Eesti meditsiin töötab juba pikemat aega suures pingeseisundis, surve erakorralise meditsiini osakondadele (EMO) on selle üks nähtavamaid probleeme. Lisaks kvalifitseeritud tööjõupuudusele oleme silmitsi elanikkonna üldise vananemisega, millega käib kaasas krooniliste haiguste esinemise sagenemine. Pandeemia pingestas olusid veelgi ja ei maksa arvata, et koroonapandeemia ei jäi viimaseks (globaalseks) tervishoiukriisiks.

Tervisekassa andmetel tehti Eestis esimese koroonalaine ajal kokku ligi 280 000 kaugvastuvõttu ja selle hulka on arvestatud telefonikõned, e-kirjavahetus, videokõned ja digivestlused. Enamasti räägiti telefoni teel, kõigest vähem kui viiendik arstidest kasutas ka digikanaleid.

Digimeditsiini potentsiaal on aga väga suur. Hästi toimiva digiplatvormiga saab meditsiinis olulisi probleeme leevendada ja koguni lahendada: suurimate väärtuste seas on EMO-külastuste vähendamine ja krooniliste haiguste regulaarne kontroll, mis aitab suurendada patsientide elukvaliteeti.

Oma igapäevases praktikas arstina, kes vastab inimestele küsimustele nende tervise kohta ning pakub lahendusi tervisemuredele, näen, et väga paljud pöördumised on just nimelt distantsilt lahendatavad. Küsimus ei ole mitte selles, et inimesed pöörduksid arsti poole asjatult, vaid selles, et haiguste ennetamise edukuse võti ongi regulaarne kontroll, oma terviseseisundi märkamine ja selle vastu huvi tundmine.

Elus juhtub nii mõndagi. Seda, et inimene pöördub ootamatult kõrgenenud vererõhuga või silma riivanud oksa tõttu EMO-sse, et saada teada, kas asi on tõsine või mitte, ei saa ju tegelikult hukka mõista. Lihtsalt, et neid kohti, kuhu mugavalt vastuste saamiseks pöörduda, võiks olla rohkem ja käepärasemalt saadaval. Meditsiinispetsiifilised digikanalid on siin oluliseks abiks.

Toimiva digiplatvormiga saab lahendada laia valikut terviseteemasid: ülemiste hingamisteede viirused, allergiad, nahaprobleemid, mitmete krooniliste haiguste jälgimine, eri põletikud, seksuaaltervis, vaimse tervise nõustamine. Kuna nii patsient kui ka arst on platvormil tuvastatud, saab epikriisi lisada Digilukku, välja kirjutada ja pikendada digiretsepte, avada ja lõpetada haigus- ja hoolduslehti.

Need on tüüpilised teemad, millega igapäevaselt tegelevad ka perearstid. Digikanali eeliste seas on ajavõit, sest ei pea vastuvõtule kohale minema, aga ka ligipääsetavus, sest tervisenõu saab ka pärast tavapärase tööaja lõppu, nädalavahetustel ja õhtupoolikutel.

See on efektiivne ka arsti töö vaatest, sest kaugteel saab hästi välja selekteerida juhtumeid, mis vajavad kindlasti kohapealset vastuvõttu, kuid anda ka juba esimesed nõuanded patsiendile. Minu rohkem kui aasta pikkune kogemus nõustamisel näitab, et 90 protsenti tehtud pöördumistest on saanud distantsilt lahenduse, ülejäänute puhul on olnud vajalik uuringutele või kontaktvisiidile saatmine.

Digimeditsiini tulevikuperspektiiv on tegelikult veelgi laiem. Näiteks Soomes tehakse ka osa hambaarsti vastuvõtte distantsilt. Tundub uskumatu? Tegelikult on see vägagi loomulik, sest oluline osa tööst ongi patsiendi nõustamine suuhügieeni osas ning eri ravivõimaluste läbi arutamine.

Eesti järgmine suur hüpe võikski toimuda digimeditsiinis. Kuidas seda hüpet teha?

Esiteks peame ette valmistama nii patsiente kui ka arste. Selge on see, et kontaktvisiit ja patsiendi nägemine on ikka ja alati tervishoius olulisel kohal, kindlasti ei saa kõik toimuda kaamerasilmade ja veebivestluste vahenusel. Kuid meie arusaam sellest, kuidas terviseteenuseid saada ja neid pakkuda, peab avarduma. Arsti juurde minek ei pea ammugi tähendama ainult kontaktvastuvõttu.

Reaalsus on see, et kõigil meil tuleb elus ette olukordi, kui vajaksime kiiret tervisenõu teemal, mis pole nii akuutne, et minna EMO-sse, kuid mida pole võimalik või mõistlik ajaliste või ruumiliste piirangute tõttu kontaktvastuvõtul.

Teiseks saab erameditsiin olla riiklikule tervishoiusüsteemile toeks. Esmatasandi meditsiinis on Eestis juba aastaid selge ressursipuudus, mis varieerub piirkonniti. Erakliinikud saaksid ja oleksid kindlasti valmis olema abiks toimivate digimeditsiini lahenduste kaudu.

Lähiriikidest on heaks näiteks avaliku ja erasektori koostööst meditsiiniteenuse pakkumisel Soome. Seal on mitmes piirkonnas erasektori digimeditsiini teenuseid kasutades õnnestunud kohalikes tervisekeskustes tunduvalt vähendada ooteaega arstide kontaktvastuvõttudele.

Uuritakse juba ka digimeditsiini lahenduste kasutamist krooniliste haiguste ravis ja jälgimisel ning esimesed tulemused on paljulubavad. Patsiendid saavad madala lävendiga pöörduda kaugvastuvõtule, kus paljud mured saavad lahenduse, ning ülejäänud suunatakse kontaktvastuvõtule. Nii toimivad digilahendused ka omamoodi triaažina.

Kolmandaks ei peaks panustama üksnes videovastuvõttudele, vaid digimeditsiinile laiemalt. Tervisekassa on võtnud suuna eriarstide videovastuvõttude soodustamisele ja pakub nende eest raviasutustele ka tulemustasu. Kindlasti on see samm õiges suunas, kuid sellest ei piisa.

Jällegi on kõrvale jäetud väga oluline esmatasand ja videovastuvõtud aitavad tervishoiutöötaja ressurssi kokku hoida väga vähe, kui üldse. Efektiivsust ja abi kättesaadavust aitavad eelkõige parandada asünkroonsemad lahendused nagu vestluspõhised konsultatsioonid. Kaugteel turvaliselt lahendatavate esmatasandi terviseprobleemidega ongi kõige mugavam ja kiirem tegeleda vestluspõhisel isikustatud konsultatsioonil. Seda nii patsiendi kui ka arsti jaoks.