Meediast on saanud lugeda justkui oleks perehüvitiste kavandatud tõus Eestile mõttetu ja suisa ohtlik kulu, harvemini on kõlanud arvamusi, et see on mõistlik ja kasulik.

Levinud arvamus on, et perepoliitika meetmed suunavad naisi eneseteostuse asemel lapsi saama ja tööturult kõrvale jääma. Väite esimene viga seisneb asjaolus, et arvestatakse vaid naistega, kelle jaoks on karjäär ainus või vähemalt emarollist olulisem eneseteostuse viis. See esindab aga selgelt vähemuse arvamust: vastavalt Pere Sihtkapitali mullusele rahvastikubaromeetri uuringule peab kolm neljandikku Eesti naistest tähtsaimaks just emarolli.

Teine nõrkus on "suunamise" konstruktsioon. Kuna lapsi saavad eelkõige need, kes soovivad lapsi saada, on majandusliku kindlustunde paranemine võimaldaja, mitte suunaja. Samuti ei võta soovitud lapsed ära ema valikut töötada sobiva koormusega ja sobival töökohal.

Peretoetuste tõusus peitub isegi võimalus soolise palgalõhe vähendamiseks, sest tänu pere paremale majanduslikule toimetulekule ei pea pereema leppima töökohaga, mis mingigi sissetuleku tagab, vaid saab valida kõrgema lisandväärtusega ja meeldivama töö, kasvõi osaajaga.

Teistpidi vaadates: naised, kes ei soovi lapse tõttu tööturult kõrvale jääda, võivad endiselt, st sõltumatult perehüvitiste tõusust, last mitte saada ja edasi töötada. Või siis kasutada kolmanda lapsega kaasnevat täiendavat sissetulekut abijõu palkamiseks. Tugevam perepoliitika kedagi tema otsustes ei piira, kuid nii praegustel kui ka tulevastel lapsevanematel ja nende lastel läheb elu paremaks ning avanevad uued võimalusedki.

"Eestis on endiselt kuum teema iive ja iibe kunstlik suurendamine erinevate toetuste kaudu," kirjutas Kristel Birgit Potsepp. Kuigi artikli peamõte keskendub teravale ja tegelikule probleemile - noorte rabedale vaimsele tervisele -, on mõned perepoliitilised tõrvatilgad meepotti sattunud. Oluline on teada, et eestlaste soov saada lapsi on tegelikust laste arvust oluliselt (20-30 protsenti) suurem. Seega ei ole sündimuse toetamine iibe kunstlik suurendamine.

Sama artikli põhjal "on tähtis, et need lapsed, keda ilmale tuuakse, ka elama jääksid". Perehüvitiste tõus aitab laste elujärge parandada, nagu ka vanemate stressi vähendada. See ilmselt pole lastele kahjulik. Samamoodi, kui mõni kolme või enama lapse vanem leiab, et suurem peretoetus võimaldab tal lastega rohkem aega veeta, tuleb see laste vaimsele tervisele enamasti kasuks.

Lasterikka pere toetuse maksmise osalise pikendamise meede, arvestades kuni 24-aastaseid lapsi, on mitmel puhul segadust tekitanud. Vahel jääb kogu asja mõte mõistetamatuks, näiteks räägitakse otse noorele toetuse maksmisest.

Perepoliitiline meede tähendab ikkagi pere kui süsteemi toetamist. Kuigi tõepoolest aitab toetuse pikendamine perel ka mõne vanema võsukese ülikooliõpinguid rahastada, on selge, et lasterikkal perel on selletagi teistest suuremad püsikulud. Loogiliselt võttes: perel on olnud laste üleskasvatamiseks vaja soetada ruumikas elamine, tõenäoliselt kõiki pereliikmeid mahutav auto ja panustada laste üleskasvatamisse rohkelt aega, sh teinekord töö ja sisssetuleku arveltki.

Kui kolmelapselise pere vanim laps pesast välja lendab, ei kao suurem osa kuludest kuhugi. Majanduslikult mõtlev eestlane saab sellest väga hästi aru ja käsitleb seda juba enne järgmise lapse saamist riskina, mistõttu on senine lasterikka pere toetuse järsk kadumine meetme tõhusust vähendav asjaolu, see pärsib samahästi nii sündimust kui ka laste võrdseid võimalusi. Uus lahendus teeb olukorra mõnevõrra paremaks.

Ekslik on viidata vanemahüvitise süsteemile kui millelegi, mis "suunab juba praegu naisi tööalase eneserealiseerimise asemel pikalt lastega koju" (Rebeka Põldsam ja Aet Kuusik: millal muutub Eesti poliitika võrdsemaks?). See näitab, et vanemahüvitisega, eriti 2022. aasta 1. aprillil kehtima hakanud muudatustega, ei olda kursis. Vanemapuhkust saavad nii ema kui ka isa paindlikult kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kusjuures selle kasutamine ei ole kohustuslik. Samuti võib vanemahüvitisega paralleelselt saada päris korralikku palka ilma vanemahüvitises kaotamata.

Pigem oleks võrdsust taga otsides võinud küsida, et kas kiiresti tõusva keskmise palga tingimustes hakkab inimeste õiglustunnet riivama vanemahüvitise ülempiir, milleks on kolmekordne keskmine palk.

