Daniel Vaarik "Vapilõvi. Dokumentaalromaan Kersti Kaljulaidi elust riigipeana". (Levila 2022, 170 lk.)

Presidentidest ja teistest riigipeadest nii siin- kui ka sealpool suuri meresid on kirjutatud tuhandeid raamatuid. Laias laastus võib need rühmitada neljaks.

Esiteks, pärast ametiaega ilmuv minajutustus peategelaselt endalt, mille eesmärgiks on rääkida asjad ära nii, nagu need tegelikult olid. Vabandust, nagu need tegijale endale tunduvad. Erilist objektiivsust pole neilt teostelt mõtet oodata.

Teiseks, presidendi lähikondse vaade, kuidas riigipea töötas ja mida muud tegi. Pole vahet, kas autoriks on endine ülemkelner või ihunõunik, mõlemal juhul kipub raamat keskenduma mitte juhile vaid tema abile ning korrektne olnuks see juba kohe pealkirjastada "Mina ja Barack". (Või "Mina ja Lennart"). Suuremates keeleruumides võivad selliste käsitluste autorid ka rikkaks saada.

Kolmanda ja ilmsesti suurima rühma moodustavad kõrvaltvaatajate, enamasti professionaalsete ajakirjanike üllitised, kelle töömeetodiks on lisaks avalikule infole ka intervjuu hästi informeeritud, ent sageli anonüümseks jääva siseringi allikaga. Siingi domineerib autori enda suhe peategelasse, iga riigipea kohta saab kirjutada nii oodi kui följetoni. Donald Trumpi presidendiaega valgustav raamatutoodang on seesuguse nähtuse kõige kirkam tõestus.

Ja neljandana tulevad sellised raamatud, milles autor saab küll ligipääsu allikale ja telgitagustele, kuid säilitab seejuures neutraalsuse ja objektiivsuse. Neid on vähe ja põhjusega. Siseringi niisama lihtsalt ei pääse. Eriti mitte ajakirjanik. Tõetruudusele pretendeeriv käsitlus eeldab peategelaselt autori usaldamist ja teisalt enesekriitika võimet.

Daniel Vaariku vastselt kaante vahele saanud "Vapilõvi" ehk president Kersti Kaljulaidi isiksust kirjeldav raamat kuulubki neljandasse kategooriasse. Võib vaid ette kujutada, kui palju on autor pidanud ümber lükkama arvamusi, et tegemist on tellimustööga, nn heakskiidetud biograafiaga. Ning et autor pidi raamatut vormistades vähemalt alateadlikult pingutama, et seesugust muljet ei tekiks.

Täielikult pole sellest varjust võimalikki vabaneda. Sest ainuüksi õigus presidendi ametikorteris vabalt ringi kolada või väsitava visiidipäeva õhtul nn omade ringis muljetada on privileeg ning eeldab tahes-tahtmata "meie-tunnet", samasse kampa kuulumist, ka kaasa mõtlemist ja miks mitte nõu andmist. Temast saab huumoriga võttes kuritöö kaasosaline.

Mis tunnuslikult väljendub "Vapilõvis" nii, et peategelane on lihtsalt "Kersti". Ilmselt on see taotluslik.

Vaariku tulemus on igal juhul tunnustust väärt. Laitmatult voogav ja väga hästi läbi kirjutatud tekst haarab kaasa. See avab meie eelmise riigipea olemust, tema otsuste taustu ja lähiringi. Teiste sõnadega vahetut konteksti. Terve majatäis inimesi näeb hommikust õhtuni vaeva, et president oleks alati puhanud, heas tujus ja ette valmistatud, triigitud riietes ja kammitud peaga, õigel ajal õiges kohas. Sest ju sellist presidenti me tahame. Punast vaipa ka. Sest ta on meie kõigi jagu ja samal ajal riigi sümbol, selle esindusnägu.

Seda, et eesriide taga vedeleb maas nõuniku nutust niiske salvrätik, ei pea keegi teadma. Nagu peab jääma varju presidendi tüdimus, paha tuju, hambavalu, rahulolematus, heade kavatsuste lörriminek või sõna otseses mõttes nälg, mida leevendab hilisõhtune kabanoss koduteele jäävas tanklas.

President Kaljulaid on seesuguse raamatu ära teeninud. Daniel Vaarikul on läinud korda näidata teda kui elusat inimest, kui naist, ema, vanaema, sõbrannat. See on suur asi. Abiks ka eelnenud ja järgmistele riigipeadele. Sest lõppude lõpuks on ka nemad kõik siiski lihast ja luust, ka nende ööpäevas on 24 tundi.

Olari Koppel oli president Toomas Hendrik Ilvese nõunik aastatel 2006-2012.