Novembri alguses avas riigikontrolör Janar Holm Eesti tervishoiusüsteemi mädapaiseid - tervishoiu töötajate puudus, nõrk perearstiabisüsteem, korrastamist ootav haiglavõrk ning tervishoiu rahastamise puudujäägid - ning tuletas meelde, et selleks, et midagi saaks tehtud, tuleb teha otsuseid.

Eesti on katmata ravivajaduse osas Euroopa Liidus esimesel kohal 17,6 protsendiga, ühelgi teisel riigil ei ole see arv üle kümne protsendi. Meie taga on Kreeka (9,1 protsenti) ja Poola (8,5 protsenti). Liiga vähe perearste ning pikad järjekorrad eriarsti vastuvõtule tekitavad selle, et terviseprobleemid ei saa õigeaegselt lahendust ning kuhjuvad, inimesed murduvad ning hakkavad otsima abi erakorralise meditsiini osakonnast.

Raha

Eesti tervishoiusüsteemi rahastatakse töötajate sotsiaalmaksust (ravikindlustusmaksu osa) ning riigieelarvelise eraldisega pensionäride eest. Ravikindlustusmaksu maksjaid on praegu veidi rohkem (50,1 protsenti) kui ravikindlustust tasuta saavaid isikuid (49,9 protsenti).

Tööandja abi süsteemile on piiratud 400 eurole aastas, kuid poliitiliselt räägitakse hoopis teise ja kolmanda haiguspäeva katmist haigekassa eelarvest. See tähendab, et raha, millega saaks lühendada ravijärjekordasid, jääb veelgi vähemaks. Katmata ravivajadus suureneb veelgi ning rahapuuduse lahendamine jääb jälle ootama otsuseid.

Eesti panustab tervishoiusüsteemi 6,7 protsenti SKP-st, mis on väikseim Euroopa Liidus ja millega saame kiidelda kulutõhusa süsteemiga, kuid, mille peegeldus on pikad ravijärjekorrad, kõrge omaosalus ja inimeste lühike eluiga. Näiteks eesti mees elab soome mehest viis aastat vähem ning kaheksa aastat vähem, kui eesti naine.

Lahendused raha puudusele oleks tööandja toetuse suurendamine, isikliku terviseraha kasutamine, millega saaks katta enda ja oma pereliikmete terviseprobleeme ning Medicaidi taolise süsteemi juurutamine, millest kaetakse ravikindlustusmaksu mitte maksvate isikute tervisekulud.

Tööjõupuudus

Töötajate puudus, ületöötamine ning läbipõlemine, pikk koolitusaeg ning soovimatus töötada üksi ja maapiirkondades vähendavad arstiabi kättesaadavust ning ühtlase kvaliteediga arstiabi pakkumist võrdselt üle kogu Eesti. Omal ajal tehtud jäme viga arstide koolitustellimuse vähendamises maksab nüüd kätte ning kiiret lahendust siin ei paista.

Parimate keskkoolilõpetajate saamine oma erialale on tihedas konkurentsis ning sageli valitakse lühem õpe ning kiirem iseteenimise võimalus kui 10–12 aasta pikkune suure intensiivsuse ja kõrgete nõudmistega eriala.

Kuigi Eesti paistab silma uute IT-lahendustega, siis patsiendiportaal, kus oleks infot oma tervise ja terviseprobleemi lahendamiseks vajalike algoritmide osa, on ikka veel lapsekingades. Viimasel ajal on riiklik tervise infosüsteem enamasti katki, s.t üliaeglane või hoolduses kella 9-18 vahel ehk just sellel ajal, kui käib põhiline töö ning nõustamine.

Lahendustena välja pakutud virtuaalsed suhtlusplatvormid arstidega ei ole haigekassa rahastusega, veebinõustamine käib jätkuvalt inimese enda raha eest, samuti ei tasu haigekassa veebinõustamist ja e-konsultatsioone perearstikeskustele. Adekvaatse ja usaldusväärse terviseinfo saamine on jätkuvalt puudulik. Perearsti nõuandetelefonilt ei toimi kiire arstiaja broneerimise süsteem eriarstile või EMO osakonda, kuigi IT-lahendused selleks on olemas.

Ennetamine

Laste osalemine tervisekontrollides, koolitervishoius ja vaktsineerimises, täiskasvanute osalemine sõeluuringutes ja arsti külastamisel on kaootilised ning süstematiseerimata.

Puudulikud on inimeste kontaktandmed ning telefoninumbrid. Paljukiidetud rahvastikuregistri andmeid ei saa sünkroniseerida terviseinfosüsteemi andmebaasiga ning inimeste rahavastikuregistris märgitud elukoht ei vasta nende tegelikule elukohale, sest need on sageli seotud muude soodustusega.

Lahendusena pakutud korrektse andmebaasi loomine põrkub otsustaja ja vastutaja taha ning välja saadetud sõeluuringute kutsed liiguvad jätkuvalt "maale vanaemale" põhimõttel.

Ennetuse põhialuseks olev inimese individuaalne tervise ennetamise ja haiguste kontrolli plaan on arstidel põhimõtteliselt olemas ja ootab juurutamist ning inimese isikliku vastutuse võtmist. Kas sellise plaani jälgimine on vabatahtlik või kohustuslik ning kas preemiaks on lihtsalt tervem ja pikem elu või kaasnevad sellega ka mingid boonused?

21 aastat hiljem

Riigikontroll on ka eelnevalt olnud kriitiline tervishoiusüsteemi toimimise ja rahastamise üle. Näiteks 2001. aasta "Ülevaade tervishoiukorraldusest" on välja toonud tekkivad probleemid arstiabi kättesaadavuses (pikad ravijärjekorrad), vajadus haiglavõrgu ümberkorraldamiseks, perearstide puudus ja suured nimistud.

Samuti märkis riigikontroll juba siis kriitiliselt, et Eestis puudub tervishoiusüsteemi strateegiline ning operatiivjuhtimine. Haigekassa küll tasub teenuste eest, kuid tervikuna puudub Eestis vastutav isik, kes juhib ja suunab tervishoiukorraldust, rahastamist ning tervise säilitamise ja hoidmist strateegiaid.

Aasta oli siis 2001. Kahjuks ka nüüd, 21 aastat hiljem, ei ole olukord muutunud ning peame järjekordselt nõustuma riigikontrolli auditi tulemustega. Nõustume, aga ootame tervishoiusüsteemi jätkuvalt otsustusjulgusega otsustajat.