"Poliitikud väga loodavad, lausa lubavad meile, et lastetoetuste kasv suurendab ka sündimust. Paraku valmistab elu pettumuse. Ei saa öelda, et mõju sündimusele üldse ei ole. Aga tõendatud mõju on mööduv ning eelkõige kitsamate ühiskonnagruppide käitumisele," kirjutas Külli Taro.

Pole selge, milliste (piisavalt värskete ja Eesti tingimustesse ülekantavate) teadusuuringute põhjal sellise väiteni on jõutud. Minu teada on rahvastikuteadlaste üks põhilisi järeldusi rahvusvaheliste uuringute põhjal olnud, et riigiti on olukord väga erinev ning mis toimib ühes, ei pruugi toimida teises ühiskonnas. Seetõttu on õigustatud kohalike originaalsete lahenduste kasutamine, millel ei olegi häid eeskujusid ees.

Teadlased saavad neist usaldusväärseid kokkuvõtteid teha vahest viie-kümne aasta pärast. Kui tahta saavutada Eestis paremaid tulemusi kui mujal, ei olekski põhjendatud ebapiisavalt toimivate meetmete kopeerimine.

Üldkujul ei ole tõendatud ka väide, et "nn mastaabisäästu tõttu täiendavad kulud igale järgnevale lapsele hoopis vähenevad". Suurema pere mastaabisääst seisneb vahest veidi väiksemas ühikukulus riietele ja toidule, mis ei ole üldjuhul määravad. Kulude puhul on kriitiline koht just kahelt lapselt kolmele ja mingil määral ka kolmelt neljale üleminek, kus jäävad kitsaks nii tüüpilised kahe-kolmetoalised korterid kui ka mõistliku hinnaga autod.

Kuna lapsi saadakse kõrgemas eas ja lühemate vahedega kui varem, võib juba kasvõi mitme lapse korraga lasteaias pidamine tunduda ületamatult kallis. Need on kohad, kus majanduslikult tõsise lapsesaamise otsuse juures saab riik oluliselt pingeid maha võtta.

Aeg-ajalt võib lugeda, et las rahvaarv langeb veidi, suudame miljoni inimesegagi riiki pidada. Selline arusaam väljendab rahvastikuprotsesside mittemõistmist. Kauakestev sündimuslangus oleks väga pikaajalise (vähemalt aastakümnete pikkuse) negatiivse mõjuga.

Rein Taagepera on korduvalt tähelepanu juhtinud, et korraks võime sündimusega auku kukkuda, kuid kestmiseks on vaja seejärel august välja ronida, sest august omakorda järgmisse auku kukkumine on tagasivõetamatu.

Kuhu viib nelikümmend aastat kestnud madal sündimus, võime erinevatel kujudel kas juba praegu või lähitulevikus näha näiteks Itaalias, Hispaanias ja Hiinas. Õnneks on Eesti olukord hoopis teine ja meil on võimalus jõuda mitte ainult Euroopa viie lasterikkama riigi sekka, vaid ehk isegi esimeseks ja ainsaks, kus sündimus taastetasemel. Sellest unistavad kõik Euroopa riigid, aga oma tegutsemisega oleme teistest ees.

Miks taastetasemel sündimus ja seega sisemiselt püsiv rahvastik üldse oluline on? Praeguses ärevas globaalses õhustikus on rahvastikujulgeolek muutunud varasemast veelgi tähtsamaks tulevikukindlust tagavaks osaks riigi pikaajalisest kaitsevõimest.

Rahvastikujulgeolek ei suurenda mitte ainult riigi majanduslikku stabiilsust – ainuüksi senise lasterikka pere toetuse mõjul lisandub Eesti majandusse lähema 30 aasta jooksul 1,5 miljardit eurot (vt: Raul Eamets ja Kristjan Järvan: kas raha paneb sünnitama?), vaid võimaldab ka väiksemaid sisepingeid, turvalisemat keskkonda ja vastupidavust välismõjudele, eriti koos sisserände strateegilise juhtimisega. Kes iganes vastandab kaitsekulutusi perepoliitikale, vaatleb liiga lühiajalist perspektiivi. Igal juhul peame raha leidma mõlemaks.

Vahest andis eelnev mõtteainet perehüvitiste kohta oma seisukohtade kujundamiseks. Piisav sündimus on kõige otsesemalt rahvuslikes huvides, sest eesti rahvus püsibki eelkõige Eestis sündivate laste kaudu. Rahvuslikes huvides on mõista ja laiemale ringilegi selgitada, et lasterikka pere toetus ei osta last, vaid aitab peresid, kes soovivad teda saada.

Hillar Petersen on Pere Sihtkapital SA projektijuht. Pere Sihtkapital SA on 2019. aastal loodud rahvastikupoliitika mõttekoda, mille nõukokku kuuluvad Katrin Kiisk (MTÜ Eesti Lasterikaste Perede Liit), Allan Puur (Tallinna Ülikool), Monika Haukanõmm (MTÜ Eesti Naisliit), Parvel Pruunsild (MTÜ Lasterikkad Isad), Raul Eamets (Tartu Ülikool) ja Tarmo Soomere (Eesti Teaduste Akadeemia).