Tavaks on, et selgitame nendele ettevõtete juhtidele, kes soovivad oma tootmist automatiseerides efektiivsemaks muuta järgmist: enne kallite robotite soetamist tuleb alustada oma tootmisprotsessi lahtimõtestamisest ehk n-ö digidiagnostikast.

Ühele võib-olla piisabki Exceli tabelite parendamisest, aga teisele võib olla mingis etapis uuema tehnoloogia kasutuselevõtt kasulikum. Ehk siis tehnoloogia valimisest olulisem on juhtimisprotsessi mõtestamine. Sarnaselt tuleb läheneda riigi e-teenuste arendamisele.

Oleme rahvusvaheliselt väga hea kuvandiga innovaatiline digiriik, kuid peame endale tunnistama, et see, mille poolest meid tuntakse, on saanud alguse aastakümneid tagasi ja vajab uuendamist selleks, et mitte ajale jalgu jääda. Kui soovime, et ka kümne aasta pärast saaksime asutada firmat digitaalselt või esitada eeltäidetud tuludeklaratsiooni kahe minutiga, peame investeerima järjepidevalt riigi infotehnoloogia baasrahastusse.

Pole reaalne eeldada, et üha kasvava protsesside keerukuse juures meie tehnoloogiline võlg ilma investeeringuteta väheneb. Aastaid on Eesti e-riigi arendamine toimunud nõnda, et olemasoleva vundamendi külge on Euroopa Liidu rahastuse toel pidevalt lisatud detaile ja keerukusi. Samal ajal ei ole süsteemselt panustatud baasi uuendamisse või kasutajamugavuse arendamisse.

Kui nüüd räägitakse sellest, et IT-arendus võtab liiga kaua aega, siis tahan rõhutada, et probleem ei ole kindlasti tehnoloogias, vaid ebaselgelt lahti mõtestatud protsessides ning läbimõtlemata otsustes, mis ei võta arvesse digiriigi jätkusuutlikku arengut.

Viies läbimõtlemata poliitilisi kokkuleppeid kiirkorras ellu ongi tulemuseks ühe häkk-lahenduse otsa järgmise tegemine selleks, et asjad kuidagigi koos püsiksid ning tegelik hind selgub tulevikus.

Kiirelt ja agiilselt on arendatavad need protsessid, mis on terviklikult läbi mõeldud ning loodud just sellisel moel, et kasutada IT võimalusi seal, kus see kõige enam väärtust loob. Käsitöö tegemine riigi teenuste pakkumisel jäägu erandiks, sest meie inimeste tööaega saaks tootlikkuse tõstmiseks palju targemalt kasutada.

Muide, kui vaadata Eesti tööjõu tootlikkust EL-i võrdluses, siis oleme 84,7 protsendi peal töötaja kohta. Suur eesmärk on aastaks 2035 jõuda 110 protsendini EL-i keskmisest, aga praeguse tempoga jõuame EL-i saja protsendi peale aastaks 2046. Ehk siis lähenemist tuleb muuta.

Jätkates digiriigi teemal, siis selleks, et saaks kiiresti luua uusi, terviklikke riigiteenuseid, on vaja koostööd era- ja avaliku sektori vahel. Aastaid tagasi ehitasime digiriigi tugeva era- ja avaliku sektori koostöö toel, kaasates oma ala parimaid spetsialiste ja ühendades kompetentse. Teeme seda taas, koondame koostöös parimad oskused tehnoloogia ja andmete parimaks kasutamiseks. See pole midagi müstilist, kõigepealt on vaja läbi mõelda äriprotsessid ja siis tuleb see pool, kuidas tehnoloogia saab kõige efektiivsemalt abiks olla.

Eestlastel on digiidentiteet DNA-s, me soovime kasutada riigi teenuseid 24/7 ja eeldame, et need on turvalised. Selleks, et tagada jätkuvalt meie teenuste toimimine ja kõrge turvalisuse tase on vajalik alustada baasist.

Eelmine koalitsioon suurendas esmakordselt riigi IT baasrahastust. Ehk siis see mitmekümne aastane maja sai vundamendile paar tuge juurde. Praegu on riigi IT kogu baaseelarve 1,4-1,5 protsenti riigi tegevuskuludest (erasektoris on sama näitaja keskmiselt viis-kaheksa protsenti).

Aga ühekordsest rahasüstist ei piisa, samuti ei saa loota Euroopa Liidu rahadele. IT püsikulude stabiilne katmine riigieelarvest toetab seda, et riik saab töid paindlikult planeerida ning otsustada, kus on vaja vananevat taakvara (legacy) korrastada, millised teenused täielikult ümber mõtestada ja uuendada. Praeguses julgeolekusituatsioonis on kriitilisem kui kunagi varem tagada meie riigi IT baasi toimimine.

Kui riigieelarve aasta aastalt paisub, siis infotehnoloogia rahastus on jäänud sarnasele tasemele ehk suhtena riigieelarvesse on rahastus lausa vähenenud ning pole näha selle muutumist. E-riigi tuntus on erakordselt oluline, sest see avab maailmas Eesti ettevõtetele uksi ning jutupunktides nõustuvad sellega ka poliitikud. Siiski, ressursse praeguse taseme hoidmiseks ei leita, rääkimata taseme tõstmisest.

Tarkvaraarendajaid ei jagu tõepoolest erasektorisse ega avalikku sektorisse. Seda suurem peab olema omavaheline dialoog piiratud hulga inimressursi jaotamisel. Toome kokku teenuse omanikud ja IT-inimesed. Selleks pole vaja kasvatada IT-inimeste osakaalu avalikus sektoris, vaid teha koostööd.

Ühiselt avalikult plaanidest ja ressursi jagamisest rääkides saab palju paremaid tulemusi. Selliselt toimetades suudavad osapooled kiiremini aru saada protsessi keerukusest, lahti mõtestada reaalsed vajadused ning kiiremini toetada avalikku sektorit tarkvaraarenduste tegemisel.

Tehnoloogia areneb meeletu kiirusega ja me saame sellest väga palju võita, kui oleme järjepidevad ja agiilsed uuendajad, kellel on maailma lihtsaim ja tõhusaim riigikorraldus. Tõhususe saavutamiseks tuleb meeles pidada kahte asja: me ei tohi ära unustada vundamenti, mis vajab järjepidevat stabiilset rahastust, ja koostööd, sest kaasates erasektorit juba äriprotsesside lahtimõtestamisse, suurendame agiilselt teenuste arenduse kiirust.