Anna Markova: Narva ei ole ühe teema linn
Narva on pidanud elama pidevas muutumises ja mitte alati ei too muutused kaasa head. Sellest ka narvakate usaldamatus uue, kiirete otsuste ja "võõraste" vastu. Aga samal ajal on Narvas habrast "ühist" aastaid otsitud ja ettevaatlikult ka ehitatud, kirjutab Anna Markova.
Sündisin 1980. aastate lõpus kaevanduslinnas Kohtla-Järvel inseneri kahelapselisse peresse. Lapsepõlvest saati tutvustas isa mulle nii head muusikat kui ka fotograafia võlumaailma ning emagi toetas alati iga minu kuitahes jaburat hobi ja ettevõtmist. Gümnaasiumi ajal tegelesin kõikvõimalike klassiväliste aktsioonidega, kõigega, mis elu väikelinnas kuidagigi vürtsitaks.
Nagu enamik Ida-Virumaa noori, unistasin minagi suurlinna tulede poole jalga laskmisest. Läksin Viljandisse. Pärast sealse kultuuriakadeemia lõpetamist sattusin aga saatuse tahtel hoopis Narva. "Noh, mitte kauaks… eks korraks ju võib," mõtlesin toona. Kuni see "korraks" oli märkamatult kasvanud aastaks, seejärel kaheks ning nüüdseks lausa tosinaks aastaks.
Nende kaheteistkümne aasta jooksul olen Ida-Virumaal elades ja tööpostidel Narva muuseumist Narva kolledžisse ja seejärel tagasi muuseumi põrkunud paljude stereotüüpidega nii linna sees kui ka sellest väljaspool.
Seespool on valdav hoiak olnud, et "siin on igav, siin ei juhtu mitte kunagi mitte midagi, ei ole mingeid väljavaateid" ja sellest väljaspool on kippunud kõlama jääma, et "Narva ei tahagi olla Eesti osa, mitte keegi pole siia oodatud, mitte keegi ei taha siin mingeid muutusi".
Võib-olla polegi kõik need tähelepanekud alusetud. Narva jäi ju kauaks Eesti idaservale nii-öelda peitu, püüdes oma saatuse- ja staatusepöörded kuidagi üle elada. Sõjas maatasa tehtud, oma endisaegse barokkpärli ilu minetanud, endisaegsetest elanikest suuresti puhtaks roogitud ja uutega täidetud, otsekui eikellegi-linn juba justkui ehitas endale uue identiteedi.
Seejärel suleti aga linna mootoriks olev suurettevõte, järgnes rahva kiire väljavool. Narva on pidanud elama pidevas muutumises ja mitte alati ei too muutused kaasa head. Sellest ka narvakate usaldamatus uue, kiirete otsuste ja "võõraste" vastu.
Olgem ausad, üks levinumaid stereotüüpe Narva kohta on, et eestlasi siin ei armastata. Inimese põhiinstinktid on lihtsad: me kardame seda, mida ja keda me ei tunne. Ilma dialoogi, vahetute kontaktide ja ühiste ettevõtmisteta kipud ju ikka võõrast eemale hoidma.
Ka mina, vene koolis käinud vene rahvusest tüdruk mõistsin lõplikult alles eestimeelsesse ja -keelsesse keskkonda sisenenuna, et inimene võib olla kas hea või halb olenemata tema rahvusest või emakeelest. Peaasi on see, kas ta üldse on valmis proovima leida endast erinevatega ühist keelt ja olemise viise.
Narvas on seda habrast "ühist" aastaid otsitud ja ettevaatlikult ka ehitatud. Umbusk ja läbikukkumise hirm on selle otsingu pärisosa.
Veebruaris Ukrainas alanud sõjaga kaasnenud pinged süvenesid augusti teisel nädalal Narvas veelgi, raputades seda hoolikalt konstrueeritud ja pilbaste haaval kokku pandud "rippsilda" Narva ja nn Päris-Eesti vahel. Haiget on saanud mõlemad, kurbust ja hirmu tunnevad mõlemad, sest millegipärast ei räägi me sellest, mis meile muret teeb enne, kui on hilja. Ent just suhtlus ja kriitilise mõtlemise oskus teevad inimesest inimese.
