X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Eero Merilind: ravikindlustuse dilemmad

Eero Merilind
Eero Merilind Autor/allikas: Julia-Maria Linna

Ravikindlustuse teemaline debatt ei tohiks olla pelgalt maksudebatt, et kes rohkem ja kes vähem peaks makse maksma, vaid see võiks minna sisuliseks: kes vastutab inimese tervise eest, kirjutab Eero Merilind.

Kui inimene jääb haigeks, siis soovib ta saada ravi ja sellega kaasnevat. Nõudlus arstiabi ja parema tervise järele on lõpmatu ning maailmas on seda reguleeritud üldiselt kahte moodi: ameeriklased reguleerivad seda rahaga ja eurooplased järjekordadega. Sellist süsteemi, kus lõpmatu nõudlusega, kuid piiratud pakkumisega teenuse kättesaadavus oleks tagatud nii, et kõik oleks õnnelikud, ei ole kahjuks olemas.

Meenutades ajalugu, siis sõnasse "ravikindlustus" on sisse kirjutatud kaks vastandlikku poolt: "ravi" ja "kindlustus". Kui valida "ravi", siis saaks arutada universaalse ravikindlustuse üle, kui aga jätkata Eestis aastaid kehtinud "ravikindlustuse" printsiibiga, siis iga ravi sooviv inimene peaks olema kindlustatud, mis tähendab, et tema eest peaks ravikindlustuse eelarvesse laekuma ravikindlustusmaksed.

Vaadates Eesti arve – kindlustatud inimesi 1 273 743 (31.12.2022) ja haigekassa tulud 1 931 195 eurot (2021 tegelik), siis sellise eelarve saamiseks panustab iga kindlustatu ja kindlustusega võrdsustatud inimene koos riigieelarvest laekuvaga - umbes 1500 eurot aastas ehk 125 eurot kuus. (2022. aastal oli sotsiaalmaksu miinimum 192,72 EUR kuus).

Eestis on töötavaid kindlustatud inimesi 637 336 (50,1 protsenti) ja kindlustusega võrdustatud isikuid 636 407 (49,9 protsenti). Arvestades olukorda, et kindlustusega võrdsustatud isikud ise ravikindlustuse eelarvesse ei panusta (välja arvatud mittetöötavate pensionäride eest riigieelarvest laekuv), siis oleks ravikindlustusmaksu minimaalne summa 215 eurot kuus.

Universaalkindlustuse mõte on selles, et tervishoiuteenused oleksid kättesaadavad kõikidele inimestele, kui nende järele tekib vajadus. Kui kindlustamata isikud on umbes 100 000 (hinnanguline number) ning kui rääkida ravikindlustuse kontekstis, siis peaks universaalse ravikindlustuse idee jaoks leidma raha suurusjärgus 230 miljonit eurot aastas.

Praxise ravikindlustuskaitse uuringu (2018) alusel on praegust väga keeruliseks aetud süsteemi parandades võimalik ravikindlustussüsteemi katvust suurendada 1 protsendi võrra. Samuti on muutunud töövormid ning töösuhted, lapsekingades on tööandja ja eraisiku isikliku kindlustuse võimalused ning puuduvad näiteks ametiühingute või suurorganisatsioonide (nt Eesti Kunstnike Liit) võimalused oma liikmeid ise kindlustada.

Ravikindlustuse teemaline debatt ei tohiks olla pelgalt maksudebatt, et kes rohkem ja kes vähem peaks makse maksma, vaid see võiks minna sisuliseks: kes vastutab inimese tervise eest, kas regulaarsed tervisekontrollid on mõistlik investeering oma tervisesse ning kas arsti poolt inimesele antud nõuanded on soovituslikud või tuleb neid järgida.

Samuti oleksid vajalikud arutelud tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja teenuste paiknemise osas ning ravimite ja abivahendite kompenseerimise osas. Põhiküsimus peab olema, milline süsteem tagab meile kõige tervema inimese, ja juhul kui inimene haigestub, siis kuidas teha nii, et ta saaks kõige kiiremini terveks ja oma elu juurde tagasi. Head arutelu! 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: