Peremeditsiini kriis on kestnud peaaegu sama kaua kui 30-aastane sõda ning kriisitüdimuse teke on ühest küljest inimlikult arusaadav, teisest küljest aga räägime siiski meie oma Eesti inimestest, kelle inimõigust saada kodulähedast perearstiabi tihtipeale juba praegugi rikutakse. Ilmselt peab siiski minema veel hullemaks, selleks, et saaks ka paremaks hakata minema.

Lihtne on korrata Maailma Terviseorganisatsiooni ütlust, et tugev esmatasand on kuluefektiivne ning hästitoimiva meditsiinisüsteemi alustala, mis tagab parema tervisetulemi kogu elanikkonnale. Aga kas sõnad ja teod käivad ikka kokku?

Seoses kriisiga meditsiinis räägivad poliitikud endiselt ainult ravijärjekordadest haiglates ja haiglaravi kättesaadavusest, samal ajal, kui 20 aastaga oleme kaotanud 20 perearstinimistut (806 aastal 2002 vs 785 aastal 2022) ning 60(!) nimistut töötab mitte oma pärisperearstiga, vaid asendusarstiga.

Liiga sageli on teise nimistu asendajaks üksikpraksise perearst, kellel on endal ju ka oma nimistu. Kui selle sageli 60- või 70-aastase perearstiga midagi juhtub, siis asendajat talle ei leita.

Kui asendaja leitaksegi, siis ei saa see enam olla üks perearst, vaid kolm või isegi neli noort doktorit. Sest tänapäeval nii rumalat inimest lihtsalt polegi, kes nii palju tahaks tööd teha, nii vähe aega oma perega veeta, kellel oleks nii vähe hobisid või kes vajaks nii vähe uneaega kui praegune maal üksikpraksises töötav perearst.

Me räägime peremeditsiinist kui prioriteedist, kuid perearstide asendussüsteemi veeretatakse ühest asutusest teise kui mädakartulit, mida on paha puudutadagi.

Me räägime peremeditsiinist kui prioriteedist, kuid Tervise Arengu Instituudi andmetel ei ole perearsti palk arstlikest erialadest mitte enam tagantpoolt teine, vaid esimene. Me räägime peremeditsiinist kui prioriteedist, kuid haigekassa kulumudelis makstakse perearsti kaheksa tunni töötasuks arsti riiklikku miinimumi koefitsiendiga 0,87.

Me räägime peremeditsiinist kui prioriteedist, kuid kasutame esmatasandi infrastruktuuri parandamiseks mõeldud eurorahast viiendiku ühe uue haigla ehitamiseks.

Peremeditsiin on justkui prioriteet, aga ministeeriumi tegevusprioriteetide slaidil seda kunagi pole, haiglavõrgu arengukava haiglate uue arengukava "HVA 2040" ümber käib mingi seosetu sumisemine ja saladuslik sahtlisse peitmine, esmatasandi arengukava koostamise osas keeras sotsiaalministeerium kui riigi tervishoiupoliitika kujundaja mitu aastat pead ära hoolimata MTÜ Eesti Perearstide Seltsi ja peremeditsiini õppetooli korduvatest härdaist palvetest ning ka nüüd, mil esmatasandi arengukava lõpuks koostatakse, siis selle arengukava nõukoguna on kokku kutsutud suhteliselt düsfunktsionaalne, kuid see-eest rohkearvuline komitee.

Seega tundub, et tervishoiupoliitika ja -strateegiana kehtib meil endiselt see, et Eesti tervishoius teeb igaüks seda, mis tahab, mitte seda, mida on vaja. Väga ilmekas näide on tervishoiuteenuste korraldamise eelnõu. Selle asemel, et otsida perearstikriisile jätkusuutlikku lahendust, üritati veeretada perearstita jäänud nimistutele arstiabi andmine haiglatele, mis sageli maakonna tasandil oma olemasolevategi ülesannetega hakkama ei saa.

Me räägime peremeditsiinist kui prioriteedist, kuid samal ajal kaotame haigekassas ära terve esmatasandi osakonna ja nimetame peremeditsiini üheks toredaks teenuseks teiste teenuste seas. Me räägime peremeditsiinist kui prioriteedist, kuid kuuleme "Aktuaalsest kaamerast", et kriisiajal on perearstikeskuste töö jätkumine kõige tagumine mure, ega tema pole ju mingi elutähtsa teenuse osutaja.

Perearstid tegelikult ei virise, sest me saame hakkama ja meile meeldib meie töö. Küll aga ootame huviga lähenevate valimiste eel, kas poliitikud söandavad oma terviseprogrammidesse lisada ka lahendusi, mis päris elus töötavad ning esmatasandit tugevdavad. Sest praeguseks veel alles jäänud perearstid on paraku nii lihtsad inimesed, et nad ei pruugi aru saada sellest, kuidas silmnähtavalt perearstiabi kriisi süvendavad meetmed sellesse kriisi leevendust peaks tooma?