Eelmisel nädalal kurtsid Narva pinkidel viimseid suvelõpu päikesekiiri püüdvad baabuškad linnas visiiti tegevale ministrile: "Noored lähevad siit ära paremat elu otsima." Nii nad endiselt arvavad, aga tegelikult on viimastel aastatel siia tagasi tulnud paljud tegusad noored, kes on mujal hariduse ja uusi kogemusi omandanud ning oma maailmapilti avardanud. Nad tulevad tagasi koju, sellesse ühtaegu justkui kõledasse, ent oma lõpetamatuses ja mängulises eklektilisuses ometi nii hubasesse linna.
Noored profid tulevad Narva, sest siin on "teistmoodi ja põnev". Väljakutsed on ju lahedad. Siinne kogukond kasvab, omandab uusi värve ja varjundeid ning muutub üha tugevamaks.
Olen fotograaf. Läbi fotosilma näeb teravamalt ja selgemalt inimtunnete eri varjundeid, tabab paljale silmale märkamatuks jäävaid sädemeid ja hetki, mis liidavad. Need on üldinimlikud, kõigile mõistetavad emotsioonid – rõõmu, kurbuse ja naudingu hetked. Neid ei määra ei keel, rahvus, nahavärv ega sotsiaalne staatus. Kõik, mis loeb, on tunne.
Nii nagu lapsed, kes ei oska veel rääkida, mõistavad ometi koos mängida, on kultuuril hämmastav omadus ühendada täiesti võõraid inimesi. Lõppude lõpuks pole inimene, kellega koos olete naernud või kellega samas rütmis tantsinud, teile ju enam päris võõras.
Neli aastat tagasi otsustas Tallinn Music Weeki tiim tulla Narva festivali tegema. Ida-Virumaal ja Narvas harjumatus formaadis, siin pigem tundmatute esinejatega, erineva suuruse ja sisuga lavadel üle kogu linna. Kuid erinevalt paljudest teistest ei tuldud siia meid n-ö paika panema ja uude usku pöörama, vaid võeti kohe kampa kaasa mõtlema ja koos tegutsema.
Station Narva festival toimub sel nädalal juba viiendat korda. Kaks tiimi kahest linnast on aastate jooksul nii sõbraks saanud, tülli läinud kui ka leppinud, õppinud üksteise kultuurilisi eripärasid tundma, ja, mis kõige olulisem, teinud koostööd. Olnud koos. See festival on üks suur seiklusretk tähendusliku tiimitöö, rahvusi ühendava ning rahvuste vahelise suhtluse maailma. Meie linna toob see uut hingamist ja avastusi, uusi nägusid ja inspiratsiooni. Mitte ainult paariks päevaks, mil festival kestab, vaid ka festivalide vahel.
Inimeste liitmine ühiste kogemuste abil on minu arvates üks kultuuri põhiülesandeid ja selle mõjusaim tulem. Positiivsel kogemusel põhinev dialoog võib luua tugevaid sõprussildu nii inimeste, linnade kui ka riikide vahel. Jah, võib-olla pole narvakad just liiga kärmed end kõigele uuele avama, aga uskuge mind, kui saate neile "omadeks", siis olete võitnud endale ustavamaid sõbrad kogu eluks.
Tsiteerides tänavusel Station Narval boheemlikus Kreenholmi korteris kodukontserti andva Jaan Pehki laulusalmi: "Kallis sõber, sind austan ma. Sa tead, see tunne alles jääb."
Narva tuleb sel aastal esinema lausa kaks Jaani – Jaan Pehk ja Meisterjaan. Nad ei laula keeles, mida enamik meist siin igapäevaselt räägivad. Aga me mõistame neid suurepäraselt. Tulevad ka teised artistid üle Eesti, Soomest, Inglismaalt ja paljukannatanud Ukrainast.
Tulge ja jalutage mööda jõepromenaadi, külastage moodsa interaktiivse näitusega linnust, põrkuge bastionikäikudes nahkhiirtega või tehke ringkäik omaaegses tekstiilitööstuse hiius Kreenholmis. Küsige "Veneetsia" paadigaraažide omanikelt, kuidas kalasaak ka on. Nautige Ülestõusmise peakiriku lummavat vaikust ja tehke kuulsa "5 krooni" vaatega selfie.
Narva on täis põnevaid avastusi. Narva on palju enamat, kui ühe teema linn. Narvast leiab mitmeid põhjuseid kogu Eestil uhkust tunda. On aeg nii seda kui ka üksteist paremini tundma õppida.
Anna Markova on sel nädalal Narvas viiendat korda toimuva festivali Station Narva korraldustiimi üks püsiliikmeid ja Narva Euroopa kultuuripealinna tiitlile kandideerimise fotokroonik.
Toimetaja: Kaupo Meiel