Ilmar Raag: kas riik võib inimestele nende vaateid ette kirjutada?
Me nõuame oma ühiskonnas elamiseks mõnede mujalt tulnud identiteetide muutmist. Seda nõuavad ka kõige liberaalsemad ühiskonnad ikka selleks, et kaitsta igaühe maksimaalse vabaduse määra, märgib Ilmar Raag Vikerraadio päevakommentaaris.
Alustan küsimusega: kas riik võib inimestele ette kirjutada nende vaateid? Narva tanki eemaldamise ajal kuulsin üht arvamust, mille kohaselt ei tohiks demokraatlik riik inimestele nende hoiakuid ja vaateid ette kirjutada ja tank lihtsalt sümboliseeris tookord teistmoodi mõtlemist.
Esmapilgul tundub teoorias kõik väga loogiline ja parempoolse liberaalina arvan, et ühiskonna kui terviku vabadus algabki hetkest, kui igale inimesele on reserveeritud õigus oma eriarvamusele, mis ei pruugi kokku langeda teie väärtustega.
Sõda Ukrainas tuletab aga meelde, et see põhimõte on osaliselt vigane. Asi on kummalises seaduspäras, et iga põhimõte hakkab oma äärmuslikul kujul iseendale vastu töötama. Võtame vabaduse äärmuse näitena hüpoteetilise absoluutse vabaduse.
Näiteks tunduks mulle absoluutse vabaduse tingimustes, et võiksin autoga liikluses sõita vaheldumisi nii vasakul kui ka paremal pool tee keskteljest. Paraku ei ole ma kindel, kas vastassuunas liiklejad minu absoluutset vabadust respekteeriksid.
Teine näide. Absoluutse vabaduse tingimustes võiksin ju proovida astuda kohe vahekorda iga nägusa naisega, kellest mu jõud vähegi üle käib. Jällegi, need naised ei pruugi minu soovi hinnata, sest nende vabaduse osaks on õigus ise valida endale meelepärane partner.
Ühiskonnad on eespool nimetatud vägivaldse kaose vältimiseks pidevalt kehtestanud reegleid, mis ladusa elu nimel piiravad igaühe vabadusi mingil määral. Ja nii hakkab toimima paradoks, et igaühe vabadus on maksimaalne sel juhul, kui igaühe vabadus on mingil määral piiratud. Küsimus on ainult määras.
Samamoodi on lood ka sallivusega. Ühiskond on maksimaalselt salliv siis, kui sallivus on piiratud teatud põhimõtetega. Piirang toimibki ka läbi põhiseaduse paragrahvi 12, mis välistab diskrimineerimise nende tunnuste alusel, mida inimene suuresti ise kontrollida ei saa. Siit edasi läheb aga kõik keerulisemaks.
Näiteks on teatud kultuurides aktsepteeritud kohaliku moraali vastu eksinud naiste "aumõrv". Kas me saame olla sallivad sellise kultuuri suhtes? Ilmselgelt me ei saa, sest antud nähtus ise ei ole salliv naiste iseseisvuse suhtes.
Teisalt, kui sellise kultuuri esindaja tahab elada lääne kultuurikeskkonnas, siis üldjuhul pakume talle kompromissi. Me ei nõua tema kultuurilise identiteedi täielikku kaotamist, kuid teatud küsimustes jääb meie ühiskonnas elamise eeltingimuseks tema väärtuste osaline muutmine. "Aumõrv" tähendab meie ühiskonnas igal juhul kriminaalkuritegu.
Kordan seda mõtet veel kord: sisuliselt me nõuame oma ühiskonnas elamiseks mõnede mujalt tulnud identiteetide muutmist. Seda nõuavad ka kõige liberaalsemad ühiskonnad ikka selleks, et kaitsta igaühe maksimaalse vabaduse määra.
Nüüd läheme vene elanikkonna juurde läänes. Nende identiteedil on kindlasti väga palju erinevaid komponente, kuid selle kommentaari raames eristan poliitilist identiteeti kultuurilisest.
