Mõistan hästi Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederi frustratsiooni, kui talle öeldakse, et uute sotsiaaltoetuste rakendamine IT-s on võimalik alles ühe-kahe aasta pärast.

Nüüdisaegne IT peaks ju võimaldama päevadega viia ellu uusi toetusi: kõik andmed ühes andmejärves, skriptitud äriloogika alusel teostatakse päringud ja tehakse automaatselt väljamaksed. Uue toetuse lisamine võiks võrduda uue scripti kirjutamisega.

Paraku, nagu nii sotsiaalkindlustusameti juht Maret Maripuu kui ka tervise ja heaolu infosüsteemide keskuse direktor Margus Arm on märkinud, pole meie sotsiaalvaldkonna IT nüüdisaegne. Meil on klassikaline legacy ehk pärandi probleem ning see pole pelgalt tehniline.

Vana kooli IT (monoliitsüsteemid) lähevad hästi kokku vanakooli protsesside (pika plaani järgi juhitud suurprojektid) ning vana kooli äriliste eesmärkide (numbriliselt fikseeritud toetuse summad ja piirmäärad, mida tuleb muuta seadusega).

Uut tehnoloogiat on mõistlik rakendada äriplaaniga, mis seda tehnoloogiat ära kasutab. Mida see tähendada võiks?

Suurandmed võimaldavad meil rääkida tulemuste keeles. Tulemus võiks pigem olla "tagada läbi toetuste, et ükski laps ei kasvaks funktsionaalses vaesuses", mitte "maksa kõikidele peredele, kelle sissetulek on alla 2000 euro, lisaraha 500 euro ulatuses."

Pidev katsetamine ning põhjalik analüütika tekitavad arusaama erinevate lähenemiste reaalsest mõjust inimeste eludele. Teadmine, et sotsiaaltoetuste suurendamine 100 miljoni euro võrra hoiab viie aasta jooksul ära nii mitu surma, perevägivalla juhtumit, koolist välja langemist, alkoholi ja narkoga varajaselt kokku puutunud teismelist jne.

Agiilsed protsessid võimaldavad meil ka suuri muudatusi ärilises strateegias kuudega ellu viia ning kriisidele reageerida uute teenustega päevade ja nädalate jooksul.

Kasutajakesksus tähendab, et kodanik saab lihtsalt aru, kui palju ja mis loogika alusel riik teda toetab ning ei pea omalt poolt liigutusi tegema toetuste saamiseks. Selle kõige tulemus võiks olla hoitum ühiskond vähemate vahendite eest.

Kuidas me sinna siis jõuame? Ma ei nõustu väitega, et likvideerime kõik tehnilised võlad ("teeme baasi korda") ja siis ei pea enam sentigi peale maksma. Sel juhul saame läikiva masina, mis on kümne aasta pärast täpselt sama katki.

Raha on oluline, aga raha peab olema järjekindel ning võimaldama paindlikkust. Asju ei tehta korda ühekordsete suurinvesteeringutega, vaid stabiilsete püsikulude, mis võimaldavad IT pidevat uuendust ning nüüdisaegsete IT-teenuste kasutamist.

Protsessid ja reeglid peavad toetama paindlikkust. Viis, kuidas riigiasutused praegu hanke- ja andmekaitse reegleid tõlgendavad, pärsib neid lähenemisi, mida eelpool kirjeldasin.

Vaja on inimesi, kellel on oskused tehnoloogia ja andmete võimalusi ära kasutada. Andmeanalüütikuid, pilvearhitekte. Aga ka tootejuhte, teenusdisanereid, kasutajauurijaid. Ning ei piisa ka üksikutest headest inimestest, neid tuleb organiseerida hästi juhitud ning motiveeritud tiimidesse.

Väga oluline on koosloome äriomanike ning IT-inimeste vahel. Ei ole mõtet leppida kokku ärilist eesmärki ja alles siis rääkida IT- ja andmete tiimidega. Juba plaanide tegemisel tuleb nad kaasata (mida meil ka järjest rohkem tehakse).

Me ei usu, et me peaksime rääkima "riigi IT korda tegemisest", pigem tuleks sihtida "IT toel riigi protsesside pidevat arengut." Hea uudis on see, et liigume sinna poole. Praegu on juba näiteid riigi IT-s, kus ülalmainitud praktikaid rakendatakse.

Ning sel sügisel lükkame (struktuurivahendite toel) käiku pikaajalisema riigi IT-reformi. Koostame kõikide valitsemisaladega digi-transformatsiooni kavasid, mis katavad nii tehnoloogia kui ka äriloogika, juhtimise, protsesside kordategemise. Tulemusena tahame jõuda selleni, et olukordi nagu praegune uute toetustega seotud segadus enam ei esine.

Kas see kõik maksab raha? Absoluutselt. Meie riigi IT kogu baaseelarve on hetkel ca 180-190 miljon eurot. See on 1,4-1,5 protsenti riigi tegevuskuludest. Võrdluseks: erasektoris moodustab IT keskmiselt viis-kaheksa protsenti tegevuskuludest. Hästi toimivas riigis tuleb kindlasti kulutada infotehnoloogiale rohkem, aga tekib ka õigus nõuda kõrgemal tasemel tulemusi.

Lõpetuseks. Meil on parlamentaarne demokraatia. Riigikogu paneb paika juhtkonna (valitsuse) ning määrab eelarve. Kui riigikogu aseesimees räägib sellest, et riigis võiks IT-d teistmoodi teha, saab mul olla ainult hea meel. Sest me vajamegi riigikogu ja valitsuste järjekindlat toetust ja nõulikkust.