Michal: droonirünnakutega Läänemerel tuleb harjuda ja nendeks valmis olla

Peaminister Kristen Michali sõnul tuleb Eestil olla valmis, et Ukraina ründab ka edaspidi Läänemerel Venemaa laevu.
Käisite sel nädalal Berliinis Ukraina toetajate hea tahte koalitsiooni kohtumisel. Mida sealt kasulikku Ukrainale sündis?
Tahtekoalitsioon on ellu kutsutud Ukraina seljatagusena. Seal on 37 riiki ehk see on laiem kui üksiti Euroopa Liidu liikmed. Seal on ka näiteks Türgi, Jaapan ja Kanada. Sel korral olid seal ka Ameerika Ühendriikide esindajad Steve Witkoff ja Jared Kushner ning Donald Trump helistas ja esitas oma vaadet. Tahtekoalitsioon on sündinud sõnumina, aga nüüd on see väga praktiliseks muutunud. 13 riiki ja 2800 sõdurit viisid just Poolas õppusi läbi, meie olime seal ka 130 mehega. See näitab, et suudame samme astuda.
Räägiti ka Euroopa Komisjoni ettepanekust anda Ukrainale järgmiseks aastaks 45 miljardit. Lisaks tehti ettepanek riikidele väljaspool Euroopa Liitu, et nemad panustaksid juurde sellele summale. Veel räägiti, et Ukrainale on talveks vaja konkreetseid asju: õhukaitset, erinevaid lennukeid ja kõike muud, et talv üle elada.
Donald Trump helistas kohtumisele ja väidetavalt kõlas seal mõte, et eurooplased võiksid vähem Ukrainat toetada. Mida sellest arvata?
Siin ma pean parandama. Seal võis minna midagi tõlkes kaduma. Trumpi sõnum oli sama, mida ta on ka varem korranud: esiteks on inimkaotuste hulk väga suur. Teiseks on tema hinnangul keeruline olukord, kui majandusest peab palju ära võtma ja suunama sõja või kaitse peale. Ta ei teinud kordagi ettepanekut, et Euroopa jätaks Ukraina aitamise pooleli, ega veel vähem vihjanud, et Euroopa ei peaks Ameerikalt enam relvi ostma.
Kuidas vaadata ka teisi sõnumeid, mis Ameerikast tulevad – et rahu võiks saabuda enne jaanuarit – ja optimismi, justkui Venemaa oleks nüüd siiralt valmis rahukõnelusteks?
See oli Trumpi kontseptsioon. Ta andis ülevaate Hiinas toimunud kohtumisest ja ütles, et on nüüd optimistlikum Putini rahu poole liikumise osas. Trumpi esindajad olid ka laua taga, kes justkui kinnitasid, et neil on samasugune tunnetus. Mida see tegudes tähendab, on väga raske hinnata. Mina peegeldasin selles elutervet skeptilisust. Putin on "jah, aga" mees olnud pikka aega: ta on öelnud, et rahu on eeskätt tähtis, ja siis ütleb, et tal on hulk tingimusi. Viimastel nädalatel on see jälle meeltemänguks läinud, kus Putin on öelnud: loomulikult arutame rahu, aga kõigepealt arutame Euroopa julgeoleku arhitektuuri.
Justkui Euroopa ohustaks Venemaad. No millal on Euroopa kedagi ohustanud? Meie konventsionaalsed väed ja võimed on väga tugevad, aga Euroopa ei ole ohuks Venemaale. Praegu käib mäng selle peale, et Putin mängib jälle aega. Ameeriklased suruvad, et enne vahevalimiste tulemuste realiseerumist mõlemas kojas, toimuks midagi. Mina oleksin väga rõõmus, kui vaherahu saabuks, aga selleks on vaja reaalseid samme, mitte lihtsalt öelda "jah" ja siis lisada jälle neid "agasid".
Sel nädalal toimus kolme presidendi – USA, Hiina ja Venemaa – kohtumine. Mis mulje teile sellest jäi ja kes sellest kõige rohkem võitis?
Sellega oli seotud nii hirme kui ka lootusi. Arvan, et see andis sõnumi, et kaks on suuremad – Ühendriigid ja Hiina – ning Venemaa on veidi väiksem. Samas ei maksa arvata, et see, mida meie tahame näha üksiti ka paika peab. Venemaa sai sõnumi, et ta on suurtega samal pulgal. Ehkki ma ütleksin, et Hiina vaatest tulid suured liidrid nende juurde, Ühendriike nad kohtlevad võrdsena, Venemaad veidi väiksemana. Kuna suured liidrid seal olid, siis arvan, et Hiina oli võidupoolel ja veidi võitis ka Putin. Ehkki seal oli ka noote kõrval, mida rahvusvaheline meedia tõlgendas nii, et neid enam sellise tähtsusastmega riigiks ei peeta, nagu on Ühendriigid ja Hiina.
Seal võeti vastu ka rahudeklaratsiooni-nimeline dokument, mis on üsna vastuoluline. Mida teie sellest arvate?
