1992. aasta sügisel valitud riigikogu liikmeid tervitas kohtumisel riigikogu esimees Jüri Ratas, kelle sõnul kandis VII riigikogu suurt ajaloolist vastutust taasiseseisvunud Eesti põhiseaduslike institutsioonide töölerakendamisel ning põhiseadusest lähtuva õiguskorra loomiseks vajalike seaduste vastuvõtmisel.
 
Eesti taasiseseisvumise järgsed esimesed riigikogu valimised toimusid 1992. aasta 20. septembril ja 5. oktoobril tuli vastvalitud VII koosseis esimest korda kokku. Esimesel istungil ütles avasõnad vabariigi valimiskomisjoni esimees Eerik-Juhan Truuväli ning seejärel andsid riigikogu liikmed ametivande, mille luges ette vanim liige Jaan Kross. Istungil kuulati ära ka Leedu ülemnõukogu esimehe Vytautas Landsbergise tervitus.
 
Pärast päevakorra kinnitamist toimusid riigikogu esimehe ja aseesimeeste valimised. Riigikogu esimeheks sai Ülo Nugis, esimeseks eseesimeheks Tunne Kelam ja teiseks aseesimeheks Edgar Savisaar. Samuti toimusid VII riigikogu avaistungil Eesti presidendi valimised. Riigikogus kandideerisid presidendiks rahvahääletusel kaks enim hääli saanud kandidaati: Arnold Rüütel ja Lennart Meri. Salajasel hääletusel valiti 59 häälega presidendiks Meri, kes andis riigikogu ees ametivande päev hiljem, 6. oktoobril.
 
Riigikogu kuulas istungil ära ka Tiit Vähi valitsuse tagasiastumisavalduse ning võttis vastu otsuse valitsuse tagasiastumisest. Lisaks otsustas riigikogu moodustada riigikogu kantselei ning kehtestas ajutiselt riigikogu kodukorra ja töökorra.
 
VII riigikogu kandis Eesti seadusandlikku võimu 30. septembrist 1992 kuni 10. märtsini 1995 ning võttis selle ajaga vastu 522 õigusakti, sealhulgas 169 seaduse tervikteksti.