Katri, mis toimub? Eestlased vaatavad, et sa oled nagu venemeelne, narvakad peavad sind natsiks.

Sulaselgeks fašistiks.

Mis viltu on läinud?

Väga raske olnud. Eestlastele ongi keeruline seletada, mida saavad aru Narva inimesed. Ma püüdsin seda teha, kukkusin totaalselt läbi. Püüan seletada Narvas, mida mõtlevad eestlased ja mind vaadatakse ka, et no mis asja sa nüüd ajad. Eks keeruline moment ole see, et kui peaminister või ministrid ära sõidavad, siis olen mina nagu Eesti riik, sest ma olen eestlane, ma olen olnud riigiteenistuses, olen olnud parlamendis. Aga ka sellepärast, et ma olen Katri Raik, kes on 22 aastat Narvas olnud. See roll on kindlasti keeruline ja see ei ole olnud populaarne ei ühele ega teisele poolele. Aga kõik, kes sellisesse olukorda satuvad, ütlevad, et kord paistab jälle päike.

Kas Narva oleks ise võinud oma tanki teisaldada?

Muidugi, oleks pidanud tegema seda juba juunikuus, oleks tulnud mõista, et nii see läheb, aga kahjuks ei olnud volikogu liikmed nõus seda arutama. Tegelikult on see vaene tank arvel linnas 489 euroga, ma ütlen ausalt, ma oleks nõus selle summa praegu siia laua peale parem, et see tankilugudega ära lõpetada. Teine linnale kuuluv mälestusmärk, mis ära lõhuti, oli Nõukogude Liidu kangelasele Igor Grafovile, mis ei olnud üldse linna bilansis. Nii et ega väärtust nüüd selles mõttes ju neil asjadel suurt ei olnud.

Eks tanki puhul oleks tulnud algusest peale selgemalt rõhutada sedasama sõjamasina rolli. Aga tihti eestlased ei saa sellest aru, miks Narva venelased ei käi siis lilli panemas surnuaias. Aga kulla sõbrad, meil ei ole sellist surnuaeda. Narva linnas 1970-ndate aastateni maeti Ivangorodi, sest ühise linna surnuaed oli Ivangorodis. Kui tehti surnuaed Narva Riigikülla, siis seal sellist mälestamise kohta ei ole.

Kas need narvalased, kes sinna (tanki endisele asukohale – toim.) lilli käivad panemas, saavad aru, mis ajalooga riigis nad elavad?

Eks see tankilugu ole ühe ajastu lõpp. See on nõukogude aja lõpp Narvas 30 aastat peale seda, kui Nõukogude Liit tegelikult lagunes. Inimesed ei nimeta seda kindlasti nõukogude ajaks, see on nende elu. Nende vanemad tulid peale sõda Narva, ehitasid linna üles, nende pilgu all kerkisid kõik need korrusmajad, igaüks sõitis kahetoalisest hruštšovka korterist Moskvitšiga suvilasse, mida Narva ümber on 9000, ja siis järsku tuli Eesti vabariik, kõik muutus.

Tegelikult peab Eesti võim nüüd ikkagi sügavalt peeglisse vaatama, sest paljud asjad lihtsalt tegemata jäänud. Praegu oodata, et me Narvas kahe aastaga lähme üle eestikeelsele õppele, volikogus hakkame päevapealt rääkima eesti keeles, kaotame ära 9. mai, võtame maha kõik mälestusmärgid, seda on liiga palju, et rahulikult teha.

Mis on õige määr või õige aeg?

Õige aeg on möödas, tanki nagu ka pronkssõduri oleks pidanud ära viima juba 1990-ndate alguses. Narva inimesed oleksid tahtnud, et tank oleks jäänud Narva muuseumisse, aga Eesti riigivõim pidas seda valeks ja Narva linnavõim ei suutnud seda õigel ajal otsustada. Aga täna me oleme selles olukorras. Peame tankist lahti laskma, peame eluga edasi minema.

Praegu näeb tanki asukoht välja nagu tankihaud, seal on viis korda rohkem lilli, kui ma seal kunagi elus varem olen näinud. Seal mängib vaikselt muusika, ma ei ole sealt kordagi mööda sõitnud nii, et seal ei seisaks 10, 15, 20 inimest kurva näoga pisarad silmis.

Me peame neid inimesi samamoodi mõistma, sest peale Ukraina sõda on meie venelaste jaoks väga palju muutunud. On diskussioonid relvaloa ära võtmisest ja Vene kodanikelt valimisõiguse (kohalikel valmistel – toim.) äravõtmisest, eestikeelne õpe, - seda on inimeste jaoks liiga palju ja nad kardavad, mis tuleb järgmiseks. Ma ütlen siin välja, mida tegelikult kardetakse. Kardetakse, et keegi ütleb – "sumadan, vaksal i Rossia" ehk "Võta oma kott ja mine Venemaale!". Me mõlemad teame, et eestlased omavahelises suhtluses seda ka ütlevad. Need, kellele Eesti riik üldse ei meeldi, need peavadki ära minema. Aga valdav enamus inimesi, ka need, kellega ma tanki juures rääkisin, ütlesid – ma armastan Eestit.

Eesti Päevaleht avaldas neil päevil uuringu, et eestlased peavad põhjendamatuks seda jubedat sõda, mis praegu Ukrainas toimub, aga muulastest iga neljas arvab, et see on õige sõda.

Tegelikult on asi veel hullem, kui me nüüd liidame kokku need, kes ei oska öelda, ja need, kes ei taha öelda, siis on 60 protsenti neid, kes tegelikult ei ole võib-olla meiega ühte meelt, et Ukraina sõda koledus. Aga üldiselt öeldakse praegu Narvas, et ma olen parem vait, ei ütle mitte midagi, sest ma tean, et ma igal juhul saan peksa. Ma arvan, et nii nagu ikka igasugustes uuringutes, et 20 protsenti on poolt, 20 vastu ja 60 on keskel. Praegu on väga oluline, kuhu poole jääb see keskmine osa, kas nad jäävad pigem meiega või on pigem rusikas taskus.

Kuidas neid meie poole meelitada?

Igapäevaste rahulike sammudega, elu läheb edasi igas kriisis. Kui algas Ukraina sõda, siis me ka igal hommikul kõik lugesime esimese asjana sõjauudiseid, aga inimesed harjuvad igasuguste koledustega. Ma ei võrdle Ukraina sõda ja tanki, aga inimesed harjuvad koledustega ja harjuvad valuga, kuid elu läheb edasi.

Me peame praegu tegema igapäevaseid asju, parandama teid, vaatama, mis saab küttehinnast, kuidas arstiabi ja haridust edendada. Inimestele tuleb anda tagasi nende kindlus- ja turvatunne, et nendega ei juhtu midagi.

Kas volikogu mitte ei kirjutanud peaministrile, et nad ikkagi nõuavad tanki äraviimise dokumente?

Narva volikogu külastab teisipäeval peaminister Kaja Kallast. Kui palju volikogust Tallinnasse jõuab, seda me näeme, nagu ka seda, kuidas vestlus läheb.

Järgmisel päeval on ka Narva linnavolikogu istung, kus võid linnapea kohalt tagasi astuda, sest sina riigi vastu kohtusse ei lähe.

Minu põhjendus on, et linnal oli võimalus see küsimus lahendada. Võib ju küsida, miks linnapea Raik ei võtnud seda 500 eurot maksnud tanki ja ära ei lohistanud, aga vastavalt seadusele üldise huviga küsimusi peab lahendama volikogu. Mina olen öelnud, et kui volikogu annab selle ülesandeks linnavalitsusele, siis ma astun tagasi, sest ma ei täida volikogu ülesannet.

Kui volikogu saadikud otsustavad ise kohtusse minna, siis ma ei saa sinna mitte midagi teha. Las nad siis lähevad kohtusse, aga tuleb mõista, kelle vastu kohtusse minna. Politsei- ja piirivalveameti vastu? Valitsuse vastu? Mis küsimuses? Ja ikkagi, kas me ei maganud ise maha midagi väga märkimisväärselt.

Sa oled öelnud, et volikogu liikmed kardavad oma turvalisuse pärast.

Jah, mingisugusel hetkel enne tanki mahavõtmist, ja minu puhul peale tanki mahavõtmist, on olnud võimalik linnatänaval saada sõimata. Lihtsalt sulle selja taga öeldakse õhtul vene keeles kurja häälega, et kas te ikka veel olete veel elus. Ehmatab ära küll iga normaalse inimese.

Mina elan Narva vanalinnas kolmandal korrusel ja kui kell kolm öösel räägitakse akna all tankist ning arutatakse, millised on minu magamistoa aknad. Minul enam hommikuni und ei tulnud. Ma pean aru saama, et maksimum kümme protsenti inimestest on agressiivselt meelestatud. Ma pean sellest üle saama.

Nii lihtne vist see ei olnud, sest politsei võttis sind kaitse alla.

Aga see ei ole igavene ja täna ma käin täitsa üksi ja iseseisvalt taas ringi.

Kas see, et peale tanki äraviimist ei toimunud kardetud rahutusi, on seetõttu, et inimesed vaikselt leinavad või käiakse rusikad taskus?

Rusikad taskus on kindlasti, aga tegelikult ega neid rahutusi polnud põhjust karta, sest esiteks Narva ei ole Tallinn. Meil on valdavas osas vanemad inimesed ja ei ole ju mõeldav, et 65-aastane proua läheb tänavale lõhkuma. Teine ja kõige olulisem on see, et narvalane armastab oma linna, narvalane on oma identiteedilt kodulinnakeskne. Ta ei lähe oma linna lõhkuma. Muidugi on oluline ka see, et Narva on eriline linn, sest seal ei ole peatänavat. Polegi nagu kohta, kus laamendada, sa ei lähe ju Fama või Astri keskuse plekkseina peksma, see on mõttetu tegevus.

Aga see ei tähenda, et midagi võiks veel mingil hetkel tulla. Mina kardan vandaalitsemist saksa kalmistul, kardan vabadussõja mälestusmärkide pärast. Kardan on vale sõna, aga ma ei tunne kindlalt.

Kas noortele läheb Narvas tank korda või on see rohkem 65-aastaste prouade teema?

Nii ja naa. Kui Ukraina sõda algas, siis mitmed tuttavad ütlesid, et mina oma vanavanematega rääkida ei saa, ma ei suhtle nendega, see on lootusetu. Üks minu hea sõber lubas emalt elektri ära võtta, kui ta veel kord vaatab Vene televisiooni. Noorem generatsioon, see piir on hästi suhteline ja läheb u 35-40 eluaasta pealt, saavad väga hästi toimuvast aru. Vanemad inimesed ... Kui öeldakse, et Vene televisioon on paha, siis keegi seda enam ei vaata, on naiivsus. Umbes 80 protsenti on leidnud võimaluse läbi internetikanalite seda uuesti vaadata.

Mina olen natuke mures oma naabritädi pärast, kellelt on ära võetud tema seriaalid, kõik teised saavad neid vaadata, aga tal ei ole lapselapsi, kes aitaks. Minul teda aidata ei sobi.

Selleks, et Narva muutuks eestimeelsemaks linnaks, tuleb teha teistsuguseid otsuseid, samas volikogus ei ole ühtegi eestlast. Kas sa usud sellisesse metamorfoosi?

Mina usun sellesse, et Narva on Eesti linn, ma töötan selle nimel. Me jagasime 4. juunil korteriühistutele sinimustvalgeid lippe. Võimalik, et on naiivne, aga inimesed tulid pidulikule tseremooniale. Me toome eesti keelt kõigisse linnaüritustesse aina rohkem, teeme rohkem eestipärasemaid üritusi. Tõesti, olin mullu ühel üritusel, mille puhul ma mõtlesin, et see võiks olla väga vabalt ka Pihkvas, aga midagi on viltu. Seal oli sinimustvalge taust, see näitas, et see on Eestis.

