Tartu Tervishoiu Kõrgkool on riigi rakenduskõrgkool. Kõrgkooli põhitegevuseks on läbi viia õpet eelkõige rakenduskõrghariduse, magistri- ja kutseõppe õppekavadel.

Nii koolitame õdesid, ämmaemandaid, füsioterapeute, hooldustöötajaid, erakorralise meditsiini tehnikuid, tegevusjuhendajaid, lapsehoidjaid, massööre, terviseteaduse magistrante ning ainukesena Eestis radioloogiatehnikuid, bioanalüütikuid, tervisekaitse spetsialiste, podolooge ja magistriõppetasemel kiiritusravispetsialiste. Kõrgkooli õppetegevus on rahastatud peamiselt riigieelarvest, haridus- ja teadusministeeriumi tegevustoetuste kaudu.

Avalikkuses on viimasel ajal rohkelt kõneldud kõrghariduse alarahastamisest. Tõsi, teema on õigustatud, sest üldiselt on terves Eestis kõrgkoolide õppejõudude palgatase tõesti madal, kuid vähem on räägitud ebakõladest kõrghariduse rahastamises endas.

Kuigi maailma tabanud koroonapandeemia on andnud praktikutest, osakoormusega haiglates ja tervishoiuasutustes töötavatele kõrgkooli õppejõududele mitmekordselt töökoormust, sooja käepigistuse ja siirad tänusõnad, on olukorral ka omad pahupooled.

Kui tervishoiutöötajate puudus Eestis on juba mitmeid aastaid kõigile teada, ei ole palju tähelepanu pälvinud ülikurb statistika, et tervishoiutöötajate koolitamiseks eraldatavad summad on teiste õppekavade ja kõrgkoolidega võrreldes Eestis kõige madalamad. Hoolimata sellest, et tervishoiukõrgkoolidest peavad väljuma inimesed, kes vastutavad lõpetamise järgselt leiba teenides igapäevaselt Eesti inimeste heaolu ja tervise eest.

Parima ettevalmistuse tagamiseks on kõrgkooli õppuritele olenevalt õppekavast kuni 43 protsenti pühendatud praktilisele õppele. See tähendab, et õppur harjutab enne praktikakeskkonda suundumist tunde, tunde ja tunde enamasti valdkonnas praktiseeriva õppejõu juhendamisel kõrgkooli simulatsioonikeskuse õppepalatites elusuuruses nukkude peal ja simulatsioonikeskkondades.

Õe õppekaval, kus on ühe praktikumirühma maksimaalseks suuruseks 13 õppurit, võtsime ainuüksi sel suvel vastu 156 üliõpilast, talvisel vastuvõtul on neile lisandumas 78. Õpitakse optimaalse suurusega rühmades. Usume, et just seetõttu on Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengid olnud ka praktikabaasides kõrgelt hinnatud ja oodatud.

Ent nigel õppekavade rahastamine kajastub omakorda tervishoiu kõrgkooli õppejõudude ja ka teiste väga oluliste tugitöötajate töötasudes. Alanud õppeaasta on märgiline ka selle poolest, et kunagi varem ei ole Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis olnud nii palju pühendunud, ent siiski ametipostilt lahkunud õppejõudusid. Kokku on lähikuudel kõrgkoolist ära liikunud või ametikohta vahetanud lausa 18 õppejõudu.

Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, et kui palju kõrgkool tervikuna personalikuludesse panustab, kas ikka piisavalt, siis selleks on 80 protsenti kogu eelarvest. Tõenäoliselt on see kõrgeim personalikulude osakaal kõikide Eesti kõrgkoolide võrdluses, mis tähendab, et ruumi kokkuhoiuks arendustegevuste ja halduskulude arvelt enam lihtsalt ei ole.

Kuidas me sellisesse olukorda jõudsime?

