Eestis elab sotsiaalkindlustusameti aastataguste andmete põhjal enam kui 138 000 puudega inimest, kellel on pikaajalise tervisekahjustuse kaudu väljakujunenud seisundi tõttu ühiskonnaelus osalemine tervete inimestega võrreldes raskendatud. Enam kui kümne protsendi Eesti inimeste heaolu ja elukvaliteet sõltub märkimisväärsel osal riigist - info vahetusest ja toetusest, nii rahalisest kui ka moraalsest.

Üheks takistuseks erivajadustega inimestele parima toe pakkumisel on sotsiaalhoolekande ja tervishoiuteenuste eraldatus, kuigi mõlemat rahastatakse sotsiaalmaksu laekumisest. See tähendab, et tervisega seotud küsimusi lahendatakse ühest eelarvest ja tervisest tuleneva seisundiga seotud täiendavat tuge toetatakse teisest.

Puude tõttu abi vajajate jaoks teeb just see eraldatus, millega kaasneb keerukas infovahetus eri osapooltega, igapäevase toimetuleku märksa keerulisemaks. Asjaajamist ja olukordade selgitamist ning tõestamist on vähemalt kaks korda rohkem.

Ajale jalgu jäänud infovahetus nörritab abivajajaid

Erivajadustega inimesed vajavad sageli igapäevaselt abi, seda nii päevatoimetustel, aga ka oma tervise eest hoolitsemisel ja ravijuhiste järgmisel. Tihti kaasneb just üksi elavatel tõsisemate tervise probleemidega inimestel vajadus sotsiaalhoolekandeteenuste ja abi järele ning see ei pruugi tähendada alati rahalist toetust, vaid hoopis lisakätepaari. Praegu ei ole selline abi aga n-ö automaatselt ette nähtud, vaid seda tuleb tervislikust seisundist hoolimata eraldi küsida ja põhjendada.

CareMate'i hooleandjate kaudu olen kuulnud korduvalt lugusid inimeste pikaajalistest terviseprobleemidest, mis võivad kaasa tuua puude määramise, ning kahjuks ka sekeldustest selle saamisel.

Tundub kummastav olukord, et puude taotlemisel peab inimene kohalikus omavalitsuses ekstra tõestama, et tal ikka on puue ning tooma tõestusmaterjalina täiendavalt kinnituse arstilt, hoolimata perearsti esialgsest tõendist. Ametil endal ligipääsu arsti otsusele ei ole, info ei liigu riiklikes süsteemides nii, et kõigil osapooltel oleks sellele ligipääs.

Just puudulik infovahetus asutuste vahel nörritab erivajadustega inimesi. Kui inimene saab enda eest hoolitsemisega valdavalt ise hakkama, peab ta pidevalt suhtlema tervishoiu- või raviasutuste ja ka sotsiaalkindlustusametiga, et tagada info liikumine ühest asutusest teise.

Kui inimene ei ole pädev enda eest ise hoolt kandma, peavad suhtlemise raviasutuste ja ameti vahel enda kanda võtma lähedased vastutavad isikud ning sageli on seda kadalippu vaja läbida mitmel korral. Seda kõike põhjusel, et sotsiaalkindlustusamet ja raviasutused omavahel infot ei jaga ega saa ka seda teha ja infovahetust peab korraldama sageli märksa nõrgemas positsioonis erivajadusega inimene.

Läbimõeldud ja sujuv infovahetus tagaks paremat elukvaliteedi

Kuigi viimasel ajal räägitakse e-tiigri "uinumisest", usume jätkuvalt, et oleme digitaliseerimises maailmas esikohal.

Olles mitmeid aastaid töötanud Suurbritannias avaliku sektori, tervise- ja sotsiaalkaitse sektoriga koostööd tegevas hooldusteenuste ettevõttes, olen kogenud, kui edukalt toimib nende National Health Service. See töötab nii haiguse kui ka pikaajalise tervisekahjustusega seisundi ehk puude korral ülevaatliku ja kasutajasõbraliku süsteemina.

Info abivajaja tervisliku seisundi ja ravijuhiste kohta on süsteemi kaudu kättesaadav ka hooldekodudele ja erahooldajatele, asjasse puutuvad riigiasutused on teadlikud, milliseid teenuseid või lahendusi on vaja inimesele elukvaliteedi tagamiseks alates toetustest lõpetades isiku koju paigaldatavate kaldteede ja transpordiga.

Kiire ja pädev info liikumine loob palju rohkem võimalusi inimese tervise taastamiseks, edendamiseks ja ka elamiseks (raviasutuse asemel) koduses keskkonnas koos isiku vajadustele kohaldatud tervise- ja hooldusabiga. Süsteemi kaudu abi saavate inimeste elukvaliteet on oluliselt rohkem hoitud.

E-tervise strateegiline arenguplaan 2020 järgi peaks e-tervis vahetult kaasa aitama nii tõhusamale ravi koordineerimisele tervishoiusüsteemis kui ka näiteks haiglaravi järgselt, luues parema infovahetuse haigla, ametiasutuste ja hoolekande vahel.

Praegu süsteem veel kahjuks selliselt ei toimi. Sotsiaalkomisjon on arutanud küll erinevaid võimalusi pikaajalise hoolduse korraldamisel, kuid konkreetseid edasisi samme neil kohtumistel paika ei ole pandud ning jääb mulje nagu puuduks olukorra lahendamiseks poliitiline tahe. 

Kuidas olukorda lahendada?

