Eestis elavnenud debatt tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse – või peame siiski ütlema jätkusuutmatuse üle – on igati tervitatav, eriti enne valimisi.

Tervishoiu rahastamist ja sellega kasvavat rahulolematust Eestis põhjustavad mitu trendi. Paljukardetud rahvastiku vananemine on samm-sammult kätte jõudmas, millega kasvab suurem nõudlus tervishoiuteenuste järele ning väheneb töötajate arv, kellelt maksu võtta.

Samal ajal kasutatakse üha enam uudseid töövorme, millega püütakse kõrvale hiilida traditsioonilisest tööjõumaksust. Kiire, kuid kallis innovatsioon meditsiinis, näiteks uudsed vähiravimid, suurendab lõhet elanikkonna ootuste ja solidaarse rahastamise võimaluste vahel. Samuti on viimastel aastatel terves Euroopas järjest enam puudus on õdedest, arstidest, ravimitest ja tarvikutest ning see kõik tõstab tervishoiukulusid.

Kust ja kuidas leida raha tervishoidu?

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on sõnastanud, et tervishoiu rahastamise hea süsteem peab täitma järgmisi eesmärke:

• ükski inimene ei tohiks vaesuda tervishoiuteenuse ostmise tõttu;
• rahastamiskoormus peab olema õiglane ehk panustamine peab vastama võimalustele;
• ravi kättesaadavus peab olema õiglane ehk lähtuma vajadusest;
• rahastamine peab soodustama kvaliteetsete ja kulutõhusate tervishoiuteenuste osutamist;
• rahastamine peab olema läbipaistev ja administratiivselt efektiivne.

Eesti tervishoiu rahastamise murekohtadele on viidanud juba aastast 2005 lugematud analüüsid Praxise, WHO, haigekassa, sotsiaalministeeriumi ja Arenguseire Keskuse poolt. Need on näidanud, et tervishoiu rahastamine ja teenuste kättesaadavus ei ole õiglane ning rahuldamata vajadus tervishoiuteenuste järgi kasvab, kui midagi ei muutu. Seda iseloomustavadki pikad järjekorrad eriarstiabis, teenuste ebavõrdne kättesaadavus piirkonniti ja inimeste kasvav omaosalus.

Analüüsid on peamise soovitusena välja toonud avalikust sektorist tervishoiu täiendavat rahastamist. Soovitatud on vähendada inimeste kõrget omaosalust, katta kogu elanikkond ravikindlustusega, suurendada perearstinduse ja ennetuse rolli. Paralleelselt tuleks otsida kohti, kus saaks tervishoiu süsteemi muuta efektiivsemaks, ilma et kasvaks ebavõrdsus kättesaadavuses. Analüüsitud on ka erakindlustuse ja ravikontode (mitte)sobivust Eesti jaoks.

Mida valitsused on püüdnud teha?

Tervishoidu lisaraha otsimisel on kaks eelmist valitsuskoosseisu püüdnud WHO soovitusi järgida. 2017. aastal otsustas Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa valitsus hakata suunama riigieelarve muudest tuludest haigekassasse lisaraha, mis sõltub mittetöötavate pensionäride arvust. Järk-järgult kasvas see kümnendikuni haigekassa tuludest. Et samal ajal tõsteti sotsiaalministeeriumi kohustustest suur osa haigekassasse, siis lisavõit oli rahalises mõttes väiksem, aga loodi eeldus tervishoiu tõhusamaks korraldamiseks.

Teine suur muutus oli koroonakriisi alguses, kui Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus tegi suure rahalise siirde haigekassasse aastani 2024 kompenseerimaks nii täiendavaid kulusid kui ka väiksemat maksulaekumist. See oli Eesti tervishoiu rahastamises uudne nähtus, sest eelmise kriisi ajal aastatel 2008-2012 kärbiti maksutulude vähenedes hüvitiste ja teenuste kättesaadavust.

Rahastamisega seonduvalt ei saa jätta märkimata praeguse valitsuse hiljutist ebalust Euroopa taaste- ja vastupidavusrahastusega, kust alguses lubati Tallinna haigla ehitamiseks ja meditsiinikopterite soetamiseks suuri investeeringuid, kuid hiljem need tühistati. Olgu lisatud, et senini ilutseb valitsuse kodulehel rahajaotuse joonis, millest suurim osa on uhkelt värvitud tervishoiu ja sotsiaalkaitse värvi, kuid tegelikkuses jõuab sotsiaalvaldkonda sellest rahast vaid kübe.

