Kadri Veski pani Antslas lemmikloomakliiniku püsti pärast aastaid lastega kodus olemist. Kui Veski lootis, et saab maapiirkonnas rohkem suurloomadele spetsialiseeruda, siis 98 protsenti tema ajast kulub lemmikloomadega tegelemisele. Antsla elanikud on Kadri aga sellegipoolest soojalt vastu võtnud.

"Mul on tunne, et see on ikka päris suur asi. Inimesed lihtsalt astuvad sisse, pole neil mingit muret, mõnel pole isegi loomi ja nad lihtsalt tulevad ja nad on tõesti väga õnnelikud ja siiralt tänulikud," räägib Veski, et ka väikeses linnakeses on nõudlus loomaarstide järele suur.

Maie Oja viis aga ellu kauaaegse unistuse ja avas Tõrvas koertehotelli. Ööpäev Tõrva koertehotellis maksab 20 eurot. Hotell majutab korraga kuni kümme neljajalgset sõpra ning alates avamisest maikuus käib siin kibekiire töö, sest huvi selle teenuse vastu on väga suur.

"Meil on olnud ainult üks öö, kus ei olnud kedagi hoius. Ma ei oodanud seda, et see nii hästi käima läheb. Ma arvasin, et me vajame ülestöötamiseks rohkem aega, aga kohe läks täie hooga käima," räägib Oja.

Õitseb ka lemmikutele iluteenuste pakkumine. Mariliis Veskimeister alustas Pärnus hiljaaegu päris oma lemmikloomahoolduse salongiga ja tõdeb, et järjekorrad venivad kohati pooleteise kuu pikkuseks. Seda, et lemmikuid on rohkem kui varem, näeb ta oma igapäevatöös.

"Alla pooleteistaastaseid kasse ja koeri on palju rohkem kui varem," tõdeb Veskimeister ning usub, et koroonal oli selles mängida suur roll. "Oli rohkem sunniviisiliselt aega. Käiakse õues jalutamas, see variant ju oli kõigil. Siis mõeldi, et miks üksinda käia jalutamas, võib-olla võiks keegi veel kõndida koos, kes võib-olla ei räägigi. Ja siis tulebki see kutsika mõte."

Lemmikute buum on aga viinud selleni, et loomaarstid, keda on niigi vähe, töötavad oma võimete piiril. Eesti Väikeloomaarstide Seltsi president Julija Abram tegi augusti lõpus uuringu, kust selgub, et 75 protsenti veterinaaralal töötajatest on kahe viimase aasta jooksul kogenud stressi ja 42 protsenti läbipõlemist.

Kuigi loomaarste on Eestis registreeritud 848, ei anna see Julija sõnul päris adekvaatset pilti, sest osa neist õpitud erialal tegelikult ei tööta, samas ei tule ka uusi loomaarste ülikoolist piisavalt peale. Õli valab tulle asjaolu, et peamiseks loomaarstide ülekoormuse ja läbipõlemise tekitajaks pole mitte loomad, vaid nende omanikud.

"Omanikud on pigem sellise suhtumisega, kus nad tahavad saada tulemusi ja diagnoosi kohe. Nad ei ole nõus selle eest maksma ja nad on äärmiselt ärritunud ka selle summa pärast, mida nad juba peavad välja käima. Ja nad unustavad ära, et lemmikloomadel ei ole haigekassat. Lemmiklooma omamine on privileeg, mitte kohustus. Ja ma võin julgelt väita, et on terve hunnik omanikke, kes ei tohiks ega peakski lemmiklooma omama," räägib Julija Abram.