Katrin Pauts: mis õieti on see Eestit lammutav "suur vastasseis"?

On lahinguid, kus ei tunta au ega häbi. Kutsun Eesti valijat juba alanud valmiskampaaniate ajal olema tähelepanelik ning läbi nägema mainekujundajate seatud kavalaid lõkse ning "eesti rahva nimel tegutsemise" egiidi taha peidetud künismi, mille hulka kuulub ka Reformierakonna ja EKRE teineteist toitev vastandumine, kirjutab Katrin Pauts.
Ma pole kindel, kas ma pole seda varem lihtsalt tähele pannud ja märkan alles praegu, kui plaanin end esimest korda elus riigikogu valimistel proovile panna, või ongi poliitilised kampaaniad ja -sõnumid praegu agressiivsemad kui kunagi varem?
Ma ei kuule enam dialoogi, vaid kõik ainult karjuvad täiest kõrist. Ilmselt asjaosaliste palgatud PR-gurude mõjul võimendatav suur vastasseis, Reformierakond vs EKRE ehk "valgus vs deemonid", nagu seda meile viimastel nädalatel pähe tambitakse, on vastikumaid nähtusi, mida mu 45-aastased silmad on tunnistanud. Süda läheb pahaks, sest sellest ei võida keegi peale otseste asjaosaliste.
Kui ma möödunud suvel oma nina poliitikasse toppisin, oli mul suur unistus, et koroonaajal lõhestatud ühiskond ehk kõik need kurjal katkuajal purustatud sõprus- ja perekonnad liidetakse uuesti. See soov võis ju olla algaja naivism, kuid ka praegu, mil olen poliitikat mõnda aega tähelepanelikumalt jälginud, tundub võikalt küüniline olemasolevat lõhet veel sügavamaks raiuda. Seda ei tee mu hämminguks enam üksnes EKRE, vaid kaasa on läinud ka Reformierakond ning juba hakkab samu hõikeid kostma sotside leerist.
On valik ikka tõesti nii mustvalge? Kas rahvast peetakse nüüd siis täiesti lolliks?
Kes tegi? Ise tegi!
Vihavaenlane on su peegelpilt. Alati! Pada sõimab katelt. Tühi tünn teist tühja tünni. Su suurim vaenlane on sulle palju sarnasem, kui tahaksid tunnistada ja on seega üks suuremaid õppetunde, mis keegi elu jooksul võib saada. Kui ta ainult oleks valmis õppima…
Reformierakond kahjuks "unustab" sihilikult, et EKRE sünnitasid oma liiga pika valitsemisaja jooksul ju nemad ise. Kes teine saanukski tekitada nii otsest kui ka kujundlikku "ääremaad" ehk peremeesorganismi, millest paremäärmuslus praegu toitub ja kosub nagu must hallitusseen?
Oo, ääremaad tunnen hästi! Nimelt tulen ka ise sealt. Olen süsteemi aukudest korduvalt läbi kukkunud. Olen tundnud, et mu riik on mind alt vedanud, viimati näiteks möödunud suvel, kui ootamatult kirjanike laenutustasu kärbiti ja millest saigi mind poliitikasse tõuganud murdumispunkt.
Millisel perioodil hakkasid paljud eestlased tajuma, et nemad ei kuulu edukate kullasärasesse rivvi? Et neid ei sobi Euroopa peentes salongides esitleda? Et nad on taandatud ebameeldivaks statistikaks, mis ainult solgib inimarengu aruandeid? Millal jõudis sünge ääremaa asukatele pärale, et kui Eesti jõuabki kord viie jõukama Euroopa riigi hulka, ei leidu seal nende jaoks kohta? Kellest ja millest algas võimust võõrandumine, meeletult rusuv pettumus, millele on raske kindlat nimegi anda, kuna see koosneb juba liiga paljudest asjadest?
Vastus on end kirjutanud peeglisse, kuhu Reformierakonnal tuleks innuka vastandumise asemel sisekaemuslik pilk heita.
Poliitikavaatlejad väidavad, et Reformierakond olla muutunud. Nad nägevat nüüd betooni kõrval vahelduseks ka inimest. Tõesti? Ma pole küll tähele pannud. Fakt iseenesest, et nende juht on nüüd naine ning et riigieelarvesse lisati – koalitsioonikaaslaste survel! – mõningaid reformikatele ebatüüpilisi lubadusi, ei veena mind, et erakond on muutunud.
Kui loen peaminister Kaja Kallase intervjuusid, ei taju ma usutavat empaatiat minusuguste vastu. Ma ei tunneta, et ta mind ja mu murede juurpõhjuseid mõistaks. Kuidas täiesti teistsugusest ühiskonnakihist pärinev inimene, kes pole mu võitlusi iialgi võidelnud, seda suudakski?
Kes vajab Keskerakonda?
Samas ma ei halvusta EKRE valijaid, kes on mu silmis lihtsalt segaduses ja tülpinud inimesed. EKRE meenutab Eesti erakondade hulgas enim ususekti ja nood jahivadki teatavasti elus pettunuid. Nende loosungid on dogmaatilised ning lubadused taevamanna - ebarealistlikud asjad, mida on tore uskuda, ent mis kunagi teoks ei saa.
See lahmides räuskav seltskond küll toitub kurikuulsast ääremaast, aga ei paranda seal midagi, vaid mürgitab igaüht, kes tema miasme sisse hingama juhtub. EKRE ei ole ühiskonna ravi, vaid hävingut külvav seentõbi.
Jõuan teemani, mille ümber on konkurendid viimasel ajal varjamatu mõnuga vahtu üles kloppinud: kas Keskerakond tõesti tõttaks tuleval kevadel ainsa poliitilise jõuna ühes EKRE-ga valitsust moodustama?
Ma ei saa rääkida erakonna nimel, vaid avaldada isiklikku lootust: seda ei juhtu. Olen sellele lootusele palju panustanud: et Keskerakond on aru saanud, et EKRE-ga valitsemine oli viga. Ärge kandke Eesti suurimat erakonda maha. See oleks liiga lihtne ja arg.
EKRE-le, mis toitub vaesusest ja pettumusest, ja Reformierakonnale, kes oma hoolimatuse ja ülbusega EKRE võimalikuks tegi, on vaja alternatiivi. Liitev, mitte lõhkuv jõud on mu siira arvamuse kohaselt praegu hädavajalik Eestile, demokraatiale, meile kõigile. See ongi Keskerakonna koht ja olemise õigustus.
Mul pole mõtet skandaalseid kohvimasinaid ja muud taolist salgama kukkuda. Aga keegi ei käsi uuesti valida korruptante ja mugandunuid, kes enam kuigi hästi ei mäleta, milleks neid on kutsutud (taolisi leidub igas erakonnas). Keskerakonna valimisnimekirjad on peagi teie ees ja inimesi, sealhulgas täiesti värsket verd, kes soovivad riigikokku minna parimate kavatsustega, leidub seal piisavalt.
Toimetaja: Kaupo Meiel