Miks võtab ametnikel üle kahe aasta, et anda peredele poliitikute lubatud rõõm ja kindlus?

Me oleme harjunud rääkima sellest, et Eesti on e-riik ja kõik meie tiigrid hüppavad. Kahjuks sotsiaalvaldkonna e-tiiger ei hüppa. Meie tehnoloogiline mahajäämus on lubamatult suur.

Meil on kaks olulist süsteemi: SKAIS-1, mis on pärit 1999. aastast ja SKAIS-2, mis on küll hiljem valminud, aga puudustega. Valdavalt on meil raha arenduste tegemiseks, aga baasi korrashoidmiseks raha ei jagu. Kui me jätame autol iga-aastase hoolduse tegemata, siis mingil ajal hakkab see tõrkuma. Vaatamata sellele, et me võime autole uusi ja uhkeid jubinaid juurde kleepida.

Kui nüüd rääkida peretoetusest nii-öelda järk-järgulisest väljumisest, siis sotsiaalkindlustusamet koostöös TEHIK-iga ja riigihanke tulemusena selgunud arenduspartneriga saab tööle hakata, kui seadus on vastu võetud. Täna veel ei ole selge, kuidas peaks toimima, kui tegemist on mitmikega, kui täisealine laps soovib, et see hüvitis tuleks tema arvele. Mis siis, kui see täisealine laps on juba ise ema või isa? Neid küsimusi ja küsimärke on väga palju.

Mida individuaalsem toetus, seda ressursimahukam on selle arendus ja toimima saamine, sest me peame kontrollima, kas inimene vastab hüvitise saamise tingimustele; me peame seda tegema igakuiselt, et kas õigus on jätkuvalt kestev ja nii edasi. Tavaliselt selline keeruline arendusaeg on poolteist kuni kuni kaks aastat.

Selle kontrollimisega võiks tegelda ju masin. Et kui laps saab 24-aastaseks, siis masin vaatab, ahah, tema eest rohkem ei maksa.

Kahjuks nende aastate jooksul tehtud arendused ongi tehtud nii-öelda jupiti. Meil on kui lapitekk, kuhu me jälle uue lapi külge õmbleme. Aga päris tervikut ei ole ja erinevaid teenuseid, toetusi, hüvitisi on väga palju.

Sotsiaalkindlustusamet maksab iga kuu ligikaudu 600 000 inimesele välja 225 miljonit eurot. Selleks, 33 eri liiki hüvitised, toetused ja pensionid saaksid välja makstud, peab sotsiaalkindlustusamet tegema üle saja erineva andmepäringu alates rahvastikuregistrist, hariduse infosüsteemist ja nii edasi.

Kui üks või teine süsteem ennast arendab, siis see võib kaasa tuua selle, et omavahel süsteemid tõrguvad, ja kuna ei ole olnud alati piisavalt ressurssi, et teha arendusi korralikult algusest lõpuni, siis kahjuks on seda käsitööd jätkuvalt.

Me oleme saanud toimima oma iseteeninduskeskkonna, kus inimene saab vahetada välja näiteks oma pangakonto, kuhu ta tahab raha saada. Loogiline on ju mõelda, et see pangakonto vahetub automaatselt. Aga kahjuks me peame seda käsitsi tegema. Ja neid näiteid on veel ja veel.

Minu ettekujutus oli, et sotsiaalkindlustusametil on masin, mis võtab erinevatest süsteemidest inimese andmed ja sellele, kel vaja, maksab toetuse välja.

Mina arvasin ka nii. Nüüd ma olen kaks kuud olnud sotsiaalkindlustusametis ja ma võin ütelda, et kahjuks see nii ei ole. Meil on rohkem selline Lotte porgandimasin. See, kus jänes masina sees kõvasti hakkis neid porgandeid. Meil kahjuks on seda käsitööd liiga palju.

Kui palju teil majas on neid inimesi, kes seda porgandit hakivad või neid lahtreid käsitsi täidavad?

Meil on hüvitise osakonnas menetluse peal 110 inimest.

Ja nende töö laias laastus ongi siis täita lahtreid?

Ja samuti siis panuse andmine uutesse arendustesse.  Näiteks 2022. aasta alguses oli meie tööplaanis 14 arendust. Aastaga on tulnud tööplaani juurde veel üheksa arendust. Me teeme seda sama meeskonnaga, kes meil on.

Siin võib tuua ühe näite. Esimesel aprillil jõustus vanemahüvitise seadus, mis tegi hüvitise kasutamise paindlikumaks. Selle arenduse jaoks oli aega üle pooleteise aasta. Aga esimesest aprillist, kui seadus jõustus kuni 31. juulini, tegid sotsiaalkindlustusameti inimesed üle 6000 tunni ületunnitööd, et see süsteem õigesti jooksma saada.