Senised lisaraha puudutavad otsused on lühiajalise mõjuga ning aastast 2025 hakkab haigekassa eelarves puudujääk kasvama sadade miljonite eurodeni, kui haigekassa soovib jätkata praegusel tasemel tervishoiuteenuste pakkumisega. Puudujääk kujuneb suuremakski, kui eesmärgiks võtta ravikindlustuse laiendamine kõigile inimestele, inimeste omaosaluse vähendamine või ravijärjekordade leevendamine.

Kolm V-d ja kolm I-d

Eesti tervishoiu rahastamise muudele võimalustele seavad piiri kolm V-d: Eesti on väike, vananev ja (võrreldes Euroopaga) vaene.

Väike rahvaarv tähendab seda, et Eestis ei ole suurt lootust, et erakindlustus suudaks toimida tervishoius kuluefektiivsemalt kui solidaarne haigekassa. Erakindlustus võiks ju motiveerida tervisekäitumisest sõltuvate sissemaksetega osasid inimesi tervislikumalt käituma, näiteks vaktsineerima, sõeluuringus osalema või suitsetamisest loobuma, aga puuduvad uuringud, mis näitaks, et see seos on tugev.

Isegi kui imekombel tekiks läbi suurema ennetuse mingi võit, siis sööksid selle ära erakindlustuse kõrgemad halduskulud ning kasvav ebavõrdsus. Meil on vast veel kõigil meeles aktiivselt juhitud pensionifondide kõrged haldustasud. Mõelge nüüd, mis saavad olema kasumit taotlevate tervisekindlustusfondide kulud.

Vananev rahvastik tähendab seda, et personaalsed ravikontod, kuhu inimesed ise maksuvabalt raha koguksid, et kanda kulud haigestumise korral, ei anna suurt efekti tervishoiu kui terviku jaoks. Tervishoiukulutajad on peamiselt vanad inimesed ja kahjuks ka madalama sissetulekuga inimesed.

Sellest, et kõrgepalgalised töötajad maksusoodustusega enda ravikontole raha koguvad (mille reaalne väärtus ei pruugigi säilida kiiresti kasvavate tervishoiuhindade korral), ei ole abi eakate ja laste ravikulude katmisel. Ravikontod oleksid mõeldavad riigis, kus on suur põlvkond noori, kes samal ajal jaksavad säästa nii enda ravikontole kui maksta kinni eakate ravi.

Viimaks oleme ka veel vaene riik võrreldes Soome, Rootsi ja Norraga, kuhu meie õed ja arstid saavad tööle minna. See tähendab, et me ei saa minna hulluks tervisesüsteemi efektiivsuse tõstmisega tervishoiutöötajate ületundide arvelt. Või loota, et nad lähevad madala palga eest maapiirkondadesse. Nad suunduvad pigem üle Soome lahe, kus ühe inimese kohta on tervishoiukulud kaks korda kõrgemad. Meditsiinis on vaja personali juurde, mis aga eeldab taas lisaraha tervishoidu.

Seega on enne riigikogu valimisi poliitikutele ja valijatele küsimus: kas soovime vähemalt senisel või veelgi paremal tasemel solidaarse ravikindlustuse ja teenuste pakkumise jätkumist?

Selleks on kaks võimalust – kas tõsta makse tervishoiu rahastamiseks või suurendada tervishoiukulusid teiste riigieelarvest rahastatavate teenuste arvel nagu on seda teinud eelmised valitsused. Kui tervishoiu solidaarse rahastamise kasvust loobuda, siis tõstame paratamatult inimeste omaosalust, mis aga suurendab nii tervise ebavõrdsust kui ka pikendab järjekordi, sh EMO ukse taga.

Tahaksime lõpetada positiivse noodiga, et sõltumata tervishoiu rahastamise viisist saab ja tuleb kolme V vastukaaluks tegeleda tervise valdkonnas kolme I-ga: inimkesksus, integreeritus ja innovatsioon.

Inimkeskses tervishoius nähakse inimest kui tervikut, mitte diagnooside komplekti ja haigekassa teenuste loetelu. Oluline on inimeste võimestamine, et nad saaks panustada oma tervise hoidmisel ja raviprotsessis. Inimkesksus eeldab tugevat esmatasandit.

Integreeritus tähendab suuremat koostööd tervishoiu eri osapoolte, sotsiaalvaldkonna ja inimese vahel. Innovatsioon loob selleks koostööks vajaliku taristu ning aitab juurutada uusi kulutõhusaid ennetus- ning ravimeetodeid.

Kolme I suurem roll tervishoius toob kaasa selle, et piiratud raviraha eest saame rohkem inimeste tervist. Need märksõnad võiks leiduda parteide valimisprogrammis soovitavalt koos nende elluviimiseks vajalike tuluallikatega.