Kõrghariduse 2013. aastal kehtestatud tegevustoetuse rahastamismudel on olemuslikult kõrgkoolide vahel konkureeriv. Selle mudeli kujundamise hetkel oli tõenäoliselt üheks ajendiks tekitada võrreldavus kõrgkoolide vahel, aga ka konkurents rahastamisel. Paraku ei startinud kõrgkoolid sarnastelt positsioonidelt.

Ühelt poolt on ebasoodsamas olukorras kõrgkoolid, kelle tulemusnäitajad on aastaid olnud püsivalt kõrged, sest juba heade tulemuste parandamine on oluliselt keerukam kui kehvemapoolsete.

Teisalt, kuna kõrghariduse üldine eelarve kasv on seni olnud pigem tagasihoidlik, siis ühe kõrgkooli edukus tähendab automaatselt teise ebaedu, isegi siis, kui tulemusnäitajad on objektiivselt võrrelduna püsivalt head. Samuti sedastas riigikontroll juba oma 2019. aasta auditis, et kõrgkoolide võimalused lisatulu teenida on muutunud napiks ja kõrghariduse rahastamismudel on jäänud ajale jalgu.

Kolmandaks säilis rahastamismudelis ajalooline ebaõiglus, mis ennekõike tulenes varasema õppekoha põhise baasfinantseeringu madalast tasemest, nn pearahast. Kuna tervishoiukõrgkoolide pearaha oli riikliku koolitustellimuse perioodil suhteliselt madal, siis on ka madal selle toel kujunenud tulemusrahastamise baasfinantseeringu kogumaht.

Neljandaks ei arvesta tulemusrahastamise mudel õppekohtade arvu kasvuga. Pigem eeldati tasuta kõrghariduse mudeli rakendamisel õppekohtade ja õppekavade dubleerimise vähendamisega. Nii on üldiselt ka läinud: üliõpilaste arv kõrghariduse esimesel astmel on viimase kümne aastaga kahanenud pea 10 000 üliõpilase võrra.

Tervishoiuvaldkonnas on aga olnud viimased viis aastat väga selgelt vastupidine trend ning koolituskohtade arv on järjepidevalt kasvanud. See kõik kokku ongi viinud tervishoiukõrgkoolid täna keerulisse olukorda.

Vähenenud rahastus

Kui haridus- ja teadusministeerium maksab tegevustoetusena keskmiselt kõrghariduses õppekoha eest 2022. aastal 6800 eurot (mediaan 4500 eurot), siis Tartu Tervishoiu Kõrgkool saab tudengi eest keskmiselt 3000 eurot.

Oleme reaalselt jõudnud olukorda, kus riiklik keskmine nn õppekohtadele taandatud rahastamine on küll madalas, aga siiski kasvutrendis, seejuures on kasvanud ka kõrgkooli eelarve, kuid tegevustoetus meie kõrgkooli üliõpilase kohta on hoopis aasta-aastalt vähenenud.

Sarnased murekohad leiame paraku ka kutseõppe rahastamises. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on kuus kutseõppekava. Võttes võrdluseks Haridusilmast 2020. aasta andmed, siis kutseõppe keskmine valitsussektori tegevuskulu õppuri kohta oli 3930 eurot.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on arvestuslikult õpilaskoha maksumuseks vaid 49 protsenti Eesti riigi keskmisest mahust. Kahte viimast kõrgkoolis avatud kutseõppekava, massöör ja podoloog, riik ei rahasta ja need on õppija jaoks tasulised, kuigi lõpetajad on tööturul, sh ka tervishoiuasutustes, väga oodatud ja kõrgelt hinnatud.

Seega võib öelda, et kahtlemata on sel viisil tegemist väga kasuliku ja tõhusa riikliku kõrgkooliga – teeb odavalt ja teeb palju, kuid tegelikkus teeb meid väga murelikuks. Seda enam, et kõrghariduses lubatud rahastamise kasvul võidavad rohkem need, kel juba oli rohkem. Jaotades 15 protsenti eelarve kasvu ühtlaselt tulemusrahastamise senise mudeli alusel viib tervishoiukõrgkoolide eelarve võrreldes teiste kõrgkoolidega veelgi keerukamasse ja ebavõrdsesse seisu kõrgharidusmaastikul konkureerimisel.