Poliitilise identiteedi osaks on uhkus Vene suurriikluse võimsa ajaloo üle ja teiselt poolt tähendab kultuuriline identiteeti ühtaegu ühiselt räägitud keelt ja ka armastust näiteks uhhaa või pelmeenide vastu. Kultuurilise identiteedi juurde kuulub kindlasti ka arusaamine, et Potsataja ja Gena või iroonilised anekdoodid Stirlitzist räägivad midagi olemuslikku sellest identiteedist.
Venemaa naabrid Ida-Euroopas suhtuvad vene poliitilisse identiteeti pigem negatiivselt, kuna nende suhe Vene impeeriumi on valdavalt olnud seotud vallutussõdadega. See on aga üsna halb algus sõprusele. Seevastu vene kultuurilist identiteeti armastatakse omajagu.
Eesti temperamendile ei pruugi alati meeldida vene keevalisus, aga samal ajal on meil päris mitu venelastega sarnast tava. Kui ei midagi muud, siis tuleb meelde, et nii siin- kui ka sealpool Peipsi järve juuakse kange alkoholina pigem viina kui viskit.
See poliitilise ja kultuurilise identiteedi eristatavus on mitmete praeguste poliitikate aluseks ja ka probleemide allikaks. Näiteks mitmeid punamonumente ei taju venelased austusena kommunistlikele maailmavaatele, kuivõrd see on nende identiteedi poliitilise mälu komponent. Meie praegune tegevus tähendab seega tegelikult nõudmist, et venelased teeksid muudatusi oma identiteedis.
Aga asi on veel hullemaks läinud. Sõja alustamisega Ukrainas tegi Putin venelaste elu üle maailma väga keeruliseks. Minu jaoks on praegune Venemaa Föderatsioon terroristlik ja fašistlik impeerium, mis avalikult õigustab inimeste ja rahvaste vabaduse piiramist sõjaga. Seda ei ole võimalik sallida, kui me peame sallivust oluliseks väärtuseks.
Kui nüüd viisakeelu äkilisemad Vene kriitikud räägivad inimõigustest ja võrdlevad venelaste saatust koguni holokaustiga, siis teevad nad olulise vea. Ma ei räägi siin julmuse astmest, mis on võrreldamatu, vaid sellest, et holokaust tähendas juutide represseerimist sellise tunnuse alusel, mida inimesed ei saanud oma vaba tahtega kontrollida. Juudid oli Saksamaa natside arvates süüdi oma päritolu tõttu ja just seetõttu on holokausti alusideoloogia mulle täiesti vastuvõtmatu.
Seepärast ei tohi ka venelaselt kultuurilise identiteedi kandjatena ära võtta nende inimõigusi. Kuid täiesti teine lugu on kodakondsusega, sest see on poliitiline identiteedi vaba tahte väljendus. Seega iga tegevus, mida tehakse Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse juriidilisel alusel praegu, on otsekui passiivne toetuseavaldus agressioonile Ukrainas. Näiteks reisimine Venemaa Föderatsiooni kodanikuna.
Võtame kokku.
Ühelt poolt näen loogikat sellises õiguste piiramises, mis tuleneb otseselt tahtest määratleda ennast Venemaa Föderatsiooni kodanikuna. Aga probleem, mis vajab ikka veel lahendust, on seotud nende vene kodanikega, kes on Putini režiimi vastased, aga ei soovi hakata põgenikeks, vaid määratleda ennast kui Vene opositsionääre. Ka neid on tegelikult miljoneid. Nad on meie sõbrad, sest nende poliitiline identiteet vastandub Vene impeeriumile, kuid vormiliselt on neil taskus Venemaa Föderatsiooni pass. Niisiis ei ole miski lihtne.
Vene poliitilise identiteedi suhtes eitav hoiak on väga okei. Meil on selleks moraalne õigus, aga samal ajal peab iga meie tegevus eelkõige aitama meie liitlasi Vene kodanike seas. Eriti siis, kui nad on vähemuses.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel