Reisikirjad on alati head teabeallikad maa kohta, kus kirjutaja käis ning mille kohta ta võttis vaevaks midagi arvata. Vältimatult on valdav enamus reisikirjeldustest kirjutaja enese ja tema mõtete ning tegevuste kirjeldamine mingis keskkonnas.

Huvitav ongi lugeda vanu reisikirju, mille puhul ei hakka lugejat segama võimalik suhtumine kirjutajasse ega kirjeldatu detailitruudus või selle puudumine. Kuid mõned reisikirjad on rohkem mõju omavad kui teised. Seda juhul, kui esitatatu on ajas püsiva väärtusega ning suurema üldistusvõimega.

Üks selline raamat on prantsuse aristokraadi Astolphe de Custine´i kirjeldus Venemaast aastal 1839. Raamatut on üllitatud erinevate pealkirjade all – "Kirjad Venemaalt", "Venemaa aastal 1839","Tsaari impeerium" ja veel mõned variandid. Kuid see pole tähtis. Tähtis on tõik, et raamat on püsivalt olnud Venemaaga tegelejate jaoks väga levinud mõtteterade allikas.

Paar sõna autorist. Markii Astolphe de Custine oli keerulise elulooga. Tema vanaisa hukati revolutsiooni ajal hoolimata sellest, et ta oli kindralina sõdinud revolutsiooni poolel. Tema isa jõudis samuti giljotiini alla, kui Astolphe oli alles paariaastane. Astolphe kuulus seksuaalvähemuste hulka ja see jättis tema mainele sügava laigu.

Tema varased kirjatööd olid üpris keskpärased, kuni reisikirjani Hispaaniast. Seda kiitis ka Honore de Balzac, kes soovitas tal selles valdkonnas jätkata, muuhulgas ka "põhjasuunal", mille all ta pidas silmas Venemaad.

Nii jõudiski de Custine otsusele minna Venemaale ja sellest reisist ka raamat üllitada. Mõte oli isegi laiem, ta oli juba tutvunud Alexis de Tocqueville´i Ameerika-reisikirjaga ja mõtiskles kirjutisest, milles näidata vastupidiselt Tocqueville´ile demokraatia ja vabariikluse kahjulikkust ning monarhia kasulikkust. Nimelt oli ta veendunud monarhist, mis tema isa ja vanaisa saatust arvestades ei ole ka ime. Lisaks olevat tema külaskäigust ning selle kirjelduse võimalikust positiivsest mõjust olnud huvitatud ka tsaar Nikolai I.

Seega saabus Venemaale impeeriumi suhtes soodsalt häälestatud monarhist. Lahkus aga peaaegu et vabariiklane. Sedavõrd sügava mulje jättis talle Venemaa tegelikkus. De Custine ei pruugi olla faktitäpne, kuid tal osutus olema terav taju ja üldistusvõime, mis hoiabki tema hinnangud praeguseni ajakohastena. Või õigem oleks öelda, et Venemaa tegelikkus läbi erinevate aegade on säilinud mitmeti muutumatuna.

Sel põhjusel keelustati de Custine´i raamat Venemaal kohe, kui see oli Pariisis ilmunud. Kuigi kõrgklassis levis see Venemaal kulutulena, nagu ikka keelatud kaubad.

Kuna juba tollal olid Venemaal Lääne-Euroopas omad "pehme jõuga" tegelevad esindajad, siis prooviti korraldada de Custine´i raamatu mahategemine nii-öelda kohalike autorite poolt. Kuid mitte eriti edukalt. Raamatust ilmus mitmeid ametlikke ja mitteametlikke uustrükke.

Vene keeles ilmus see ümberjutustusena 1910. aastal ja lühivormis veel ka 1930. Kuid siis aitas ja ka nõukogude võim keelas raamatu, mis tuntud Ameerika diplomaadi ja Venemaa-eksperdi George Kennani hinnangul kehtis samavõrd Stalini režiimi kui tsaarirežiimide kohta. Ja ega asjad pole väga palju muutunud. Tsaari-Venemaa ja praeguse Venemaa võrdlemine ongi üpris kasulik, näitamaks, kui vähe mõned asjad idanaabri juures on muutunud.

Ligi 20 aastat tagasi ütles mulle üks kolleeg NATO-s, et tulenevalt oma endisest ametist suursaadikuna Moskvas on ta de Custine´i raamatut lugenud viis korda ja huvitaval kombel ei ole selle kehtivus vene tegelikkuse kohta ikka veel muutunud, hoolimata Venemaal toimunud muudatustest.

Läänes on seda reisikirja avaldatud korduvalt ja nagu öeldud, erinevate pealkirjade all. Kuna teos on mahukas, siis on minu nähtud inglisekeelsed trükid olnud pisut kärbitud. Venemaal ilmus 1910. aasta ümberjutustus 1990. aastal tohutus tiraažis, kuid väga viletsal paberil ja tsaariaegse trükipildi tõttu raskelt loetavana. Esimene täiemahuline väljaanne oli vist aastal 1996.

Praegu on mul aga laual rohkem kui tuhande-leheküljeline täielik kommenteeritud venekeelne väga heas köites üllitis. See põhineb aastal 2015 Pariisis ilmunud prantsuskeelsel väljaandel ja selles on ka autori kaks eessõna tema eluajal ilmunud väljaannetele.

Nagu reisikirja ilmumise ajal, nii on ka praegu Venemaal ilmuvad arvamused raamatu kohta seinast seina. Aleksander Herzen nimetas seda "kõige intelligentsemaks Venemaa kohta ilmunud raamatuks", Tjuttšev aga väljendas sügavat nördimust.

Ka praegu on Venemaal de Custine´i hindajaid, kuid ehk enamgi manajaid, nagu näiteks endine kultuuriminister ja nüüdne ajaloohariduse komisjoni juht Medinski, kes tegeleb ajalooõpikute ümberkirjutamise nõudmisega ning keda võiks kõrvutada Nikolai I aegse haridusministri Sergei Uvaroviga. Too nimelt pakkus iseennast de Custine´ile vasturaamatut kirjutama. Kuid vastulöögi korraldamine anti tollal krahv Benkendorffi juhitavatele nii-öelda pädevatele organitele.

Ja ega palju ei ole Venemaal tõesti muutunud. Välisriikides avaldatava Venemaa suhtes nii-öelda väärinfoga tegelevad ka tänapäeval Vene eriteenistused ja nende käepikendused raja taga. Ja need käepikendused hoolitsevad nii Venemaa "õige" valgustamise kui oma asukohariikide ja üldse läänemaailma puuduste pideva kajastamise eest. President Vladimir Putin on ka isiklikult võtnud ette ajaloost tõeliselt õige pildi maalimise, kuna alluvad on seni ilmselt asjaga kiduralt hakkama saanud.

Markii de Custine´i raamatu väärtus on aga püsiv. Meie asupaika arvestades oleks see ka paljudele eestlastele valgustav lugemine. Isiklikult julgeks soovitada täispikka ja kommenteeritud väljaannet, hoolimata selle mahukusest. Kuid eks otsustajad on ikka kirjastused.

Viited lugemishuvilistele

• Астольф де Кюстин "Россия в 1839 году" - 2020
• Astolphe de Custine "Letters From Russia" – 2002
• "Записки о Росcии француского путешественника Маркиза де Кюстина" – 1990
• The Marquis de Custine "Empire of the Czar. A Journey Through Eternal Russia" - 1989