Kui e-raamatut ja muid e-asju peab saama tasuta, siis see peaks ju tähendama, et Boltist taksot tellides ma saan ka tasuta sõita? Sest see on ju ka e-teenus. Ja Woltist tasuta süüa? Internetist, järelikult tasuta?

Samamoodi, nagu internetist või äpi kaudu tellitud taksosõit jääb oma kulude ja hinnaga taksosõiduks ning õhtusöök õhtusöögiks, on ka raamatu väärtus sisu ehk ideed, mõtted, lood. Amazonis kogu maailma raamatute hindu vaadates on näha, et ehkki paberraamatu tellimine on tõesti paberi ja tootmiskulu võrra kallim, siis ka e-raamatuid ei saa niisama, nende hind jääb sageli 10 euro kanti.

Seega pole siin küsimustki, sest sarnase lugemiselamuse saab nii e- kui ka paberraamatu lugeja, peaks iga e-laenutuse eest makstav tasu olema täpselt sama suur kui paberraamatu laenutuskorra eest.

Võtame raamatu sünniprotsessi korraks uuesti algusest läbi. Kirjanik loob teksti, tegeliku väärtuse, mis käivitab kõik järgnevad protsessid. Ta kirjastab selle ise või loovutab märkimisväärse osa võimalikust tulust kirjastajale, et raamat välja antud ja levitatud saaks, sellele lisandub paberi- ja trükikulu ning raamatupoe enamasti saja protsendi suurune juurdehindlus. Kaupluses kümneid eurosid maksva teose hinnast jõuab autorini sageli vaid paar-kolm eurot.

Mõõdukas hulk fänne ja/või missioonitundega inimesi ostavad paberraamatu, Eesti väiksust ning mõnesajalisi või -tuhandelisi tiraaže arvestades toob see enamikule autoritest kuude- või aastatepikkuse töö eest sisse ühe keskmise palga suuruse summa.

Eesti Vabariigi seadused, mille on välja töötanud ja vastu võtnud rahvast esindav riigikogu ja valitsus, ütlevad, et raamatukogudel on õigus osta raamatud ja seejärel neid tasuta välja laenutada, et tagada eesti keele ja kultuuri kestmine. Sama seadusega on riik võtnud kohustuse tasuda autoritele laenutushüvitist saamata jäänud tulu kompenseerimiseks.

Paraku on selle laenutustasu suurus ajale lootusetult jalgu jäänud, aga selle vastu on olemas geniaalne lahendus, inspireeritud otseselt riigijuhtidest endist: miks mitte indekseerida ka laenutushüvitis, täpselt samamoodi, nagu on indekseeritud riigiametnike palgad?

Eestis kehtiva kõrgemate riigiteenistujate ametipalga seaduse kohaselt kasvavad kõrgemate riigiteenistujate palgad igal aastal vastavalt eelneva aasta palgakasvule ja inflatsioonile (80 protsenti kasvust annab eelneva aasta palgakasv ja 20 protsenti hinnakasv). Laenutustasu valemiks sobib midagi lihtsamat: näiteks iga laenutuskorra eest 0,1 protsenti keskmisest brutopalgast? Tagab ühe hoobiga inimväärse sissetuleku väärtusliku eesti keele ja kultuuri hoidjatele ja edasikandjatele.

Üldse, kas poleks õigem samamoodi indekseerida ka päästjate, õpetajate ja teiste elutähtsate funktsioonide täitjate palgad, et nemadki ei peaks igal aastal raha juurde manguma?