Selleks tuleb iga päev teha tööd ja mitte ainult Narvas. Poliitikud ei tohi praegu öelda, et see edukas väike politseioperatsioon, perfektne politseioperatsioon oli kogu lahendus meie integratsiooniprobleemile. Mõlemad pooled peavad nägema praegu vaeva.

Kas sa seda soovi näed volikogus?

Minus on soov olemas, minu kolleegidel linnavalitsuse soov olemas. Kindlasti on see soov olemas volikogu liikmetel, aga see tuleb üles leida. Poliitikutel on see häda, tean omast käest, et valijatele tuleb meeldida. Valijate kõige häälekam osa ütleb täna, et andke meie tank tagasi. Aga selge on, et tank ei tule kunagi tagasi.

Mis puudutab seda, kas volikogu liikmed lähevad eesti keelt õppima, siis eks see natuke naiivne ole. Kui sa oled ikkagi 55-aastane ja eesti keelt ei oska, siis ega kahe aastaga seda nii palju selgeks ei saa, et suuta volikogu töös osaleda. Praegu volikogu töötab eesti keeles, mina rõõmustan, sest volikogu ei kesta enam kella kaheni või kaheteistkümneni öösel, seekord sai juba pool üheksa õhtule. Eks see tegelikult näitab, et kõik volikogu liikmed ei saa aktiivselt volikogu töös osaleda. Samas komisjonid töötavad vene keeles, volikogu liikmetel on venekeelne materjal.

Ma arvan, et varem või hiljem saabub ka Tallinnasse selline dokument, mida kõik väga aktiivselt hakkavad arutama. Seadus näeb ette, et kohalik omavalitsus võib taotleda endale õigust töötada teises keeles, keeles, milles räägib enamik omavalitsuse rahvastikust. Ehk Narva volikogu tuleb taotlema endale tööõigust vene keeles. Me mõlemad teame, et seda Eesti vabariigi valitsus ei anna.

Aga veel üks kord, nüüd tuleb edasi minna. Tankilugu on esimene samm, nüüd tuleb edasi minna, arendame Narvat nagu Eesti linna ja ärme anname alla.

Sul on väga toreda plaanid, aga kui sulle öeldakse fašist, siis nad ei tule ja ei tee ja ei taha.

Ma annan andeks ja juba ülejärgmisel päeval olen nõus selle inimesega rääkima, järgmisel päeval ma seda ei tee. Mul ei jää muud üle, muidu peaksin ära tulema.

Kus su kannatuste piir on?

Ma ei tea. Vahepeal oli allaandmisele hästi lähedal, nende ähvarduste ajal, see oli liig, aga praegu on mu piir juba kaugemal.

Sa oled olnud ikkagi üsna solvunud selle peale, kuidas tank viidi ära ja oled öelnud, et ei kandideeri riigikokku, kuna ei taha nende inimestega ühes ruumis olla?

Seda minu ütlemist on hästi palju kritiseeritud. Ma vabandan, kui ma kedagi isiklikult solvasin sellega, aga ma jään selle juurde. See oli minu emotsioon, minu tunne sellel hetkel. Ma kahjuks teadsin, et arvatakse, et peale tanki äraviimist on kõik. Ei ole kahjuks kõik.

Oled sa nüüd üksi jäänud?

Ma olen olnud Narvas 23 aastat ja tean, mida tähendab see, kui ministri auto tagatuled kaovad. Selleks ajaks on kõik unustatud, mis ministrile lubati.

Mida sa kõige rohkem kahetsed kogu selle tankisaaga juures?

Ma ei oska kahetseda midagi. Ma tegin viimase hetkeni, mida ma sain.

Mulle tundub, et eestlased pettusid sinus, ausalt öeldes ei saanud aru, kelle poolt sa oled või mis otsuseid sa teelt. Kuidas sa plaanid usalduse tagasi võita?