Aga kui nüüd poliitikud ikkagi otsustavad, et perehüvitiste asi on vaja kiiremini valmis teha. Võtke siis suurem meeskond, tehke rohkem töötunde ja asjad ju saavad kiiremini tehtud.

Kas alati leiab inimesi? Tänasel päeval on ju IT-sektoris väga suur põud. Me ei konkureeri ju ainult oma turuga, meie IT-inimesi tahavad endale saada Soome, Rootsi Austria ja Saksamaa. Ja me ei tohi unustada, et meil on olemasolevad arendused töös. Esimesest jaanuarist järgmisel aastal jõustuv pensioni täiendav tulumaksuvabastus, seal me jookseme ajaga võidu ja juba vaatame, kuidas saaks midagi lihtsamaks ja nii edasi.

Aga ikkagi, kui võtta rohkem inimesi, maksta lepingupartnerile rohkem raha, kas siis saab asju teha kiiremini?

Jah, kui meil eraldatakse rohkem raha ja meil õnnestub leida neid inimesi. Aga ikkagi inimene, kelle me täna tööle võtame, teda tuleb välja õpetada, sest süsteemid on keerukad.

Ka eelmise valitsuse laiali ajanud peretoetuste eelnõus oli see sujuv üleminek sees. Ja tolle eelnõu kohta ütles sotsiaalkindlustusamet, et seda jõuab jõustuda kõige varem 2024. aasta aprilliks. Ja et see maksab umbes 400 000 kuni 500 000 eurot. Nüüd pakub amet, et see võtab rohkem aega ja maksab kuni miljon eurot. Millest see vahe?

Hinnad on lihtsalt nii palju vahepeal kallimaks läinud. Ja vahepeal on ju ka arendusi juurde tulnud.

Erinevate muudatuste puhul kogu aeg ma loen, kui palju tuleb sotsiaalkindlustusametisse inimesi tööle võtta. Kas on ka mõni selline muudatus olnud, tänu millele õnnestub sotsiaalkindlustusametist mõni inimene lahti lasta?

Kui meil kõik IT-süsteemid töötaksid õlitatult, siis kindlasti saaksime hakkama vähema koosseisuga. Aga kui me võtame puhtalt pensionid, siis praegusel hetkel ikkagi käsitööd jääb. Alates 1999. aastast makstakse pensioni laekunud sotsiaalmaksust, mida saab masinast välja võtta. Enne seda on ju meil tööraamatut, kus on vaja tööstaaž kokku lugeda.

Kindlasti ühel päeval, kui sotsiaalvaldkonnas tehnoloogiline mahajäämus on tasa tehtud, ehk siis kindlasti ka meie koosseis väheneb. Aga kindlasti mitte paaril lähemal aastal.

Kui suure IT-arenduste arvu teie riigieelarve strateegia aruteludele saatsite?

Meie saatsime järgmise aasta vaates 700 000 eurot. Aga kui me räägime ideaalist, mida kunagi ei juhtu, siis on meil unistus, et me saaksime oma praeguse baasi korda. Meil on ilus unistus aastast, kus ei toimuks mitte ühtegi arendust.

Te tahaksite sellist rahuaastat?

Aga me teame, et see on võimatu, sest märtsis on valimised. See toob kindlasti kaasa sotsiaalsüsteemis muudatused, uued soovid ja uued arendusvajadused.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder tegi ettepaneku, kuidas asja korda saada. Tuleb lahti lasta need inimesed, kes ütlevad, et asjadega läheb kaks aastat ja kiiremini IT-arendusi teha ei jõua. Oleks sellest abi?

Ma ei usu, et see aitab. Kui lähevad ära inimesed, kes teavad, kuidas süsteemid töötavad, siis kindlasti tekib seal väga suur kaos. Võib-olla tõesti leitakse uued ja paremad. Aga ma olen väga skeptiline.

Poliitika on ju imede kunst ja Eesti on demokraatlik riik. Ütleme, riigikogu ikkagi otsustab, et  tuleva aasta aprilliks peab see süsteem, kus suure pere toetus läheb tasapisi väiksemaks, valmis olema. Mis siis saab?

Kui seadusandja seda tahet selliselt väljendab ja annab kõik ressursid, siis saame ju meie hinnata, kas see on võimalik või ei ole. Ja kui mina näen, et ma ei ole võimeline seda sellisel kujul ellu viima, siis kindlasti tuleb keegi, kes äkki suudab.