Seal on palju erinevaid nüansse. Ma hea meelega ei oleks Putinit seal näinud, vaid Haagis kohtumas kohtuga. See oli meie vaatest sõnum, mida väga näha ei tahaks, sest reeglitel põhinev maailm ei ole ainult väikeste ja keskmiste jaoks, vaid peaks ikka suurte jaoks sama olema. Teine on kindlasti fossiilide heakskiitmine – sõnum, et fossiilkütustega tuleb ikka edasi minna ja turgu omavahel jagada. See peegeldab sama, mida Eestiski on näha – Hormuzi hinnatõusu. Küllap püütakse sellele vastu astuda, sest Hormuzi hinnatõusu esimene löök absorbeeriti tõenäoliselt Hiina naftavarudega ja nüüd on see tegelikult ka maailma veidi laiali läinud.
Mida veel teame ja oleme aru saanud, on see, et seal arutati ka Ukraina teemadel, aga deklaratsiooni jõudnud sõnastus ei leidnud heakskiitu kõigi poolt. Teisest küljest on see pigem hea, sest Euroopa asju tuleb Euroopaga arutada ja Ukraina asju Ukrainaga. Seetõttu on ehk positiivne, et selliseid kardetud leppeid ei sündinud, kus eeldati, et maailm jagatakse mõjusfäärideks.
Kas sealt võib tulla koostöö, mis jätkub?
Enam kui tõenäoline, et suured riigid otsivad teatud ühisosa. Sõltub, milles see ühisosa täpselt seisneb. Julgeksin öelda, et praegu on nad selles üsna siirad, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu suhtes on neil sarnane vaade erinevatel põhjustel. Arvan, et diislis ja fossiilides on neil sarnane vaade erinevatel põhjustel, aga üldiselt ikkagi elukalliduse teema, mis kõiki riike ja majandusi poob. Tuumalepped on maailmavaates ka mõistlikud, et tuumarelvastust vähendada – see on meie vaatest kindlasti mõistlik printsiip.
Euroopa on ära otsustanud, kes meid esindab võimalikel kõnelustel. Kas neid inimesi ei ole liiga palju – seal on praegu viis riiki ja kaks institutsiooni – ning kas see, et välispoliitika juht Kaja Kallas kõrvale jäi, on halb märk? Kas tõmmati Kaja Kallasel vaip jalge alt ära?
Mina ütlesin seda Euroopa Ülemkogul, et ilmselt me kõigiga hetkel sõbrad ei ole, aga küll jälle sõbraks saame – minu arvates peaks Kallas kindlasti seal laua taga olema. Ja just sellel põhjusel, et see ongi tema roll. Kunagi, kui komisjon valiti – sel ajal mina veel peaminister ei olnud, aga Kaja oli –, tehti kokkulepped, mis on komisjoni presidendi roll, mis ülemkogu juhi roll ja mis kõrge välisesindaja roll. Mõte oligi ju tegelikult Kallas selles rollis, kes on täpselt nagu enamus Eestist, kriitiline Putini Venemaa suhtes.
Ütlesin kohtumisel, et kui tahame kedagi ennast esindama, peaks seal olema inimene, kellel on ka kriitiline meelestatus. Mina arvan, et Kallas on selles väga hea. Institutsioone on meil kaks ehk Euroopa Ülemkogu ja Komisjon: institutsioonide poolt on António Costa, kes seda justkui mentaalselt võiks korraldada, ja Ursula von der Leyen, kes korraldab tööjaotust komisjoni sees. Meie vaatest on pigem hea, et see viisik on ehk suured riigid – Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik – pluss Itaalia ja Poola. Siis on ka Poola sees ja ma võin täitsa kindlalt öelda, et Donald Tuski peale võime täitsa kindlad olla, samamoodi nagu tegelikult ka teiste peale, mis puudutab Ukraina küsimusi.
Sõda jõudis laupäeval meile päris Soome lahele. Mida see tähendab, et Ukraina droonid tabasid Vene laeva, see põleb teist päeva ja seda üritatakse kustutada? Kas see näitab ka muutust meie piirkonnas ning peame harjuma mõttega, et aeg-ajalt laevad siin põlevad?
Arvan küll, et tuleb sellega harjuda ja selleks ka valmis olla. Selline tegevus ei ole esmakordne. Oleme valitsuses seda korduvalt erinevates formaatides ja detailides arutanud ning see, et Läänemerel võtab Ukraina sihtmärgiks Vene laevu, ei ole kuidagi üllatav ega kindlasti ka esimene kord. Arvan, et selleks tuleb valmis olla. Meie vaatest on mitu asja head: esiteks suudab Soome rahulikult tegutseda. Seal ei ole hüsteerilisi hüüdeid, et laske laev põhja. Nad suudavad rahulikult tegutseda ja arvan, et see seab teatava standardi.
Teine on see, et meie koostöö soomlastega on väga hea. Meie kindral Kurvits läks appi ja meie päästelaevad on sinna vajadusel minemas, nii et valmisolek koos tegutseda on olemas, sest selliseid juhtumeid võib olla veel. Meie ühine mure on tõenäoliselt nende laevade ja võimaliku keskkonnareostusega toime tulla. Selleks oli meil ka riigilaevastik pandud juba ootele, nii et meil olid kõik süsteemid jälle soojas. Eestis on see läbi harjutatud, aga praktikas tuleb seda kindlasti veel.
Toimetaja: Merilin Leetna