Eks igapäevaste tegevustega. Aga mingil hetkel muutus olukord absurdseks, kui ma lugesin ühel hommikul ühest juhtkirjas, et sellepärast ongi Katri Raik linnapea, et saavad valida mittekodanikud ju Vene kodanikud. Püha müristus!

Ma defineerisin sellel suvel uuesti õnne. Üks Eesti kõrge politseinik küsis, et Katri, kas su elus on ka õnne. Ma jäin vait ja ütlesin, et pean mõtlema. Ma mõtlesin, et see ongi õnn, kui sa avad hommikul kõik Eesti suuremad uudisteportaalid ja su nime ei ole mitte üheski pealkirjas. Ma soovin kõigile poliitikutele sellist õnne. Aga loomulikult kõik tahaksid olla igas pealkirjas.

Katri, sa ütlesid ühes intervjuus, et kui tank ära viiakse, siis tuleb suur depressioon ja tegelikult sellist rahvustevahelist vaenu ei ole Narvas varem olnud, kui võib tulla.

Ei viidud ära vaid tank, aga veel kuus mälestusmärki ja sellest tõesti varem nii selgelt juttu ei olnud ja see oli inimestele ehmatus. Tõepoolest rahvustevahelisel teljel – eestlased-venelased ei ole Narvas olnud probleeme. Minu 23 aasta ainus rahvuskonflikt on seni olnud pool neli hommikul Statoili bensiinijaamas, aga kui ööklubist otse tulla, siis võib igasugust vaenu tekkida.

Aga nüüd jah, see eestlasteks, venelasteks jagunemine. Narva eestlased on mulle kirjutanud, et nad kardavad laste turvalisuse pärast, et tekivad uuesti eestlaste ja venelaste kaklused. Neid oli 2007. aasta pronksiöö järel. Ma loodan, et meil õnnestub seda vältida, aga mul on hästi kahju, et see vastasseis tekkis. Me peame ennast uuesti kokku liitma.

Kas sel viisil tanki ära viies tegi riik narvakatele liiga?

Mina arvan küll, et narvakatele on mõnevõrra liiga tehtud. Mul ei ole lapsepõlvest meeldinud, kui näidatakse näpuga ja öeldakse, et tema teeb ka. Aga praegu ma tahaksin küll öelda, et head Eesti poliitikud, tegelege nüüd Maarduga, siis Sillamäega, Kohtla-Järvega, Lasnamäega ja siis selgub, et Narva on üks nunnu Eesti linn.

Kuidas need haavad kinni kasvavad?

Nagu teame, aeg parandab kõik haavad, aga eks vahel jäävad väga karmid ja inetud armid. Lihtsalt peame igapäevase eluga tõestama, et me armastame Narvat, narvalasi.

Kas nad armastavad meid ka?

Ma arvan, et iga Narva inimene ütleb, et ta armastab Eestimaad ja ta armastabki Eesti päikest, metsa ja merd, aga selle armastusega  Eesti riigi vastu on nagu keerulisemad lood. Mis riigi tunnused - keel, sinimustvalge lipp...

Reeglid, mille järgi elada, ajalugu, mida tunnustada.

Ajalooga on selline lugu, et seda peaks rohkem tundma. Igal riigil on oma ajalookäsitlus ja kuna mul on doktorikraad ajaloos, siis ma võin öelda, et ajalugu on poliitika ja kunst, teadusega on seal väga vähe ühist. Selge on, et meie oma ajalookäsitlust peame paremini tutvustama. Kui minna praegu Rahva Raamatusse ja vaadata, mida seal siis vene keeles Eesti ajaloost pakutakse, siis ega seal arusaadavat ülevaadet 20. sajandi kohta ei olegi.

Mina olen nagu südames leppinud, et erinev arusaam 20. sajandi ajaloost eestlastel ja venelastel jääbki, aga annaks jumal kannatust üksteist kuulata ja rohkem selgitada, ka isiklike lugude tausta. Äkki me leiame rohkem niimoodi ühisosa.

Mis me sulle soovida võiks?

Tervist, kannatust.