Tõnu Tannberg: Gorbatšov ei toonud meile vabadust

EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino, NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov, abikaasa Raissa Gorbatšova, Paide Rajooni Agrotööstuskoondis.
EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino, NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov, abikaasa Raissa Gorbatšova, Paide Rajooni Agrotööstuskoondis. Autor/allikas: Ülo Josing

Mihhail Gorbatšovi perestroika võimaldas Eestil iseseisvuse taastada, aga Gorbatšov ei toonud meile vabadust. Vastupidi, ta tegi kõik endast oleneva, et Nõukogude Liitu säilitada ja koos hoida, kirjutab akadeemik Tõnu Tannberg.

Mihhail Gorbatšov oli kindlasti poliitik, kes olulisel määral kujundas läinud sajandi maailma poliitilist palet. Seetõttu on sobilik põgusalt meenutada tema perestroika poliitikat ja selle rolli meie ajaloos.

1985. aasta märtsis Nõukogude Liidu uueks liidriks tõusnud Mihhail Gorbatšovist pidi pärast omapärast gerontokraatia valitsemisaja lõppu (Leonid Brežnev, Juri Andropov, Konstantin Tšernenko) saama partei uus liider, kes riigi kriisist välja viib ja säilitab sotsialistliku ühiskonnakorra.

Gorbatšovi esialgne uuenduste kava nägi ette riigi majandusliku arengu kiirendamise sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise ehk perestroika (v.k ümberkorraldamine) teel. Mõne aja möödudes kerkis päevakorrale avalikustamine (glasnost), mis tõi kaasa tsensuurireeglite pehmenemise, salastatuse vähendamise ja sõnavabaduse avardumise ühiskonnas.

Avalikustamisega kaasnes ka Nõukogude poliitilise elu liberaliseerimine ja läbikäimise tihenemine muu maailmaga. Tasapisi hakkas murenema senine ainult kommunistlikule parteile tuginev poliitiline süsteem. Kompartei juhtroll riigi poliitilises elus vähenes ja senise ainupartei kõrvale tekkisid mitmesugused erinevad ühiskondlikud liikumised, millest kasvasid hiljem välja poliitilised parteid.

1989. aasta märtsis toimusid aga pärast 1917. aastat esimesed mitme kandidaadiga (kuid mitte veel täielikult demokraatlikud) valimised uude kõrgeimasse riigivõimuorganisse – Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi. Kongress valis enda hulgast ülemnõukogu, kelle poolt valiti Nõukogude Liidule esimeseks presidendiks Gorbatšovi. Nii oli tegelikult lühikese ajaga ka senine komparteikeskne riigi võimustruktuur kardinaalselt teisenenud.

Kõik need üleliidulised ümberkorraldused andsid võimaluse muutusteks ka Eestis. Kuigi Moskva uuenduskurssi suhtuti siin esialgu äraootavalt ning Eesti NSV juhtkond eesotsas vanameelse Karl Vainoga ei mõelnudki ümberkorraldustele, aga alates 1987. aasta kevadest hakkasid ühiskondlikud olud altpoolt tuleva surve tõttu kiiresti muutuma ning ühiskonna ärkamisega alanud protsess viis lõpuks iseseisvuse taastamiseni.

Gorbatšov muutis põhjalikult ka Moskva senist välispoliitilist kurssi. Tema "uut moodi mõtlemise" tuumaks välispoliitikas sai stalinliku bipolaarse maailmavaate kõrvaleheitmine, võidurelvastumise ohjamine, väljumine regionaalkonfliktidest (Afganistani sõja lõpetamine), kahe üliriigi – NSV Liidu ja USA – konfrontatsiooni tasandamine ning mittevahelesegamispoliitika idablokis, mis päädis Berliini müüri kui külma sõja sümboli lammutamine (1989) ja Saksamaa ühendamisega (1990).

Idabloki lõplik demonteerimine viidi lõpule sõjalise ühenduse – Varssavi Lepingu Organisatsiooni – laialisaatmisega (1991) ja pikaajaline vastasseis külma sõja näol lõppes lääne võiduga – kahepooluselisest sai ühepooluseline maailm. Need kardinaalsed muutused rahvusvahelisel areenil kaotasid esmalt tõkked välis- ja kodu-eesti suhtlemisel ning kokkuvõttes sillutasid teed Balti riikide iseseisvuse taastamisele ning hilisemale integreerumisele lääne sõjalistesse ja poliitilistesse struktuuridesse.

Tollaseid muutusi rahvusvahelisel areenil on sageli meie iseseisvuse taastamisprotsessi arengute käsitlemisel tagaplaanile jäetud.

Seega on Gorbatšovi teeneks kõige üldisemas plaanis meie ajaloo silmis see, et tema poliitika kujundas nii sise- kui välispoliitilised raamtingimused, mis võimaldasid meil iseseisvuse 1991. aastal taastada.

Gorbatšov ei toonud meile vabadust. Vastupidi, ta tegi kõik endast oleneva, et Nõukogude Liitu säilitada ja koos hoida. Teame, et see ei õnnestunud. Perestroikast, mille sihiks oli anda tardunud punaimpeeriumile uus hingamine, sai aga lõppkokkuvõttes katastroika, mille tagajärjel NSV Liit kadus 1991. aastal ajalooareenilt.

Meie jaoks oli see võimalikest parim lahendus. Me suutsime impeeriumi murenemisprotsessi käigus avanenud ajaakna õigeaegselt ja oskuslikult ära kasutada. See ei õnnestunud kõigil. Paraku Venemaa ise ei suutnud seda ajaloolist murrangut enda kasuks pöörata ja oma impeeriumi ihalust taltsutada. NSV Liidu taga igatsemine ja 1991. aasta sündmuste käsitlemine 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofina on ajaloo prügikastis sorimine.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: