Kaupo Meiel: žüriiliikmed kui meie rahva suur lootus

Foto: Kairit Leibold / ERR

Mis tahes žürii töös osalemine on paras ettevõtmine, kuid ometi võib sellest tulu tõusta, eriti kui Eesti saaks kogu maailmas žürii rolli mängida, arutleb Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.

Ühe aasta lõpus ja teise aasta alguses võib terava pilguga vaatleja lisaks lumesahkadele, hanereas liikuvatele pensionäridele ja läbi lume sahiseva valijatega kohtuma rühkivatele poliitikutele märgata tänavail liikumas äraoleva pilguga tegelasi, kes justkui mitte millegi vastu huvi ei tunne. Nad ei märka jõulukaunistusi ja võivad põhjustada liiklusohtlikke olukordi, sest ei pane tähele ka fooritsüklite vaheldumist. Mõni neist kukub ja lume sisse ära upub. See on loomulik kadu.

Need inimesed, kelle silmad on ilmavõõrad ja siiski kõikemõistvad ning kes kaaskodanikel alatasa jalus tuiavad, kuuluvad mõnesse žüriisse, mille ülesanne on aastavahetuse paiku valida välja aasta parim raamat, sportlane, muusikapala, artikkel, film, maja, vanaisa, vanaema või geoloogiline moodustis.

Eestis jagatakse palju auhindu ja iga sellise tunnustuse taga on žüriiliikmete pikk ja raske, kuid ometi tänuväärne töö. Pea iga žürii saab pärast oma töö lõppu ja nominentide ning laureaadi väljakuulutamist vastu päid ja jalgu, et miks just need teosed või inimesed esile tõsteti ja just selle pärast ei ole alati kerge hindajaid kokku saada, hoolimata sellest, et iga endast lugupidava auhinna väljaandja kompenseerib žüriiliikmete tööd honorariga.

Samal ajal pakub töö žüriis siiski palju, sest tänu sellele saab ette väga põhjaliku pildi sellest, mida Eestis tegelikult ühes või teises valdkonnas luuakse ning mis kõik on aasta jooksul tegelikult kahe silma vahele jäänud. Nõnda žüriis süvitsi minnes ilmnebki kõige selgemalt, kui rikas meie kultuuripilt õigupoolest on, sest tõesti väga keeruline on seda üht ja parimat välja valida.

Osalesin ise sel sügisel Betti Alveri kirjandusauhinna ja Ants Orase nimelise kriitikaauhinna žürii töös, püüdes anda oma panuse vastavalt parima debüütteose ja parima raamatuarvustuse väljavalimisel. Peamine, mida mõlemal puhul avastasin, polnud ammu teada tõsiasi, et mis tahes kultuurinähtuse hindamine on väga subjektiivne ja keeruline, vaid just see, kui palju on meil aasta jooksul ilmunud tugevaid debüütteoseid ja sisukat kirjanduskriitikat.

Samuti olid väga harivad žüriide koosolekud, mille jooksul ma sain tänu arukatele kaasliikmetele tõesti targemaks nii Eesti kirjanduse üldpildi, autorite kui ka arvustajate osas. Koosolekutel sai vaieldud, nõustutud, mõtted läksid uitama, aga naasid siis õigesse paika ning pärast otsuse langetamist oli mõnevõrra kurnatud, kuid siiski rõõmus tunne, sest midagi olulist oli nagu siiski ära tehtud.

Võib-olla võiks tulevikus rakendada kirjandusauhindade, aga miks mitte muusika-, filmi- ja arhitektuuripreemiate žüriide koostamisel sama süsteemi nagu Ameerika kohtus vandemeeste kogu kokkupanemisel. Igal hetkel võiks iga eestlase postkasti potsatada kutse osaleda aasta parima luulekogu või Eesti Laulu žüriis. Me oleme ju tark rahvas ja nõnda saaksime sellele tarkusele ka reaalsema väljundi leida.

Kui uue aasta hakul veelgi enam unistada, siis uueks suureks eesmärgiks võiks Eesti riigi ja rahvana võtta selle, et saada kogu maailma žüriiks, kes otsustab, mis on halb, hea ja kõige parem. Protsentuaalselt moodustab meie rahvaarv maailma kaheksast miljardist väikese osa, aga nii on see iga žürii puhul – hindajaid on väga vähe, hinnatavaid väga palju.

Iga maailmas olulise sündmuse saaksime anda kogu meie rahvale otsustada, kas siis avalikel mõttetalgutel või läbi veebikoosoleku ja siis hääletame ja saadame näiteks Indoneesiale kirja, et meie žürii otsustas, et teie otsus keelata abieluvälised intiimsuhted on täielik jama ning see tuleb ära muuta. Eesti kui žürii saanuks mitte ainult anda hinnangu, kuidas Kataris jalgpalli MM korraldada, vaid selle hinnangu järgi oleks ka käitutud.

Iseenesest polekski see kõik mingi eriline uuendus, lihtsalt praktilise väljundiga edasiarendus sellele, millega sotsiaalmeedia aktiivsemad kasutajad ning päevalehtede juhtkirjade kirjutajad niikuinii iga päev tegelevad.

Niisiis, kui te näete neil päevil lumistel tänavatel Starshipi pakiroboti moodi lumme takerdunud kodanikku, kellel ehk kaenla all ka Maarja Kangro raamat "Minu auhinnad", siis aidake ta lumest välja ja suunake sõbralikult ja ohutult üle sõidutee, sest suure tõenäosusega on tegu mõne žüriiliikmega ja žüriiliikmed võivadki olla meie rahva suur lootus.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: