Kodeiin on valuvaigisti (opioid), mille väike osa muutub kehas morfiiniks, mis avaldab valuvaigistavat toimet. Kodeiini reeglina kombineeritakse paratsetamooliga.

Proovin seletada, miks minu arvates on tegemist emotsionaalse, mitte ratsionaalse otsusega ning miks pole paratsetamooli/kodeiini kombinatsioone mõtet panna retseptiravimite nimekirja.

Reeglina klassifitseeritakse retseptiravimite hulka ravimeid, mille kasutamise vajadust on patsiendil ise raske määrata (näiteks rivaroksabaan ja kodade virvenduse ravi), mis võivad iseravimise puhul olla väga ohtlikud (näiteks metotreksaat ja reumatoidartriit), või võib nende kasutamine epidemioloogilist olukorda halvemaks muuta (antibiootikumide vale kasutamine ja bakterite resistentsus). Lihtsamalt öeldes on need ravimid, mida arsti järelevalveta võib mõnel põhjusel olla ohtlik kasutada.

Käsimüügiravimid on ravimid, mida kasutatakse lühiajaliselt elu mitteohustavate või iseparanevate haiguste sümptomite leevendamiseks.

Suhteline ohutus

Alustame statistikast. Eesti apteegiturul on käsimüügist saadaval kaks ravimit, mille koostises on kodeiini ja paratsetamooli. Need ravimid on Co-Codamol ja Solpadeine (tavaline ning kihisev tablett). Ravimiameti 2021. aasta statistika järgi kokku nende ravimite (ATC kood N02BE92 ja N02BE94) kasutamine oli 2,0877 doosi päevas/tuhande elaniku kohta.

Retseptiga on kättesaadaval kaks preparaati: Paracetamol/Codeine Vitabalans ja Algocalm (ATC kood N02AJ06). Selle kasutamine oli 5,1611 doosi päevas/1000 elaniku kohta. Sisuliselt tähendab see seda, et retseptiravimeid antud koostisega kasutab rohkem kui kaks korda suurem inimeste arv.

Vaatamata sellele oli ainus opioididega seotud kõrvaltoime, mis laekus 2021. aastal ravimiametile, oli teadvuse kaotamine ning see oli seotud fentanüüli kasutamisega. Statistika näitab, et neid ravimeid (nii käsimüügi- kui ka retseptiravimid) saab ohutult kasutada. Kas ravimiamet võiks täpsustada kui palju inimest on saanud püsiva tervisekahjustuse või on surnud käsimüügi kodeiinipreparaatide kasutamise tagajärjel? Olemasoleva statistika järgi paistab, et see arv on null.

Prokuratuuri aastaraamatu järgi 2021. aastal suri narkootikumide üleannustamise tõttu 37 inimest. Ilmselgelt oli enamik seotud tugevatoimeliste opioididega, näiteks fentanüüliga. Pole teada, kas kasvõi üks juhtum oli seotud paratsetamooli/kodeiini mürgistusega või puhtal kujul ravimist eraldatud kodeiini tõttu.

Maksa alkoholtõve ja alkoholimürgituse tõttu suri statistikaameti andmeil 2021. aastal 501 inimest. Klassifitseerime nüüd viina retseptiravimiks ning väljastame ainult retsepti alusel mitte rohkem kui 0,5 liitrit inimese jaoks kuus? Viin aga ei ravi midagi ja selle kasutamiseks puudub igasugune ratsionaalne vajadus. Keelame viina äkki üldse ära?

Formaalne lähenemine

Kui me kardame sõltuvust, siis kas ravimiamet tõesti leiab, et neid retsepte tuleb vähem? Kuidas on siis uinutite ja bensodiasepiinide kuritarvitamisega? Need on kättesaadavad ainult retseptiga ja on eriarvestuse preparaadid. Vaatamata sellele on probleem olemas.

Ajakiri Eesti Arst on avaldanud uuringu, millest selgub, et Eestis kasutavad 134 007 patsienti aastas bensodiasepiine ja z-ravimeid (rahustid ja uinutid) ning 43 protsenti patsientidest kasutas neid unehäirete ravis. Pikaajalisi kasutajaid oli 21 protsenti.

Unetuse ravi alustatakse ikka unehügieeniga ja kognitiivse teraapiaga, mida soovitab ka Euroopa ravijuhend. Uinutid on ravimid, mida kasutatakse lühiajaliselt (see on kirjas ka ravimi infolehes), sest need on sõltuvuspotentsiaaliga ravimid. Miks see meil nii pole? Arvate, et kodeiiniga nii ei juhtu? Siin on vajalik tervishoiutöötajate ja patsientide harimine, mitte keeld.

Kui keegi väidab, et inimene alustab paratsetamooli/kodeiini kuritarvitamisega ja siis lõpetab tugevatoimeliste uimastite üledoosiga, siis palun anda ka statistika selle kohta, palju neid inimesi on. Milline protsent nendest, kes neid ravimeid kasutavad?

Patsient vajab lühiajalist valuravi, aga talle on vastunäidustatud mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (ibuprofeen, naprokseen, ketoprofeen ja muud). See on hästi tavaline olukord. Ainult paratsetamool leevendust ei andnud. Sellisel juhul peaks ta igasuguse väikese probleemi tõttu minema perearsti juurde. Millal kadusid meil järjekorrad ja meditsiin muutus kiiresti kättesaadavaks? Kas patsient peab ootama ja mitu päeva valu kannatama? Kas EMO arstid peavad lahendama probleeme, millega patsient saab hakkama esmatasandi meditsiini tasemel?

Ilmselgelt, mitte. Mitte iga valu ei vaja arstide erakorralist kaasamist, kui üldse. On patsiente, kes vajavad käsimüügist neid ravimeid ja me ei saa nende vajadusi ignoreerida.

Mina ei näe ühtegi statistilist või loogilist põhjendust, miks need ravimid peaksid apteekide riiulitelt kaduma. Vihjed ja üksikjuhtumid on märkimisväärsed, aga ei saa olla kahjuks ravimipoliitika või seadusandluse aluseks.