Aastate eest mõtlesin, et ülemnõukogu kulissidetagust sobinuks kirjeldama Valter Udam (1926-2001), kes 1980.-1990. aastatel paistis silma viljaka kirjamehena ja mälestusteraamatus "Elust endast" kirjeldas huvitavalt parteielu peeglitagust. Paraku lõppes tema elu kurvalt Maarja-Magdaleena haigla juures reguleerimata ületuskohal.

Seetõttu pani uudis Urmas Espenbergi kirjutatud parlamendiromaanist "Taassünd" kõrvu kikitama. Huvi küttis veel teose maht, ikkagi 855 lehekülge!

Pretensioonikust lisas foliandile juba algus: "Parlamendiromaan. Vaateid Toompea akendest ehk lugu viimasest katsest päästa iseseisev Eesti riik". Ilmselt polnud ma varasemaid päästmiskatseid tähele pannud ja pikk kiitev arvustus Postimehes kannustas omakorda tagant lugema.

Tõesti, tegemist on tõsielul põhineva fiktsiooni ja mitte rangelt dokumentaalse kirjatööga. Õigupoolest viiakse lugeja tagasi aastatesse 2015-2019, mil Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) sai jala tõsisemalt parlamendi ukse vahele. Kogu raamat ongi sise- ja välismaiste sündmuste kirjeldus sellest perioodist vaadatuna Rahvusliku Taassünni Erakonna vaatevinklist.

Minategelane Victor on saanud Toompeale tänu varasemale panustamisele partei käekäiku. Keskealine mees on jõudnud omamoodi ristteele ning näeb elumuutust ja uusi väljakutseid parteitöös. Samamoodi on ristteel tema abielu, sest märgades fantaasiates vahetaks Victor oma naise meelsasti välja, aga mida selle peale öeldakse? Ometi tahaks vana hobune ka vahel kaeru näksida.

Teine tegelane, kes peab aitama ülal hoida raamatu ilukirjanduslikku narratiivi, on noorpoliitik Joosep Kukemelk Alaliste Reformide Erakonnast. Tema võtab parteilist positsiooni kui midagi enesest mõistetavat ning elab vastavalt. Õnneliku lõpuga massaaži tegev piltilus armuke, lisaks kõrvalhüpped erinevat rahvust ja nahavärvi maksulist armastust pakkuvate neidistega.

Võimalik, et Toompeal käibki selline varjatud porduelu, aga mahuka romaani tegevustelge see ei kanna. Kuna tegemist on lähimineviku sündmustega meil ja maailmas, siis nende meenutamine tugevas EKRE soustis ei ole huvitav ja hakkab tüütama.

Toompeal peaks olema 101 värvikat isiksust, aga vähemalt sellest teosest ei paista see kuidagi välja.

Mingil hetkel tabasin end juba diagonaalis lugemas ja veel mõnikümmend lehekülge edasi vaid lehitsemas. Suppi ei pea lõpuni sööma, et veenduda keeduse kesisuses. Lugesin veel mõned leheküljed lõpust, et aru saada, mis taassünniga on tegu. Ilmselt tuleb selleks pidada lootuse taassündi, kui EKRE kaasati valitsusse. See võiks olla juba järgmise romaani teema.

Siiski kipub keelele ütlemine, et päästke meid siseriiklike päästjate käest, välisvaenlasega saame ise hakkama.

Kummatigi pean sellele raamatule vaatamata Urmas Espenbergist sügavalt lugu. Just seetõttu, et ta on osanud korraldada EKRE meediasuhtlust nii, et see liigse poliitikorrektsuseta on inimesi kõnetanud.

Eestimaise "Jah, härra minister!" ja "Jah, härra peaminister!" stiilis raamatuteni on veel kõvasti kasvuruumi.