Ravikindlustus on Eestis pigem boonus, mitte osa sotsiaalsest turvavõrgust, mis kaitseks kõiki inimesi. Need sotsiaalsed tagatised ei laiene 64 500 eestlasele, kelle hulgas on platvormitöö tegijaid ja FIE-sid, kuid kõige rohkem vabakutselisi loovisikuid, Praxise uuringu järgi 10 200 inimest.

Viimane aeg on ka Eestis üle minna universaalsele ravikindlustusele ehk süsteemile, kus vajalikud tervishoiuteenused on kättesaadavad kõikidele inimestele siis, kui nende järele vajadus tekib.

Enamikus Euroopa Liidu ja OECD riikides on tervishoid tasuta kättesaadav 99 protsendile elanikest. Teiste hulgas on nendeks riikideks näiteks Soome, Taani, Gruusia, Austraalia ning mitmed Aasia ja Aafrika riigid.

Eesti, kus on kindlustamata umbes 14 protsenti elanikkonnast, paikneb oma tulemusega EL-i ja OECD riikide madalamas kolmandikus.

Kuigi universaalse ravikindlustuse teema seostub peamiselt vabakutseliste loovisikutega, kellel on ebaregulaarsed sissetulekud, puudutab probleem muutuvas maailmas üha enam ka paljusid teisi, kelle töövorm ja -suhe ei ole traditsioonilised. Riik peab muutuva maailmaga sammu pidama ja kõiki oma inimesi kaitsma.

Kohati tundub, et piisavalt teada ei ole asjaolu, et kuigi vältimatu arstiabi on Eestis tagatud kõigile inimestele, on selline raviviis kõige kallim. Samuti jõutakse erakorralise meditsiini osakonda üldjuhul siis, kui terviseprobleem on kasvanud juba väga suureks.

Kui (universaalselt) ravikindlustatud inimene külastab regulaarselt näiteks perearsti, on võimalik kujunevat terviseprobleemi märgata juba varases faasis ning ravi alustada. See ennetab haiguse süvenemist, annab inimese jaoks parema tervise tulemi ning hoiab kokku haigekassa raha. 

2022. aasta esimesel poolel on haigekassa andmetel saanud ravi 31 319 kindlustamata inimest ja nende raviarvete eest tasus riik (poolaasta võrdluses) 6 291 000 eurot, mis on 57 protsenti enam kui aasta varem. Seega tekivad riigil kõikide oma inimeste ravimisega igal juhul kulutused, universaalse ravikindlustusega oleksid need lihtsalt madalamad. 

Samaaegselt universaalse ravikindlustuse loomisega tuleb tegeleda ka eestlaste maksukäitumise parandamisega. Selleks saab suurendada maksu- ja tolliameti võimekust teostada makselaekumiste järelevalvet ning kontrollida tõhusamalt nii füüsiliste isikute kui ka ettevõtete maksude tasumist, jättes minevikku praegune olukord, kus 22 protsenti inimestest tolereerib ümbrikupalka.

Maksudebatt avaneb sel sügisel niikuinii ja tervishoiu rahastamisega seonduv on sellest üks suur osa. On selge, et praegune rahastamisskeem ei ole jätkusuutlik. Selleks, et lüheneksid ravijärjekorrad, kättesaadavaks muutuksid nii hambaravi kui ka vaimse tervise abi, on tarvis teha julgeid ja tarku otsuseid.

Isegi kui alguses võivad need sammud tunduda valusad või talumatud, viivad need meid lähemale eesmärgile saada tervemaks ja õnnelikumaks rahvaks.