juurde saamiseks täiesti teise näo. Vussi keeratakse kogu Eesti investeerimiskliima ja -maine. Solvatakse väikeinvestoreid ja ettevõtjaid, kellelt ilmselt vaid korra õnnestub maksu saada ja siis nad loobuvad. Seda kõike selle asemel, et kehtivate seaduste raames OÜ-tamise mõiste selgeks teha ja reguleerida. On alles plaan, millega välja tulla.
Toimetaja: Kaupo Meiel