Tegelikkuses ei ole erakorralise meditsiini osakondade (EMO) ülerahvastatus mitteerakorraliste patsientidega ainult Eesti mure, vaid see on ülemaailmne ja üha süvenev probleem. Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Kanadas ja Austraalias on EMO-s osutatava teenuse osakaal suurenenud igal aastal kolm kuni kuus protsenti.

EMO peab jõudma aidata neid, kelle tervisemure on kriitiline

Lihtsamate tervisemuredega patsiendid erakorralise meditsiini osakondades tähendavad reaalsuses seda, et inimene, kes vajab kiiret abi, ei pruugi seda saada.

Samuti toob see hüppeliselt kaasa tervishoiuteenuste kulude kasvu, pikenenud ooteajad EMO-s, erakorralistele patsientidele ette nähtud aja lühenemise, arstide rahulolematuse ja läbipõlemise.

On rakendatud patsientide suuremat omaosalust, tegeletud patsientide harimisega, samuti on kohustatud perearste osutama abi väljaspool tööaega nii õhtutundidel kui ka nädalavahetustel. Vaatamata neile püüdlustele on mitteerakorraliste visiitide arv jätkanud kasvutendentsi.

Võime vaid tõdeda, et miski pole uus siin maailmas ehk et Eesti ei erine teistest riikidest ka selles aspektis. Sarnaselt Eestiga on mitteerakorraliste patsientide hulgas enam nooremaid, väiksema sissetulekuga patsiente, neid, kel pole ravikindlustust ja kes on ka eelnevalt pöördunud mitteerakorralise probleemiga EMO-sse.

Pöördumiste põhjused on kinni inimeste mõttemustrites, hoiakutes ning ootustes. Võimalik on eristada kuus põhilist teemat, mis patsientide otsuseid mõjutavad.

Esiteks. Perearstiabi kättesaadavus ja usaldusväärsus. Patsiendid pöörduvad EMO-sse sageli eelnevalt perearstiga isegi kontakteerumata. Põhjusteks eelnev positiivne kogemus EMO-s; raskused saada perearstikeskusest just neile sobivat konsultatsiooniaega; eeldus, et perearst ei ole kohe kättesaadav; teadmatus, et sellise probleemiga patsiente ravib ka perearst; ning teatud juhtudel (umbes kümme protsenti) ka otsene rahulolematus oma perearstiga.

Teiseks. Patsientide tunnetatud seisundi erakorralisus ning ärevus. Inimesel on vaja saada kinnitust, et kõik on korras. Hinnatakse, et EMO-s saadud kinnitus, et tegemist ei ole tõsise terviseprobleemiga, on usaldusväärsem kui perearstilt saadud kinnitus, ning valitseb uskumus, et haiglate osutatud teenus on paremal tasemel kui perearstide osutatud. See teema haakub oluliselt järgmisega.

Kolmandaks. Tunnetatud vajadus uuringute ja analüüside järele. Usk, et nende seisund vajab spetsiifilisi uuringuid, mida haiglas osutatakse kohe ja suurema tõenäosusega kui perearsti juures. Sageli on selline uskumus seotud patsiendi ärevusega.

Neljandaks. Pere, sõprade ja ka tervishoiutöötajate soovitused pöörduda erakorralise meditsiini osakonda. Uuringute põhjal võib see teema seletada isegi kuni pooled pöördumise põhjused. Mõnes uuringus olid esiplaanil tervishoiutöötajate soovitused, teistes pigem pereliikmete ja tuttavate soovitused. Tervishoiutöötajate hulka võisid kuuluda ka lihtsalt tuttavad meedikud, mitte ilmtingimata patsiendi enda perearst või pereõde.

Viiendaks. EMO-sse pöördumise mugavus ja lihtsus. Avatus 24 tundi ööpäevas; võimalus, et ei pea eelnevalt broneerima vastuvõtuaega ning vajaduse korral saab kohe spetsialisti konsultatsiooni; paiknemine lähemal kui perearstikeskus; uuringute kiirem kättesaadavus.

Kuuendaks. Patsiendist sõltuvad isiklikud tegurid. Valdavalt transpordi ja kuludega seotud probleemid. Eristusid selgelt maal ja linnas elavad patsiendid. Maapiirkonna inimesed pöördusid õhtu- ja öötundidel oluliselt harvem.

Patsientide ja meedikute arusaam

Selgelt erinevad patsientide ja meedikute arusaam sellest, mida mõistetakse erakorralise seisundi all.

Meditsiinitöötajad lähtuvad seisundi raskusest kliinilises mõttes, ohust edasisele tervisele ja elule, patsientide puhul on erakorralisuse hindamisel lähtepunktiks nende tunnetatud valu, ärevus, ebamugavus ning hirm tõsise probleemi ees (näiteks seljavalu, tugev köha, palavik). Seetõttu on väga paljudel juhtudel, mida tervishoiutöötaja hindaks mittekohaseks pöördumiseks, patsiendi hinnangul tegu kohase või vajaliku pöördumisega.

Perearstiabi kättesaadavus on samuti oluline tegur. Uuringutes on leitud, et patsiendid ei soovi oma "ägeda" probleemiga oodata enam kui ühe päeva.

Samal ajal tuleb aga arvestada, et see nn rohelise või sinise kategooriaga patsient ei ole väga sageli erakorralise või ägeda seisundiga ka perearsti hinnangul ning seetõttu võib talle pakutav vastuvõtuaeg olla kaks kuni kolm päeva pärast. Uuringud on näidanud, et patsientide hulgas suureneb üha enam ootus plaaniväliste vastuvõttude järele ning seda võib ka süvendada lihtne juurdepääs EMO-dele.

On leitud, et tarbijalik suhtumine, suurenenud nõudmised kättesaadavusele ja sellest lähtuvalt pidev lahtiolekuaegade pikendamine võivad tekitada arvamuse, et (pere)arsti vastuvõtule peab saama minna igal ajal. Kui nendele patsientidele teha EMO-s veel ka kalleid uuringuid ja analüüse, tekitatakse arusaam, et selline ongi õige käsitlus ning rahuolematus perearstiabiga, kus seda kõike sarnasel viisil ei pakuta, süveneb veelgi.

Kokkuvõtteks

Kõigepealt peaks osapooled jõudma meediast ühise laua taha ning jätma emotsioonid kõrvale. Kasu ei too vastandumine, vaid tasakaalukas läbiarutamine, millised oleksid parimad lahendused, võttes arvesse ka kogu ressurssi, mis meil kasutada on. Loodetavasti ei ole teema aktuaalne vaid valimiste eel ning poliitikute väljakäidud lahendused ei teeni vaid populaarsuse saavutamise eesmärki.

EMO-sse pöördumisi saab muuta siis, kui muutub inimeste mõtteviis ning tervishoiukorralduslikud otsused hakkavad ka reaalses elus reguleerima teadlikkust, et lõpuks on ka patsiendile endale kõige parem, kui ta saab õige abi õiges kohas.