Kehv info liikumine siinsete tervise-raviasutuste ja ametkondade vahel on üheks märkimisväärseks takistuseks erivajadusega inimeste paremaks elu korraldamiseks. Samuti puudub enamjaolt infovahetus ravi- ja erihoolekande asutuste vahel, mis teeb nii olulise hooldamise ja hooleandmise ülemäära tülikaks. Info ei pruugi lihtsalt kohale jõuda. Kuidas võiks seda olukorda aga lahendada?

Sellega seoses toon välja mõned võimalused infovahetuse ja seeläbi kümne protsendi Eesti elanike ja nende lähedaste asjaajamise lihtsustamiseks tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande sektoris, mis on käegakatsutavas kauguses otsustajate laudadel.

Esiteks rõhutan, et peamiseks lähtekohaks kõigi tervist puudutavate küsimuste puhul peab olema ennetus. Prioriteediks peaks olema inimeste võimalikult pikaaegne iseseisev hakkamasaamine ning nende motiveerimine majanduslikult tegusamalt elama. See on riigi tervikliku arengu üks peamisi ülesandeid. Inimestel peab olema võimalik elada soovi korral oma kodus, saada oma eluga ise hakkama, küsida vajalikku abi ning vajadusel kaasata abikäsi erasektorist.

Teiseks, efektiivsuse ja koostöö huvides võiks puuetega inimeste puhul tõsiselt kaaluda tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande teenuste ühildamist, mis tagaks inimestele parema ligipääsu teenustele.

Eestis kehtiv struktuur on sotsiaal- ja tervishoiu sektori koostöö pea võimatuks teinud, see on asjaosalistele häiriv ja tekitab ebameeldivusi. Tervishoiu ja sotsiaalhoolekande "erinevad rahakotid" on teinud puuetega inimestele adekvaatse abi osutamise ja koostöö eriti keeruliseks, millest kaotavad kahjuks kõige enam just abivajajad. Soome eeskujul ühendatud süsteemis oleks inimestel abisaamine lähtuvalt oma tervise seisukorrast kordades valutum ja kiirem.

Kolmandaks, riik võiks võimalikult kiiresti hoolekandega seotud e-teenuste arendamise ja infovahetuse korraldamisega edasi liikuda. Infovahetus asutuste vahel peab olema võimalik ja ladus. Abivajajal võiks olla võimalik näiteks ise (või koos raviarstiga) määrata, kellel on õigus tema terviseandmeid ja ravijuhiseid näha, mis annaks vajadusel võimaluse kolmandate osapoolte sujuvamaks kaasamiseks. Parem infovahetus aitaks kaasa inimeste tervise paranemisele ja pikemas perspektiivis tervishoiukulude vähendamisele.

Varem mainitud arenguplaan näeb ette nn virtuaalmeeskonna e-teenuse väljaarendamist ja rakendamist, mis annaks võimaluse ühe juhtumiskeskseks patsiendihalduseks, mis võiks tagada inimese lühema viibimise haiglaravil ning senisest kvaliteetsema tervise ja hoolekande võimaluste tagamise kodus.

Digitaalne (pere)arsti koostatud hooldusplaan, millele võiks olla ligipääs nii pereliikmetel kui ka hooldajatel, annaks võimaluse inimese tervisliku olukorra paranemiseks. Näiteks CareMate platvormi kaudu annavad hooleabiteenust kasutavate inimeste diagnoosidest ja ravimitest ülevaate pereliikmed, lähtuvalt sellest, mis nende arvates lähedasel vaja on. Perearsti käest otse sisendit hooleandjad ei saa.

On olemas suurepäraseid ettevõtteid ja hooldekodusid, mis saaksid oluliselt oma tööd paremini teha, kui neil oleks olemas vajalikud andmed professionaalseks inimese abistamiseks ja suunamiseks.

Neljandaks, rohkem võiks panna rõhku innovatsioonile ja koostööle. Kuigi oleme näinud, kuidas innovatsioon muudab infovahetuse oluliselt lihtsamaks ja hoiab kokku kulusid, ei ole me miskipärast suutnud seda piisaval määral tuua niivõrd olulisse valdkonda nagu hoolekanne. Takistuseks on olnud peamiselt vastutuse võtmine, strateegia puudumine ja inimeste koostöövalmiduse puudumine.

Innovaatilisi lahendusi toetaks kõige enam tervisest tulenevate andmete integratsiooni loomine esmalt avaliku sektori ametkondade vahel ja seejärel pädevate erasektori ettevõtete ja avaliku sektori vahel.

Kui erasektoris tegutsev ravi või hoolekannet pakkuv asutus pakub abivajajale teenust, siis peaks selle kohta ka süsteemis info olema. Nii on võimalik määrata tervise muutuste põhiselt jätkuv otstarbekam ravijuhis, toetused või sotsiaalhoolekande teenus, et tagada inimese parem elukvaliteet. Lisaks aitaksid toimivad lahendused vähendada tööjõupuudust hoolekande sektoris - selle arvelt oleks võimalik tõsta inimeste töötasu ja paraneks ka teenuse kvaliteeti.

Eesti riik võiks olla oma inimeste tervisenäitajate ning heaolu poolest positiivses mõttes maailma tipus, seda terviklahenduste kaudu, mis võimaldaksid inimestel panustada ühiskonda hoolimata erivajadusest, puudega pereliikme hoolduskoormusest või muudest terviseprobleemidest. See on meie, väikese riigi poliitiliste otsuste taga ja ütlen teile: teeme ära!