X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Tõnis Saarts: sõda Ukrainas muutis meie sisepoliitika läänelikumaks

Foto: ERR/Anneli Milistver

Tõnis Saarts vaatab Vikerraadio päevakommentaaris tagasi lõppevale aastale ja toob esile kolm suuremat üllatust Eesti sisepoliitikas. Eesti sisepoliitika on hakanud oma põhisuundumustes järjest enam sarnanema läänepoolsele Euroopale, märgib autor.

Pole kahtlustki, et Eesti poliitikat on sellel aastal kõige enam mõjutanud sõda Ukrainas. Paradoks seisneb selles, et sõda, mille eesmärgiks oli ajaratas tagasi pöörata ning ergutada sellega ka Venemaa naaberriikides vanu vastuolusid ja konflikte, on tegelikult viinud Eesti poliitika veelgi kiirema läänestumiseni.

Teisisõnu on Eesti sisepoliitika oma jõujoonte, vastanduste ja põhisuundumistega selle aasta jooksul veelgi enam end lahti haakinud postsovetlikust või postkommunistlikust minevikutaagast ning hakanud oma põhisuundumustes järjest enam sarnanema läänepoolsele Euroopale.

Selleks, et seda protsessi paremini mõista, võiks vaadelda kolme suuremat üllatust sellel aastal.

Neist esimene seisneb selles, et sõda Ukrainas mitte ei süvendanud Eestis rahvuslõhet, vaid pigem marginaliseeris selle. Kas meil on mõnda erakonda või arvestavat poliitilist rühmitust, mis oleks Vladimir Putini sõda Ukrainas õigustanud, või üritanud lääne- ja Ukrainameelsele narratiivile aktiivselt vastukaalu pakkuda? Ei ole ju.

Ma ei väida nagu eestlaste ning osade vene kogukonna liikmete tõlgendused sellest sõjast ei lahkneks. Pinge püsib pinna all edasi, kuid igapäevapoliitikas nähtavat rahvuslõhet, kus n-ö eestimeelsed jõud vastanduvad venemeelsetele meil ju sisuliselt hetkel pole.

Samas, oli ju rahvuspõhine vastandumine pikka aega Eesti parteipoliitika peamine mootor ja konfliktipooluseid defineeriv muutuja. Rahvuslõhe domineerimist, mis segatud kogukondade lahkneva geopoliitilise orientatsiooni ja erineva ajalootõlgendustega, on tihti peetud just postkommunistlike riikidele iseloomulikuks.

Mis aga tuleb seni domineerinud rahvuslõhe asemele? Sellega seoses tuleb kõnelda teisest üllatusest sellel aastal, ehk EKRE populaarsuse jätkuvast tõusust. Sel aastal nägime, kuidas EKRE toetus oli juba kevadel kindalt üle 20 protsendi künnise ja sügisel purustati 25 protsendi lagi.

Mõned liberaalsed arvamusliidrid on siiani lootnud, et EKRE esindatud parempopulism ei suuda end pikaajaliselt kehtestada. Paraku avaldavad EKRE-sugused parteid 21. sajandi poliitikale palju sügavamat ja olemuslikumat mõju.

Poliitikateadlased kutsuvad seda uut lõhet erinevalt: liberaalsuse-konservatiivsuse vastanduseks, avatuse-suletuse konfliktiteljeks, globaliseerumise lõheks, jne. Sisu on ikkagi suures osas sama: üks osa valijatest tunnetab, et neil on uuest, avatud ja mitmekesiste identiteetidega globaliseeruvast maailmast peamiselt vaid võita; teised näevad seevastu liigses avatuses ja ühiskondlikus kirjususes ohtu oma harjumuspärastele väärtustele, elustiilile, heaolule ja minapildile.

See uus lõhe on tõusmas peamiseks tänapäeva Euroopa parteipoliitikat defineerivaks vastanduseks. EKRE tõus näitab, et ka selles osas käib Eesti ülejäänud Euroopaga ühte jalga ega ole mingi kummaline erand kusagil kaugel perifeerias. See, et postkommunistlikus stiilis rahvuslõhe on endisel kujul oma mobiliseerimisvõimet kaotamas, ongi lubanud uuel läänelikumal avatuse-suletuse vastandusel esiplaanile tõusta.

Teisalt ei saa mööda vaadata faktist, et EKRE, rääkides kiirest rahusaavutamisest Ukrainas, seab end pigem ühele poole rindejoont Kremliga, ergutades just neid vanu konflikte ja hirme, mis peaksid postkommunistlikku maailma ilmestama.

Selle aasta viimane üllatus tuleb hoopis majandusvallast ja seisnenud selles, kui kergekäeliselt on Reformierakond hüljanud turuliberalismi ehk põhimõtted, et "turg paneb kõik paika" ja "riik on halb peremees".

Isegi veel viis-kuus aastat tagasi oleks olnud mõeldamatu, et oravapartei kiidab heaks turupõhimõtteid rikkuva elektri universaalteenuse, lubab riigi toetavat ja suunavat kätt nii paljudesse ühiskonnasfääridesse ega pea enam kinni eelarvetasakaalust. Ometi käib seegi kaasas üleeuroopaliste suundumustega, kus vabaturu usku neoliberalismist liigutakse palju riigikesksemate majandusmudelite poole.

Alguse sai see juba koroonapandeemia päevil ning see tendents on veelgi süvenenud sõjast ja energiakriisis tingitud ebakindluse ajastul. Neoliberaalne, turgu fetišeeriv majanduspoliitika oli aga peamiseks suunanäitajaks Ida-Euroopa postkommunistliku ülemineku perioodil 1990. ja 2000. aastatel. Seega, ka majanduspoliitika vallas oleme kaugemale liikunud varasema perioodi ortodoksiatest ning käime rohkem ühte jalga ülejäänud Euroopaga.

Tõsi, eespool kirjeldatud protsessid said juba alguse mõni aeg tagasi, kuid paistab, et viimase aasta geopoliitilised vapustused on neile nüüd veelgi tugeva kiirenduse andnud. Nõnda seisnebki paradoks selles, et sõda, mis pidi postkommunistlikku minevikupärandit oma konfliktide ja suundumustega tugevdama, viis hoopis selle veelgi kiirema hääbumiseni ja Ida-Euroopa lähenemiseni vanale läänele.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: