Arutelu selle üle, kas Tallinnas Harju tänaval asuva kirjanike maja seinale ikka sobib sinna 1972. aastal pandud Juhan Smuuli bareljeef või mitte, jõudis kirjanike siselistis toimunud kirglikust arutelust üpris oodatult kiiresti avalikkuse ette.

Lekitas selle kes lekitas, mis seal ikka, sest kirjanike liit pole ju vabamüürlaste selts ega templirüütlite ordu, mille tegevus peab igavesest ajast igavesti saladuses püsima. Pealegi vaatab ju pronksist Smuul kõiki, kes Tallinna vanalinnas uitavad, avalik ruum ja avalik asi seega. Kirjanikud on pealegi samuti avalik rahvas, kes elavad mõneski mõttes ainult Eesti rahva armust.

Laia pintsliga maalides võib Smuuli bareljeefi puudutavad arvamused jagada kolmeks. Ühed liidu liikmed on tuliselt selle mahavõtmise poolt, teised mõnevõrra rahulikumalt selle vastu ja kolmandad toetavad eelkõige seda, et küsimuse võiks 21. aprillil toimuval kirjanike liidu üldkogul läbi vaielda ja siis läbi hääletada. Muidugi on ka neljas rühm, need on need, kellel on sügavalt ükskõik, on see Smuul seal majaseinal või mitte.

Kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev ütles Eesti Päevalehele oma tasakaaluka arvamuse: "Isiklikult arvan, et tegemist ei ole põhiprobleemiga, millega loomeliit vastamisi seisab, aga meil on demokraatlik organisatsioon ja jääb nii, nagu liikmed otsustavad." Eesti Kirjanike Liidu lihtliikmena toetan esimehe hinnangut konfliktile sada protsenti.

Seilame praegu punamonumentide mahavõtmise laineharjal, mil mingi puusliku mahavõtmine tundub olulisem kui laenutushüvitise suurus, kuid kui mõnel kirjanikul jääb selle õnnetu pronksjuraka tõttu surematu teos kirjutamata, siis võetagu see maha ja asi vask. Või pronks.

Bareljeef on kogu oma sümboolsusest hoolimata ometi pisiasi. Asja tuum, mis võib linnaruumi ümberkujundamise varju jääda, on looja õigus olla tõbras, olgu ta kirjanik, kunstnik või barokkmuusikaguru.

Smuul kirjutas oma elu jooksul praeguseni armastatud teoseid, aga ka sügavalt stalinistlikku joga. Pekka Erelt kirjutas suurepärases ülevaates, et küüditaja Smuul ilmselt ei olnud aga tõsiusklik stalinist siiski. Smuuli punase loominguga on läinud nagu pidigi minema, see on lennanud ajaloo prügikasti ja pakub huvi vaid ajastu mõistmise kontekstis.

Tema muu vaimuvara aga elab edasi: eelmisel aastal esietendus Linnateatris tema "Polkovniku lesk" ja tänavu veebruaris esilinastus Smuuli jutustuse "Suvitajad" ainetel valminud samanimeline film. Kusjuures linateose "Suvitajad" tutvustuses on kirjutatud, et film valmis "seoses armastatud kirjaniku sajanda sünniaastapäevaga". Teagi nüüd, võib-olla peaks "Suvitajate" tootja teksti kohendama: "nalja täis suvine komöödia valmis seoses armastatud stalinisti ja võimaliku küüditaja sajanda sünniaastapäevaga".

Vähesed inimesed on ühekülgsed. Kuigi eraelus ilge tõbras, kelle vennale ka kätt ei annaks, võib inimene samal ajal olla suurepärane müürsepp, kingsepp või sõnasepp. Üks ei välista teist. Kaarel Ird oli erinevalt Smuulist mitte ainult kommunist, vaid ka tegelik küüditaja, kuid ometi kõva teatrimees, Uno Laht oli kagebiit, aga ka muheda keelega luuletaja. Ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Mälestusmärke neile avalikku ruumi püstitatud pole, aga kui oleks, tuleks need tõesti maha võtta.

Oleks kahju, kui mõne looja looming jääks nautimata vaid sel põhjusel, et autor on tulihingeline ekreiit või absoluutne liberast, aga muidugi on keeruline vaadata isikut ja tema loomingut lahus, kuigi võiks, sest nõnda oleks veidi lihtsam elada ja raamatuid ja maale ja laule nautida.

Mulle esimese hooga nüüd näiteks ei meenugi, kas Tõnis Mägi kuulamist võib avalikult tunnistada või peab seda igaks juhuks saladuses hoidma. Peab järele kontrollima, sest järg on käest läinud, et kes on meil siis nüüd hetkel põlu all ja kes veel ei ole. Mingi riiklik register tuleks luua. Riigi Teatajas võiks igal reedel ilmuda nimekiri, et järgmisel nädalal on lubatud nende isikute loomingu tarbimine, aga nende mitte.

Kui kirjanike liidu üldkogu võtab vastu otsuse, et Juhan Smuuli bareljeef võetakse maha, siis võiks ehk asi sellega lõppeda, looming jääks ja elu läheks edasi, aga see oleks poolik lahendus. Järgmisel hetkel peame paratamatult sellega edasi minema, sest pretsedent on loodud.

Järgmisel hetkel peame jalutama suvepealinnas Pärnus läbi kesklinnas asuva pargi, kus on August Jakobsoni suure ninaga mälestusmärk. Jakobson oli aastatel 1944–1946 ja 1950–1954 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimees ja 1950–1958 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Punane mis punane, vähemalt sama punane kui Smuul. Jakobsonil segas taiest à la "Poeem Stalinile" kirjutamast ainult see, et ta polnud nii andekas kui Smuul. Kes kirjutas poeemi "Maakera pöördub itta"? Juhan Sütiste. Mis tee asub Tallinnas Mustamäel? Juhan Sütiste tee.

Smuuli bareljeef pole seega ainult üks pronkspuuslik, see ja sellega toimuv kõneleb palju meie minevikust, meie olevikust ja meie tulevikust ning sellest, kuidas nende kõigega toime tulla. Vaid üht tahaks loota, tahaks, et igale andekale inimesele jääks õigus olla ka tõbras, sest ilma tõbrasteta on kurb maailm, aga võta nüüd kinni, kas mälestusmärk on tõbras Smuulile või rahvakirjanik Smuulile. Paras pähkel meile puremiseks, kui parajasti midagi muud hamba alla pista pole.