Süda õige koha peal

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on läbirääkimistel ikka ja jälle nii riigile kui ka tööandjatele vastu tulnud ning kasvatanud õppurite arvu. Kõrgkoolis alustas sel õppeaastal õpinguid ligi 500 esmakursuslast, mis on suurim vastuvõtt läbi aegade. Oleme laiendanud õpet üle Eesti ja just nendesse piirkondadesse, kus spetsialiste on kriitiliselt puudu ning loodame koostööpartnerite toel kodulähedase õppe abil vähendada tööjõupuudust just nendes piirkondades kohapeal.

Sel õppeaastal esmakordselt laienes õppetöö viide maakonda, lisaks Tartule hakkas kõrgkool õdesid koolitama Viljandis, radioloogiatehnikuid Tallinnas, lapsehoidjaid Rakveres, bioanalüütikuid Ida-Virumaal ning tegevusjuhendajaid ja hooldustöötajaid Narvas, kus plaanime uuel õppeaastal haigla ettepanekul avada ka õdede õppe.

Vaatamata sellele, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli töötajatel on süda õige koha peal, ei piisa ainult entusiasmist ja soovist maailma parandada, et jätkusuutlikkust, aga mis veelgi olulisem kõrghariduse kvaliteeti ja arengut tagada.

Analüüsid näitavad, et tervishoiualase hariduse rahastamine on riigile aastaid juba üks odavamad. Me ei mõõda üldiselt väärtust või väärtuslikuna tundmist rahas, kuid mingi signaali kõrgharidusmaastikul annab see kindlasti. Tuues praktilisi näiteid keskmise eestlase igapäevaolmest: meilgi tuleb tasuda elektriarveid, mis on neli korda suuremad võrreldes aasta varasemaga.

Me teame, et alternatiiviks hakkamasaamisel oleks vastuvõtu oluline vähendamine, regionaalsete õpete ära jätmine või isegi mõne õppekava sulgemine, kuid see oleks katastroofiliste tagajärgedega Eesti tervishoiusüsteemile. Teine valik on, et teeme küll edasi, aga riskime õppekvaliteedi languse, õppejõudude lahkumise ning õppetaristu füüsilise ja moraalse amortiseerumisega.

Seega, kuidas toetada tervishoiukõrgkoole, et vähendada tervishoiutöötajate puudust Eestis?

Alustuseks peaksime siiski kriitiliselt üle vaatama kõrgkoolide, sh ülikoolide rahastamise põhimõtted ja leidma võimalused õppekohtade õiglasemaks ning vajaduspõhisemaks rahastamiseks. Seejuures on oluline vaadata üle iganenud baasfinantseerimise alusmudel. Ainult nii saame tagada ka edaspidi Eestis tervishoiutöötajate kvaliteetse ja vajaduspõhise ettevalmistamise. Pelgalt protsendipõhisel ühtlasel kõrghariduse rahastamise jätkumisel ebavõrdsus suureneb üha enam.

Tervishoiutöötajate koolitamine ei ole ainult kõrgkooli vastutus ega ellujäämise küsimus. Meie mure pole seotud iseendiga, vaid sellega, et Eestis oleks piisav arv kvaliteetse õppe läbinud tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonna spetsialiste. See on tervishoiu valdkonnas elutähtsateenuse tagamisel eluliselt vajalik. Lisaks on oluline haritud spetsialistide olemasolu igale üksikisikule, noorele ja eakamale – tervise ja heaolu teenuste võimaldamisel.

Kõrgkool on lõputult tänulik personalile ja õppuritele, kes seda sihti igapäevaselt oma silme ees hoiavad. Nüüd on kord meie omaniku, haridus- ja teadusministeeriumi, ning kõikide koostööpartnerite käes.